Tartu ülikooli loodusmuuseumi uus püsiekspositsioon „Maa. Elu. Lugu“. Sisearhitektuuri autorid Koko Arhitektid, ekspositsiooni graafika ja multimeedia on kujundanud Produktsioonigrupp, uued eksponaadid teinud ja vanad topised restaureerinud Studio Viridis. Arhitektuurivõistlus oli 2011., muuseum taasavati 2015. aastal.

Lapsepõlvekäigud zooloogiamuuseumi erinesid teistest muuseumikülastustest kahel põhjusel. Esiteks sai kõndida läbi ülikooli õppehoone, sest tookordne tee ekspositsioonini viis läbi maja. Argipäevadel võis kohata professoreid ja tudengeid, nädalavahetustel olla peaaegu et üksi nende hiigelvõlvide all. Alati kommenteeris kaasas olnud lapsevanem, et „sina õpid ka ükskord selles majas“. See mantra lisas muidu ebakindlale ja pigem ebahuvitavale täiskasvanutulevikule lootusrikka nüansi. Teine tore asi muuseumis oli see, et miski ei muutunud, näitus püsis samasugusena 40 aastat. Ükskõik millal tulles olid muuseumi salapäraselt hämaras ruumis ikka hundid poolel hüppel põdra kõri kallale ja too ei olnud ikka lillegi liigutanud, et oma olukorra parandamiseks midagi ette võtta. Muutumatus tegi muuseumist vana turvalise sõbra, kellele võis kindel olla.

Värskes muuseumis on kaduma läinud pidulik kulgemine läbi õppehoone. Selle asemel viib lift fuajeest otse näitusesaali ning majesteetlikud trepid jäävad nägemata. Kuid Koko arhitektide tahtel on renoveerimisele ja uuele ekspositsioonile vaatamata alles vanale sõbrale küllamineku tunne. Eks oma osa ole muidugi ka sellel, et enamik topiseid (paljud neist on sada aastat vanad) on pärast kohendamist taas oma koha sisse võtnud. Vahelepõikeks: olgem ausad, hoolimata taksidermistide pingutustest on topistest näha, et need on vanad. Seda veetlevam on, et puhtaks-säravaks remonditud ruumidesse pole toodud uusi, sest topise algmaterjal on elus loom, kelle jäänused on erinevaid teid pidi muuseumi jõudnud. Neist teekondadest saaks eraldi näituse ja oleks põnev teada iga indiviidi lugu, alates kääbus-karihiirest ja lõpetades piisoni ning kaelkirjakuga. Tipptasemel foto ja filmi ajastul võiks üldse küsida, milleks enam topised, kas ei ole see looduse eksponeerimise meetod ajale jalgu jäänud võte inimesi loodusega kursis hoida. Ent siiski on teada, et ruumilistest suhetest objektide vahel annab kõige paremini aimu siiski makett, eriti veel 1:1 mudel. Teadmata topiste päritolu, oletan heatahtlikult, et suurem osa loomadest on n-ö tööstuse jääk ehk siis inimese kasutatud loomi ekspluateerivate masinavärkide (loomaaiad, tsirkused, kasvandused jms) paratamatu kõrvalprodukt või siis hukkasaanud isendid (nt rotikuninga seltskond teise korruse vitriinis), kes on postuumselt haridust teenima lähetatud. Kui mõelda, et saja-aastaste topistega võiks asendada loomaaia (loomaaed kui meelelahutus, mitte liikide säilitamise teenistuses teadusasutus), võiks üks loomatopis vabastada karjade viisi oma liigikaaslasi, et saaks alata pööre meelelahutusliku loomatööstuse hääbumise poole.

Ekspositsioon kui näituse skelett on lihtne ja puhas: mustade raamidega klaaskuupide sees on valgetel alustel loomad. Ei midagi üleliigset ega eputavat: taust on jäetud taustaks, et näidatav saaks silma paista. Esinduslik vana kalasabaparkett naksub muuseumlikult. Ruum mõjub tihedalt, sest loomi majutavad valguskastid ulatuvad silmakõrgusest suuresti ülespoole, luues liigendatud käikude süsteemi. Siiski on näituse ülesehitus loogiline, sest loomad vitriinides suunduvad kõik ühele poole. Tõsi, see Noa laeva järjekord mõjub veidi apokalüptiliselt, kuid on kooskõlas muuseumi haridusliku eesmärgiga anda ülevaade Maa elustikust. Seetõttu paiknevadki eksponaadid vastavalt vaataja silmale ja jälgimismugavusele, mitte kunstipärases mustris või fabritseeritud korratuses. Klaaskäikudes liikudes teist korrust enamasti ei taju ning see aitab paremini väljapanekule keskenduda ja süvendab kellegi eluruumis viibimise muljet. Trepid ülemisele tasapinnale jõudmiseks on paigutatud nii, et ülesminek on ringkäigu loomulik osa, kuid soovi korral võib selle ka vahele jätta. Seega saab vaataja oma muuseumiskäigu ise komponeerida, tundmata survet ebahuvitav osa ära vaadata.

Vana muuseumiga võrreldes on uus ekspositsioon väga valgusküllane. Erinevalt paljudest teistest muuseumidest on saalis aknad, kust paistab päevavalgus. Vitriinide valguse ja ülesehituse kombinatsioonis on midagi sellist, mis teeb väljapaneku vastupandamatult atraktiivseks, olemata sealjuures pealetükkiv. Kõik tundub ühteviisi põnev, nii kivimid, putukad kui ka purgis paeluss. Ehk tuleneb see sellest, et vaataja viibib suhtelises hämaruses, samal ajal kui vaadeldavad kümblevad kirkas valguses? Väga heas tasakaalus on moodne tehnika ja vana kooli vitriinid: tulebki palju silte lugeda ja ei saa kogu aeg nuppe näppida. See mõjub süvenevale pealiskaudsusele pidurdavalt, suunab jälle mõtlema ja lugema, ilma, et miski pidevalt vilkumisega põnevust ülal hoiaks.

Nagu alati, pälvib suurima tähelepanu elavnurk, kus kilpkonnad, tarantlid, kalad, skorpion, maod jt võimaluste piires omi asju ajavad. Elusad loomad paiknevad ruumiliselt lähestikku dioraamidega, kuhu on võimalikult tõetruult (taimed, loomad, kivimid, taustafoto jne) ehitatud seitse Struve meridiaanilt võetud looduskooslust: Eesti maastik merest metsani, tundra, taiga, kõrb jne. Viimase kui kivitükini päris maastiku peegelduseks viimistletud dioraami taustal on muidugi veidi võõrastav vaadata sealsamas kõrval akvaariumi libedat klaaspõhja kratsivat kilpkonna. Loodetavasti on see ajutine lahendus, sest vastupidiselt teistele elus eksponaatidele ei tundunud peegelkastis vees hulpivad kilpkonnad oma läbini kunstlikus keskkonnas sugugi rahulolevana. Kui kõrvutada nende kodu Tartu loodusmaja liigikaaslaste omaga, läheb meel lausa kurvaks.

Värske loodusmuuseum on loogiline nagu looduski – kõik on just sel kohal, kus peab. Näpud mäletavad lapsepõlves salaja katsutud sebra kintsu teravaid karvu ja vastukarva silitamisest tekkinud praksuvat heli. Sebra on nüüd klaasi taga ja magusat tolmulõhna enam ka ei ole, kuid vahetu kontakti soov elab edasi ka tänapäeva lastes. Ikka poevad nende näpud kilpkonnavitriini õhu­akudest sisse ja püüavad elanikku enda juurde meelitada, vabalt seisev piison saab aga tagajalale palju varjatud paisid, kuigi väiksemad hoiavad kartlikult eemale ning usuvad kindlalt, et piison vaid teeskleb liikumatust. Selleks ei ole vaja isegi Hollywoodi kogupereklassikat („Öö muuseumis”), sest elussuuruses loomatopisega kohtudes mõtleb ka täiskasvanu: „Aga äkki …“ Ja mine sa piisonit tea.

Hästi välja kukkunud asjadega on alati nii, et neid lõpuni ära seletada ei ole võimalik – need on lihtsalt õiged. Ja nii on ka loodusmuuseumiga.