Elu on suhteliselt sünge paik, ent helgeid hetki on siiski ka. Kui sünnib midagi tõeliselt suurt. Kui su lähedased on terved. Kui toibud ootamatust tõvest. Kui sünnib midagi vaikset, ent tähelepanuväärset. Kui sünnib kunst. Kui kerkib kirikutorn. Kui kiriku torni tippu pannakse kullatud rist. Kui meistri­mehe käed on mördist puhtaks pestud ja ta imetleb oma tööd. Kui kõnnid pühapäeva­hommikul tasakesi mööda pikka vaipa armulauale. Kõnnid sinna, selg sirge, soojad sokid jalas – kirikupõrand on külm –, helged mõtted hinges, et paluda armu lähedastele, kallitele inimestele, oma töödele. Neelatad. Leiva­palukese, murelikoogi, mille oled hommikul kiiruga suhu jõudnud pista, on valmistanud hea inimese käsi. Auto, millega kirikusse said, on hea ja kindla inimese roolitud. Headel inimestel on siin ilmas kulla hind.

Kui imelik: om armastanu / nii kavva, kavva emä arm. / Kui valulik: veäp havva manu / liig hilda elo saatus karm!¹

Elu mõte on olemuselt universaalne, nagu on universaalsed näiteks ilu, headus, armastus, sõprus, heldus, ent me avastame seda üksi ja teeme teoks samuti üksi. Ja see mõtteviis – võiks öelda, et see on platooniline mõtteviis. Puhtalt hingeline, tegelikkuses justkui teostamatu, ent ometigi tõeliseks saanud tegu.

Enesetappude uurijad väidavad, et inimestel on selleks tihtipeale mitu motiivi. Esiteks, üksildus: mind pole kellelegi tarvis, mu elus ei ole kedagi. Üksindus võib olla teinekord õnn, üksildus õnnetus. Inimesed, kelle elul pole mõtet, ei suuda olla õnnelikud.

Teel pühakotta noid oksüümoronlikke mõttekäike kogedes saab ehk aimu elu olemusest. Täielik üksildus, ehe, karm ja puhas. Inimesel ei ole mitte kedagi. Ja olukorras, kui sul ei ole mitte kedagi, on päris raske olla õnnelik.

Ja jõuad kiriklasse. Püha müristus. Pole oma autonatukest kuhugi viisakalt parkida. Tagurdame, kuis tagurdame, hakkama saame.

Õuekavaler: Õnn kaasa, tubli rahvas! On teil ruumi, et külalisi oma majja võtta? / Talupoeg: Heameelega. / Naine: Kas tohib teada, keda?²

Ent tõepoolest – keda? Kuhu inimesed pühapäeval lähevad? Pühakotta, kaubanduskeskusse, metsa või merde? Või on sel üldse enam tähtsust?

Jõelähtme kiriku valmimisaeg pole teada. Taani hindamisraamatu andmetel oli seal kirik aastal 1241, ent arvatakse, et pühakoda oli olemas juba 1220. aastate alguses. 1219. aastal ristisid taanlased seal veel ristimata inimesi. Oletada võib, et tänu tihedatele suhetele välismaa­ilmaga võis olla omajagu kristlasi juba toona: nt Saha kabeli isandaks sai eestlane, matused olid ida-lääne-suunalised, leitud on ristikujulisi ripatseid ja ehteid.

Kui Jõelähtme püha neitsi Maarja koguduse kirikuõpetaja Margus Kirja läks EASile kiriku renoveerimiseks taotlust esitama, küsiti temalt: millal on teie ettevõte asutatud? Kirikuõpetaja vastas, et ettevõte on asutatud aastal 1219. Ametniku silmis avaldus mõningane hämming.

Auväärne kunstiteadlane Villem Raam külastas enne oma surma kaht Eestimaa olulisemat pühakoda, Jõelähtmet ja Saha kabelit. Õpetlase arvates oli Jõelähtme kirikul algselt kolm torni. Väiksel kabelilaadsel kirikul oli aga valitsejarõdu. Mis tegi selle koha ja koja nii eriliseks, et seal oli kuningale reserveeritud paik?

Kõik, kes on Tallinna-Peterburi teed pidi sõitnud, on märganud seda üksikut valget luigekujulist kirikut teest veidi eemal. Pilk tabab teda ikkagi. See kirik tundub eriline püha paik. See jääb su südame külge. See on kui ohvripuu keset lagedat välja, koondab sähvatused enda ümber kimpudeks. Paljugi su elus omandab seal teise kaalu. Lähenen Jõelähtme kirikule alati altari poolt. Kaarsillast jõnksakuga üleminek on kui eelmäng armuelus. Kirik on seestpoolt askeetlikult lihtne ja selles on erilist jahedat võlu. Ja kella kõla … Linnas pole kirikukelladel kogu melu sees eales sellist kumedat kõla. Nevski katedraaliga võrreldes – nagu Vangelis ja Björk. Kirkalt korras kirikaed puude all, sajandeid vanad sammaldunud hauakivid. Ja ainult kõigevägevam teab, miks olen seal ristitud ja laulatatud.

Jõelähtme kiriku torni vitraažaknal on kujutatud koguduse kabelite kaitsepühakud: püha Nikolaus (Saha, ka uus Muuga meremeeste kabel), Laurentsius (Prangli), Peetrus (Randvere) ja Ristija Johannes (Ihasalu). See on vitraažikunstnik Andrei Lobanovi kaunis töö. Kohtumõistmise aknal on kujutatud ingleid ja teekonda hüva- ja kurakätt. Aken lendas mõni päev enne pühapäevast torni­pühitsemist eest: torm avas klambrid ning inglid lendasid, lendasid koos aknaga mõne meetri ja maandusid vaikselt ja tervelt.

Jõelähtme kiriku torni tõsteti juuli­kuu pühapäeval koguduse õnnistuse saatel vana kirikukell. Kerkokell. Selle pingutuse eest peab eelkõige tänama arhitektuuriajaloolast Juhan Kilumetsa ja ka koguduse juhti. Praeguse seisuga vanuse poolest kaheteistkümnes kell Eestis, üks kahest Cordt Hartmann noorema kellast kuulub meie kellade võimsasse kümnendisse (1590. aastad, kokku 7 kella). See on üks viimaseid gooti­pärase kujundusega, minusklite ja valaja märgiga kelli, kuid vanim Eestis valatud kell, millel näha vapid, araabia numbrid, sõna „klocke“ ehk „kell“ ja kiriku nimi.

Miks minnakse tänapäeval püha­päevahommikul kirikusse? Sest seal saad hingeabi, õnnistuse oma lähedastele ja tööle. On kaetud armulaud. Patud saad andeks – kui neid on. Seal on hingel soe. On kogudusetunne.

 

1 Gustav Suits, „Kerkokell“.

2 Heinrich von Kleist, Penthesileia. Homburgi prints Friedrich. Tlk Mati Sirkel. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018.