Mul on kahju, et õpetajate streik niimoodi vaikse visinaga sumbus. Ometi olid sel kõik eeldused, võib-olla esimest korda iseseisva Eesti ajaloos, ärgitada kogu ühiskonda kaasa mõtlema selle üle, kes ja kus me oleme ja tahaksime olla ühiskonnana.
Nagu paljud õpetajad streigi ajal ütlesid, ei ole asi ainult rahas. Probleem on hariduses kui tervikus, vananevas ja ülekoormatud õpetajaskonnas – kellele järelkasvu ei paista –, pidevas läbipõlemises ja vajaduses määratleda õpetajaamet ilma kommertsliku kliendisuhteta. Rinna pistmises üha pakilisemate sotsiaalse ebavõrdsuse ja vaimse tervise küsimustega, kusjuures ka haridusliku erivajadusega laste õpetamiseks jääb puudu abijõust.
Haridussüsteemi kestlikkuses. Tervikülevaate puudumises hariduspildist. Laostuvas koolivõrgus ja hariduslikus ebavõrdsuses. Koolikorralduses, ajakohaseis meetodeis ja integreeritud õppes, tehnoloogia ja tehisaru pakutavates võimalustes.
Hariduse eesmärkides ja sisus. Kas tõesti on Eesti haridussüsteemi peamine eesmärk võimaldada riigivalitsejatel korra aastas PISA testi tulemustega uhkeldades üksteise võidu kilgata ja vastu rinda taguda? Varju jäeti teine PISA uuritud küsimus: 15aastaste õpilaste rahuolu. Võib-olla seetõttu, et sellega nii väga uhkustada ei saa.
Mis on koolihariduse eesmärk? Milliseid inimesi me soovime kasvatada vs. milleks me praegu suutelised oleme? Kõige selle üle jäi arutelu alustamata ja seda sugugi mitte õpetajate initsiatiivi ja avalikus arutelus tõstatamist väärivate küsimuste puudumise taha.
Kahjuks oli täidesaatva võimu kõrgeima esindaja vastus pueriilne. Osadustundetu. Mõtlematu ja mõistmatu, milline peab olema peaministri suhtumine õpetajatesse ja sedavõrd tähtsasse küsimusse riigi ja kultuuri seisukohast.
Lugupidamatu. Ma ei kujuta ette ühegi teise riigi peaministrit sellises arutelus irvitamas või peamise kambajõmmiga nägusid tegemas. Justkui aru saamata, milles on asi ja mis on kaalul. Lõputu „raha ei ole ega tule“ raiumine ja nägelemine teiste ministrite, eriti haridusministriga, sest see on ju „ainult haridusministri asi“ ja mitte kogu riigi tuleviku küsimus. Herneteral printsessi etendamine ettekujutatud solvamiste peale.
Lõppude lõpuks on asi ka murtud lubaduses. Kui Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid valitsust moodustasid, kirjutati see lubadus koalitsioonileppesse: „Võtame eesmärgiks tõsta nelja aastaga õpetajate palk 120 protsendile keskmisest palgast.“ Haridustöötajate liit nõuab seega täie õigusega palgatõusu fikseerimiseks kollektiivlepingu sõlmimist ja selle kirjutamist ka riigieelarve strateegiasse (RES).
Kurb on, et selles kõiges pole midagi uut. Juba 2012. aastal toimunud õpetajate streigi peamisi küsimusi peale palga oli vajadus korrastada koolivõrk ja lahendada õpetajate ülekoormuse probleem. Möödunud on kaksteist aastat ja praegune streik lõppes sellega, et õpetajatele pakuti sel aastal palgatõusuks 5,7 miljonit eurot, mis – pange tähele! – tuleb nendelt ministeeriumidelt, mida juhivad Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ministrid. (Kuna sotsiaalministeeriumis on ministreid kaks, teine neist Reformierakonnast, siis on serva pidi kaasatud ka valitsev Reformierakond.)
Olen kindel, et õpetajad ikka aeg-ajalt pueriilse käitumisega kokku puutuvad. Üllatav on seda kohata valitsuse tasandil.