Sisaskilt tuli esimesena ettekandele neli osa tsüklist „Kaksteist laulu Püha Neitsi Maria auks” op. 41 (1992, tekst katoliku palveraamatust) Riho Leppoja dirigeerimisel. Neist laulu „Oh halastuse Emake” esitusel täiendas koorifaktuur rütmi-impulsi kandjana sopran Maria Leppoja pikkade legato-kaartega niiviisi, et tekkis justnagu kaks erinevat kõlatasandit. Stiilitasandeidki on selles tsüklis mitmeid: näiteks ¾ taktimõõdus „Auväärne Haldaja, taevalik õis” võib intonatsiooniliselt meenutada mõnd XIX sajandi vaimulikku rahvaviisi, samas kui „Hele täht” on hoopis lugu postmodernistlikust kõlamaailmast. Siin kuuleme hästi leidlikult komponeeritud koorifaktuuri, kus pidevalt põimuvad ja lõimuvad naishäälte vokaalsed liinid. Ent ettekandeliselt õnnestunuim oli „Kiitkem südamest Mariat”, mille esituses oli kaasahaaravat, positiivset energeetikat ning kus ühendkoori laulmist iseloomustas eriti täpne artikulatsioon ja selge diktsioon.
Sisaski ligi pooletunnise „Veni creator spiritus’e” op. 114 (2008) Eesti esmaesitust juhatas Aarne Saluveer, kelle käe all sai teoks ka teose maailmaesiettekanne 8. VII 2008 Londonis. Selles suurvormis on helilooja rikastanud kooride värvipaletti soleeriva flöödi (Neeme Punder) ning mitmesuguste löökpillidega (Lauri Ahone ja Aleksandra Anstal), mis andis kõlaliselt põneva tulemuse, luues šamanistlike trummidega arhailis-rituaalseid rütmimustreid, et seejärel ebamaiste flöödimeloodiatega pöörduda mõnda orientaalse värvinguga helilaadi.
Ülesehituselt võib „Veni creator spiritus’e” jaotada kahte suuremasse alalõiku, kusjuures mõlemas on kasutatud põhimõtteliselt sama muusikalist materjali, ainult et selle käsitlusviis on teises osas märksa ekspressiivsem ja intensiivsem. Ka muusikalised dialoogid, näiteks flöödi ja koori häälerühmade vahel, on lõpupooles väljendusrikkamalt välja mängitud. Mis puutub Sisaski teose muusikaliste kujundite sümpaatsesse leksikasse, siis võis siin tabada nii mõndagi tuttavlikku, mis kõrvu jäänud tema varasematest helitöödest. Kontserdijärgses vestluses ei teinud Sisask saladust, et oli siin teadlikult kasutanud mitmeid talle südamelähedasi motiive, kommenteerides seda talle omasel muhedal moel umbes nii, et „ega enese tsiteerimine pole plagieerimine”. Raske on iseloomustada ETV tütarlastekoori ja Tartu Noortekoori eraldi, kui nad laulavad kontserdil ühendkoorina. Ilmselt oleks mõlemal mõttekas edasi töötada nii oma artikulatsiooni kui teksti diktsiooniga, sest siin oli kohati teatud ebaühtlust. Ka ei saa jätta märkimata, et praegu Haagi Kuninglikus Konservatooriumis laulmist õppival Maria Leppojal on väljendusrikka artistlikkuse suunas veel mõnevõrra arenguruumi.