Üks ajakirjanik on kompromissitu: „Häbitu pank teeb Pärdist liftimuusika – vastik-vastikvastik!” Iseenese ebadelikaatsuse pärast punastades tahan siiski meelde tuletada, et loovisikut kaitseb autoriõigus ja „paha pank” ei saa teha ühtki liigutust lepingusse kirjutatud konfidentsiaalsete (finants)klausliteta. 

„Ooteliinil kõlav „Aliinale” ei muuda panka kirikuks ega Pärti kommertsiks,” kaitseb heliloojat teine ajakirjanik. „Muidugi pole Swedbanki ristturundus kuigi eetiline,” arvab ta, kuid rohkem teeb talle muret „suhtumine, nagu oleks tänapäeva klassikaline muusika, eriti „meie Pärt”, püha ja tema sidumine millegi profaansega räpane tegu.”         

Oot-oot! Taas iseenda ebadiskreetsuse pärast punastades arvan, et tugev rahalõhn tõepoolest ei tule imagoloogiliselt eriti kasuks muusikale (erinevalt avalikult kommertsnišis tegutsevatest leidigaagadest), mis autorimüüdi kohaselt ongi lausa „ülevalt antud” ehk püha. Aga just sellest kõnelevad sajad intervjuud ja paksud raamatud …         

Mis puutub ristturundusse, siis siin pole häbeneda midagi: sihiks ongi vastastikune kasu. Ebamaine autorikuvand aitab kindlasti mahendada ja neutraliseerida liiakasust toituvale rahainstitutsioonile paratamatult külge kleepuvat ahnuse ja kurjuse kuvandit. Sama kindlalt tõstab liit rahainstitutsiooniga iga loomeisiku mainet just maksujõulise tarbija  silmis ja see peaks loomeisikule olema igati meelepärane. Loomemajanduslikust aspektist tuleks raha ja kunstitegemise liitu siis ainult imetleda ja kiita (kui jätta kõrvale rahvuspatriootiline küsimus, kuhu laekub ühel või teisel juhul loomeäri maksutulu).       

Aga südantsoojendav on seegi, et näiliselt vastandudes esindavad „püha ja paha” teemal arutlejad igivana seisukohta, et inimese elu- ja loovenergiaga seotud tegevuse pealt – nagu ravitsemine või kunstilooming – ei ole sobilik suurt kasu ihaldada, sest see on ülevalt antud kingitus, mida ümbritseb saladus. Imelik meenutadagi, et enne seda, kui kõik klienditeenindajateks, FIE deks ja ärimeesteks  muutusid, valitseski selline üldine arvamus mõnede elukutsete suhtes.     

Missugune on uue ja vana, pragmaatilise ja metafüüsilise kultuurikontseptsiooni rahvalik sõnavara, oli näha Neeme Järvi eelmise „värbamisega” seotud diskussioonist. Tõsiasi on, et majandus- ja kaubanduskeskse mõtlemise ja tehnoloogia arengu mõjul on arusaamine kultuurist kui nähtusest palju muutunud. Selle tunnistuseks on juba ainuüksi muutunud mõistekasutus. Traditsioonilise loovkunsti keskmeks oli ja on kunstiteose  mõiste, mis praegugi tähendab mingis materjalis teostatud „teksti” ja selle tõlgendust, mis hõlmab kultuurilisi ja üldinimlikke väärtusi ja kujutlusi. Kujutluse- ja eetikakeskset mudelit on teisendanud tehnoloogia areng ja infoküllus – tulemuseks visuaalsuse pealetung, lühiformaadid ja mänguline kaleidoskoopilisus sügavamõttelise ja väärtuskeskse kontseptuaalsuse asemel.     

Uute tähenduste tugevaim generaator on ülimuslikuks saanud majandusparadigma. Kunstiteose asemel räägitakse üha tihemini projektist, kindla finantsplaani alusel toimuvast üritusest. Või küsimus: kes on muusikaspetsialist? Inimene, kes on süvitsi kursis muusika kui kunstiliigiga? Vale. Turundusfilosoofia kontekstis on see inimene, kes suudab edukalt müüa artisti – abitut objekti, kes vajab  toimetulekuks vahendajat.   

Kultuuri asjatundlik majandamine on väärt siht. Küllap peitub mõistlik tasakaal  kusagil eluvõõra metafüüsika ja nüri hulgimüügi vahepeal. Võimsalt lõkkele löönud turundus- ja majandusretoorikasse tasub siiski suhtuda mõõdutundega. Kas või põhjusel, et efektiivsusprintsiipi „lõpuni” arendades saaks meie põhiseaduse tuntud formuleering üsna veidra kuju: „Eesti Vabariik on loodud selleks, et kaitsta ja arendada toetuskõlbliku ekspordimahuga ja perspektiivseid sihtturge veetlevate loomeproduktide jätkusuutlikku ja  efektiivset tootmist nüüd ja igavesti”. Loomeisikud peaksid selle lause valguses hakkama kiiresti hiina keelt õppima.