Kui värskelt mõjub Peter Handke kultusnäidendi „Publikumõnitus” ümberkirjutus 44 aastat hiljem! Muidugi, võib täitsa olla, et Urmas Vadi polegi Handket lugenud ega tea sellest teatriajaloo kuulsast skandaalist midagi. Mis aga ei takista ju teatriteadlast seoseid loomast, seda enam, et need seosed on tõesti olemas. Handke eesmärk aastal 1966 ja Vadi eesmärk 2010 pole küll eriti võrreldavad. Arrogantse noorena tahtis Handke raputada kogu kopitanud kirjandusüldsust. Skandaalse lavastaja Claus Peymanni käe all sai näidendi esmalavastusest virtuooslik ettekanne – just selline, mille vastu Handke tegelikult mässas. Kindlasti ei ole Vadi eesmärk raputada mingeid alustalasid, need on kõikvõimalikes -ismides ammugi pihuks ja põrmuks pudenenud. Nutika vimkamehe ja mängurina, tuntud „reaalsusemoonutajana” Vadi osutab ja peegeldab, norib natuke, vaimutseb, pakub vaatajale äratundmisrõõmu, nukrameelsushetki ja rõkkavat naeru.
Kõlab nagu tavaline teater? Mitte päriselt. Kaks näitlejat Volkonski ja Peterson näitavad ligi kahe tunni kestel jutustamis- ja näitlemistehnikate tulevärki. Ei, mitte tulevärki, sest lavastuses pole mingit suurejoonelisust, meeletu ümberkehastumisvõime demonstratsiooni, mingeid trikke. Suures osas koosneb lavastus Peeter Volkonski monoloogist ning laval oldud aja jooksul jõuab ta tutvustada üpris erinevaid publikuni jõudmise viise. Esimesed 40 minutit mängib näitleja Volkonski iseennast. Räägib nii, nagu asjad on. Ta on kutsunud noore näitleja vanasse spordisaali ja räägib nüüd, mida ta teha kavatseb. Kisub veidi kriminaalsekski, tehakse hämaraid vihjeid ühe kehalise kasvatuse õpetaja kohta. Volkonski postuleerib, et ootamise aeg on otsas, tuleb hakata lavastama. Lavastama oma lugu!
Laval räägitakse oma loost korduvalt just nii, nagu see oleks kirjutatud suurte tähtedega. Volkonski võtab läbi kõik, mis tavapärases teatris on halvasti – kuid mitte halades. Hoidku selle eest! Ikka fantaasiarikkalt ja vaimukalt. Maha dekoratsioonid! Maha kostüümid! Maha vilkuvad prožektorid! Maha muusika! Noh, natuke head muusikat ja pisut värvilist vilkuvat valgust ei teeks ju paha, aga, jah – papist dekoratsioonid koristage küll ära. Siis jõuab järg publiku kätte, kelle suhtes on Volkonskit mängival Volkonskil omad nükked ja nõudmised. Terava, kuid siiski sõbraliku nöögi osaliseks saavad koolilapsed, kes tahaksid teatri asemel olla hoopis mujal; pensionärid, kelle koidest puretud kleitide tolm tekitab näitlejal allergia; paarikesed – naine on mehe teatrisse kaasa tirinud ja viimane tukub etenduse ajal, alalõug ripakil; teised näitlejad, kes teavad alati, kuidas paremini mängida.
Kõige hullemad on siiski teatriteadlased, kes jälitavad näitlejat koduukseni, loendavad ta suutäisi ja sammude pikkust, et ajaloo tarbeks midagi kaduma ei läheks. Volkonski istub toolile (laval on siiski kaks tooli – näitleja väsib ju kahe tunniga ära, vahepeal võiks ka istuda) ning hakkab rääkima lugu hoopis ühes teises võtmes. Hiljem selgub, et oma lugu, kuid mis siiski pole Laura Petersoni lugu. Publiku tähelepanu hajub hoobilt. Põnev on jälgida, kuidas võõra, Astrid Lindgreni teksti esitamisega (ehk sellise teksti, mida näitlejad õhtust õhtusse laval räägivadki) loodi kuristik selle ja enne kuuldud justkui Volkonski enda mõtete vahele. Jah, Volkonski kehastub Kalle Blomkvistiks, virtuooslikult ja sisemise põlemisega. Monoloog kestab 20 minutit! Vaataja mõtleb ja juurdleb, ragistab ajusid – miks küll selline piinamisviis?
Ei lähegi kaua ja kõik selgub. See oli äärmiselt vajalik monoloog. Ei mingeid etteheiteid. Kogu näidend (huvitav, kas tekst on valminud osaliselt ka proovide käigus?) on osavalt komponeeritud. Vahetatakse rütme ja esitusviise. Selge see, tegu pole ju algaja kirjanikuga. Kui Kalle Blomkvist on küllalt sõna saanud, läheb Laura Petersonil kops üle maksa. Volkonski on peast segi läinud, ta väidab tõsimeeli, et Laura polegi Laura, vaid Eva-Lotta. Laura aga ei pea seda kõike taluma, ta ei pea olema allaheitlik ja kena noor näitlejanna! Õigupoolest, ta polegi näitlejanna. Ta on kolmanda kursuse teatriteaduse tudeng, kes teeb näitleja kohta bakalaureusetööd. Selleks peab ta aga esitama Antigone monoloogi, sest tema on Antigone, see on tema oma lugu. Ja Volkonski peab mängima Kreoni, nagu ta 2003. aastal Mati Undi lavastuses tegi. Ainult et … Vaene üliõpilane on ajanud näitleja segamini … ja Volkonskit ei tunne ta hoopiski … Vahepeal on jutustamisja näitlemistehnikais olnud veel mitu pööret, ainult et teatriteadlasele ei jää kõik detailid ühekordse vaatamisega meelde. Etenduse ajal ju märkmeid teha ei lubatud.
Meenutan, et Kalle Blomkvisti detektiivilugu jutustati veel mitmel erineval moel. Kui Volkonski alustab sisemise põlemisega täpset Lindgreni teksti andmist (olgugi et vaatajat ei huvitanud, mida ta ütleb, vaid kuidas ta ütleb), hakkab Laura Petersonil kannatus katkema. Volkonski otsustab suurendada oma sisemist põlemist, ta tirib lugu enda seest välja nagu põlevat paela. Laura Petersoni kannatus on aga täiesti katkenud, ta võtab loo üle ja jutustab lõpu ära paari lausega. Nii, kõik on selge. Volkonski on aga haavunud – põhiline jäi ju rääkimata! Ning Volkonski naaseb nii-öelda isikliku teksti juurde, räägib jälle nii, nagu asjad on. Ehk siis sellest, miks tal oli vaja seda Lindgreni lugu jutustada, mis on selles isiklikku. Kogu tähelepanu on jälle temal. Nullstiilis, vaikselt, olematu diktsiooniga. Aga vaataja kardab ühestki sõnast ilma jääda ja küünitab toolil ettepoole. Urmas Vadi on teinud ühe puhtakujulisema metalavastuse, mida mäletan näinud olevat. Lavastus teatrist, näitlejast, vaatajast. Lavastus näitlemisest ja kontaktist publikuga. Vadi fantaasiarikkusest mitte ainult teksti komponeerimisel, vaid ka lavastuslike võtete kasutamisel andis aimu ka tema kuuldemäng „Maailma parim küla” (Raadioteater, 2009). Aga milline ja kui pikk siis ikkagi on Volkonski viimane suudlus, saate teada ainult lavastust vaatama minnes.