Kuigi kogunud tuntust Beethoveni-orkestrina, on muusikakollektiivi  repertuaaris palju teisigi aardeid. Baden-Badenis esitati Igor Stravinski (1882–1971) süit „Pulcinella” ja Robert Schumanni (1810–1856) sümfoonia nr 3 Es-duur op. 97 „Rheinische”. Sama helikunstniku Klaverikontserdis a-moll op. 54 esines solistina tänapäeva üks huvitavamaid ja mainekamaid pianiste rumeenlane Radu Lupu. Esimesel pilgul ei või kuidagi arvata, et Radu Lupu (s 1945) on nüüdisaja üks suurimaid pianiste.  Kuid kui rumeenlane istub oma vanale toolile klaveri ette, haarab ta oma erilise võlujõuga publiku kohe endaga kaasa. Mees, kes ei anna kunagi intervjuusid, esineb reeglipäraselt solistina kõikide mainekate orkestritega: debüüt oli 1978. aastal Berliini Filharmoonikutega Herbert von Karajani juhtimisel Salzburgi muusikafestivalil. Ka üle ookeani on rumeenlane oodatud külaline. Radu Lupu ja Deutsche Kammerphilharmonie  Paavo Järvi juhtimisel tegid Schumanni teosele igati au: nii solist kui muusikud sukeldusid harmoonilisse muusikalisse kahekõnesse. Tihti viskas pianist rahuloleva naeratusega pilgu dirigendi ja muusikute poole ning tänutäheks kooskõlalisuse eest sai Paavo Järvi publiku tormilise aplausi saatel fantastiliselt klaverikunstnikult sooja kallistuse. Lisapalana said muusikasõbrad kuulda jällegi Robert Schumanni, seekord „Fantaasiapalad  klaverile” op 12 nr 1 Des-duur. Saalis valitses täielik vaikus – igaühele tundus, et Radu Lupu mängib ainult temale. See oli kindlasti suurepärase muusikaõhtu üks kõrgpunkte. Tõelisi muusikaelamusi saab dirigent jagada publikule ainult siis, kui tema ja orkestri vaheline keemia klapib.

See, et Bremeni muusikud armastavad oma kunstilist juhti, tuli õhtu jooksul selgelt esile ja nii oli eestlasel võimalik oma muusikutest nii-öelda viimane välja tirida.  Kuulajaid ei paelunud mitte ainult helikunstnike geniaalsus, vaid ka dirigendi seljaja kätekeel, mis ütles: vaadake, siin on emotsioonid – õrnus, draama, armastus, traagika. Muusikaelamusi kroonis samuti orkestrantide pillide täiuslik kasutamistehnika. Publik honoreeris emotsioone täis ja perfektselt esitatud muusikaõhtu tugeva, kauakestva aplausiga, orkester tänas omakorda lisapalaga, milleks oli Beethoveni Esimese Adagio – allegro molto  e vivace. Mis on Paavo Järvi saladus? Klassikaäris ei piisa tänapäeval ainult professionaalsusest ja andekusest. Eestlase populaarsus seisneb ennekõike selles, et ta on avatud, ta on tajunud aja hinge ja osanud klassikalise muusika muutuva rolliga perfektselt ümber käia. Saalis istuv publik ootab, et neile ei pakutaks mitte ainult teoseid täiuslikus pakendis, vaid selle kõrval peavad olema ka solistid,  dirigendid ja orkestri liikmed valmis nendega suhtlema. Helilooja-ettekandja ja publiku dialoog ei tohi aga olla lavastatud, sest kunstiarmastajad on tundlike antennidega ja püüavad kinni iga võltsingu. Ka siinkohal on Paavo Järvil õnnestunud leida õige tee ehk rada, mis on viinud otse muusikasõprade südamesse.