Maria (Julia Zenko) ukerdab inimmetsa jalgade vahel. pressifoto 

Berliinis esietendunud Astor Piazzolla tango-ooper “María de Buenos Aires” on omaette märk uue suuna ooperilavastuste reas. Nii tugevalt psühholoogiliseks lavastatud ooperit näeb harva. See ei olnud mitte enam psühholoogi, vaid juba psühhiaatri pilguga lahti harutatud ja publiku ette toodud.

Muidugi pole ooperi faabula kaugeltki mitte isemängiv, aga samas laia vaimset tagapõhja avav. Ilmselt suunas ka see eripära lavastaja Katja Czellniku nii raske, aga süvitsi mineva ja õnnestunud lahenduse poole.

Komische Oper Berlin on Euroopa kultuuripildis ooperimaja, kus on rõhk innovaatilistel lavastustel ja avaral repertuaaripoliitikal. Noortest koosnev trupp ei esita kaugeltki mitte vaid koomilisi oopereid või operette, nagu maja nimest võiks välja lugeda. Klassika kõrval mängitakse XX sajandi põnevat ja veel avastamata repertuaari nagu Šostakovitši “Mtsenski maakonna leedi Macbeth” ja 2006. aasta eredamaid esietendusi, Piazzolla “Mária de Buenos Aires”. Ning ooperiteatri suund on just tugeval teatraliseeritusel, psühholoogiliselt põhjendatud lavastustel.

Piazzolla ooperi lugu on müstiline, irreaalne, peategelasteks Argentina naine Maria ja jutustaja (Duende), tegelikult kõige suunaja ja niiditõmbaja. Lavastaja nimetab teda helilooja alter ego’ks. Ja Maria ise: “Ma olen Maria… Tango-Maria, Aguli-Maria, Öö-Maria, Kire-Maria, see ma olen.” Ta jätab maha oma kavaleri, kes neab ta ära, sellegipoolest läheb ta suurlinna Buenos Airesesse. Ja lavastuslikult on see lahendatud vapustavalt.

Lavakarp on terve etenduse vältel vaid hele kast, sinakasvalge haiglavalgusega, mis tõmbub vaid lühikeseks ajaks kollakaks. See on ka kogu valgusrežii. Ei ühtki dekoratsiooni – selle asemel 30-liikmeline kõnelev (mitte laulev) koor, mis käitub nagu inimmets, moodustab suuri plaane ja liikumisi-langemisi, tõusmisi, kuhjumisi. Need on bandoonioni-inimesed. Tagasihoidlikult ja nüüdisaegselt riietatud kooriliikmetel on kõigil käes punase lõõtsaga bandoonion (bandoneon, akordionilaadne Argentina rahvuspill, tangomuusika oluline instrument).

Linna jõudnud Maria kompab läbipääsmatut bandoonionimüüri, ukerdab inimmetsana seisva koori jalgade vahel, otsib kedagi… otsib sisse- või väljapääsu. Ja siis tuleb Duende, seob ta pikad juuksed silme ette hobusesabaks ja paneb ühele põlvele toetunud kooriliikmete põlvedele käima. Paistab, et algus on Buenos Aireses raske. Publik jälgib ainiti kinnisilmi ukerdavat Mariat ja too kukub. Nüüd paneb Duende ta tagurpidi (ikka veel silmad juuksepatsi taga kinni) mööda jalgu kõndima. Maria kukub jälle. Duende võtab särgi seljast ja seob ta käed selja taha, enam ei saa ta ka kätega balansseerida.

Aga tasapisi Maria harjub ja saab selle linna osaks, Maria sukeldub allilma. Ta mõistetakse lõpuks surma, kuid tema vari on määratud ekslema Buenos Airese tänavatel ja saama piinatud päikesevalgusest. Halastusest antakse varjule aga luba sünnitada ja ta toob sellesse langenud linna lunastaja. Ent mitte poisslapse, vaid tütrekese kujul.

Kõnekas on veel etenduse ainus tangotants: üks kooriliikmeist heidab särgi seljast ja läheneb nurgas seisvale naisterahvale. Arglikud tantsuliigutused, Duende saab jaole ja tõstab naise käe partneri õlalt. Kui Duende eemaldub, paneb naine käe tagasi. Tango tärkab. Duende tuleb ja surub nad nurka tagasi, tantsijad aga tõusevad ikka ja jälle, kuni jõuavad lava keskele – enam pole Duendel midagi teha ja hoopis tema lükatakse eest. Lava on täis lamavaid inimesi, esimesed tangosammud on kohmakad üle inimeste astumised, aga jalad tõusevad uhke kaarega, milles aimub kirge ja väljaelamata emotsioone. Äkki aga on tantsijad jõudnud pikkade koridorideni, mis lamajate vahel peidus, ja nii muutub tants aina hoogsamaks, kuni jõutakse rambini – sisemine vabanemine.

Tekst, mis võimaldaks ka kahemõttelisusi, on lavaliselt edasi antud ilma madaluse ja näpuganäitamiseta, samas mõjuvate kujundite ja lummava teostusega. Publik on kogu etenduse aja nii pinges, nagu vaataks mingit põnevusfilmi, samas kui laval toimuv füüsiline tegevus on minimaalne.

Alateadlikku pinget kruvib muidugi muusika, kusjuures pole ühtegi lausa kiiret ja lahtiselt pealeminevat osa. Toimib just see hispaanialiku kultuuri paljukogetud fenomen: tule tuha all hõõgumine, mis haarab ega lase lahti, mõjub maagiliselt. Siin oli suur osa ansambli pillimeestel: nende energial, stiilitundel ja improviseerimisoskusel.

Berliini publiku lemmik oli aplausi järgi otsustades noormees, kes laulis kõiki meesrolle. Hispaania näitleja Duende osas veenis oma psühholoogilise tugevusega, Maria osatäitja köitis oma häälega, kord madala ja “suitsuse”, siis lahtiselt valulisega.

Igatahes lavastus, mis jääb assotsiatsioonidega kauaks alateadvusse toimima.