Gerda Kordemetsa isaema Marie oli pärit Martna kandist, aga arvatavasti 1925. aastal abiellus ta jõuka talu perepoja Eduard-Aleksandriga ja asus elama Lihula lähistele Hälvati külla.  Minu isaema Maria sündis 1898. aastal (seega üheksa aastat enne Mariet) Lihulas, tema lapsepõlv ja noorusaeg möödusid Hälvati külas. Tõsi, selleks ajaks, kui Marie tanu alla sai, elas Maria juba Tallinnas linnainimese elu, aga päris kindlasti käis ta suviti ikka ka Lihulas ja selle ümbruses. Mis seal salata, põnev on endale ette kujutada, kuidas Marie ja Maria võisid trehvata Lihulas vürtspoe (tol ajal oli neid seal mitu) leti ääres või Hälvatis jaanitulel kiige juures.  Kas nad ka tegelikult kuskil kohtusid, ma ei tea (põhjust seda oletada on siiski rohkem kui küllalt, ikkagi ühe küla inimesed), aga oma eellaste elusaatuste üle mõtisklemine ja fantaseerimine on sageli innustavamgi kui olnu täpne teadmine.     

Kujutluspilt Marie ja Maria, kahe vanaema lähestikku asetsenud doominokividest jooksis mu peast sirinal läbi, kui sattusin lugema sellel suvel Tõstamaa mõisas etendatud „Pruutide kooli” kavalehelt näidendi lavastaja ja ühe autori Gerda Kordemetsa lühikokkuvõtteid oma suguvõsa kangetest naistest: vanavanaisa noorimast õest Liinast, emaema Aureliest ja isaema Mariest. Kõik kolm on vähemalt nimepidi,  aga mitmel juhul ka tegusid pidi (peategelane Liina mitme luuletuse ja kellelegi Hindrikule kirjutatud armastuskirjaga) näidendis sees. See sugukondlik lõim, mille Kordemets on „Pruutide kooli” kudunud, teeb näidendi ja seeläbi ka lavastuse kahtlemata sügavamaks ja mitmeplaanilisemaks. Kui tagataskust ei ole just võtta Stoppardi mastaapi kirjutamisannet ja -oskust, tuleb selline isiklikuga põimunud ajalootaust näidendile kindlasti kasuks, andes  juurde dramaturgilisi toetuspunkte. Kordemets kavalehel: „See näidend ei ole ajalugu. Need on mälestuste mälestuste mälestused minu vabas tõlgenduses.” „Pruutide kooli” tegevustik toimub Tõstamaa kodumajanduskoolis (kool, mis tegutses Tõstamaa mõisas aastatel 1926–1945) 1926. aasta septembrist 1927. aasta juunini – seega selline Lutsu „Kevadest” teada-tuntud ajaraam, mille sisse jääb üks õppeaasta oma sündmuste ning  selle taustal tegelastes toimuvate muutumiste ja küpsemistega. „Papaa” tahtel satub tasaste ja tublide maatüdrukute sekka koolitarkust, käsitööoskust ja häid kombeid omandama Pärnust tulnud mässumeelne ja äge, aga samas arukas ja luuleandega Liina Täker. (Ajaloolise tõe huvides olgu öeldud: tegelik Liina, Kordemetsa eespool mainitud vanavanaisa noorim õde, elas kirjeldatud ajast umbes 30 aastat varem ning Tõstamaa asemel viis elusaatus  ta hoopis Ameerikasse, aga jutt luuletustest, luulekogust ja saadud luuleauhinnast peab paika.) Olukord on kahtlemata randallmcmurphylik, kuid kõigi aegade kõige südametuma ja õelama vanemõe2 asemel asuvad Liina mässumeelt taltsutama ja teda õigele rajale suunama kaks igati pühendunud ja üllameelset õpetajat: preili Anete Tepe ja preili Alu. (Ajaloolise tõe huvides: sellised inimesed tõepoolest töötasid Tõstamaa „pruutide koolis”, tõsi, näidendi  tegevusajast mõnevõrra hiljem.) Inimeste vahel ei ole ükski mõju kunagi ühesuunaline, alati mõjutatakse üksteist vastastikku, küsimus on üksnes selles, millises proportsioonis ja kuidas see vastasmõju toimib. Tõstamaa mõisa kaunilt restaureeritud saalis rullub teatrivaatajate ees lahti tripolaarne mõjuväli, mille eri osades on teistest hiljem kooli tulnud Liina Täker (Triin Tenso), seal teda juba varem ees oodanud neiud Marie (Liisa Saaremäel),  Aurelie (Mirjam Mesak), Ingel (Saara Kadak või Brita Kikas), Mahta (Signe Heindla), Senta (Maret Palusalu) ja Ada (Liisa Leerimaa) ning koolijuhataja preili Tepe (Laine Mägi) koos õpetajapreili Aluga (Kersti Tombak). Mõju saab enamasti mõõta alles tagantjärele, nii on see ka „Pruutide kooli” puhul. Millised on õppeaasta (ehk etenduse) jooksul Liina Täkeriga toimuvad muutused? Ilmselgelt muutub ta selle ajaga taltsamaks ja mõistlikumaks, kuid  seda muutust ei tule kindlasti võtta kui murdumist – pigem kasvab õpetaja(te) range, aga õiglase suunamise all neiust noor naine, ikka rõõmuks isamaale. Tegelikult pole see üksnes pedagoogika põhjustatud areng, ka tüdrukud isekeskis kasvatavad üksteist ja avardavad vastastikku maailma asjadest arusaamist. Eks linnatüdrukuna ole Liinal ülejäänud kooliõdedele õpetada elu mässulisemat ja ühtlasi lõbusamat poolt, mille juurest ei puudu ka põgus kanepisuits  ja spiritistlik taldrikukeerutamine, aga küllap kulus seegi kogemus suurtalude tulevastele töökatele ja kombekatele perenaistele millekski ära. Mõju ei jää kunagi vastumõjuta, seepärast on põhjust arvata, et vist ka koolikaaslaste tasakaalukas ja ontlik meel ei jätnud Liinale mõju avaldamata. Selle kandi pealt siis selline noorte inimeste arenemislugu, kuid mitte ainult. Liina isepäise andekusega kokkupuutumisel liigatas miski ka õpetaja Tepes – või  kuidas muidu seletada näiteks tema otsust viia „pruutide kooli” kasvandikud Tõstamaale tantsupeole.       

Koolmeistrite seas teada-tuntud tõde: andekas krutskimees jääb palju kauemaks ja soojemalt meelde kui keskpärane ja püüdlik tuupija. Julgen arvata, et kokkupuude Liinaga aitas õpetaja Tepel olla edaspidi senisest veelgi  õiglasem ja mõistvam õpetaja. Filmist „Klass” ning teleseriaalist „Klass: elu pärast” erksalt silma hakanud Triin Tenso tegi Liina Täkerina igati väärt rolli. Kui arvestada, et tema teatriharidus piirdub seni vaid Tallinna 32. keskkoolis Gerda Kordemetsa juhendatud teatriklassiga, siis nii loomutruu ning särtsaka osatäitmise pealt julgen küll kindlasti talle soovitada kõrgemasse lavakooli katsetele minekut: teisel korral on oskusi-kogemusi rohkem, vabalt  võib näkata. Heast ansamblimängust andsid tunnistust ka ülejäänud, samuti peamiselt kooliteatri taustaga neidude osatäitmised: ükski ei tikkunud üleliia esile, aga igaühel joonistus välja oma õrnalt rõhutatud, kuid selge karakter. Tubli näitejuhitöö lavastaja Kordemetsalt, kes oli osanud panna harrastajad professionaalide kõrval nii mängima, et unustasid selle teatriharidusliku lõhe. Professionaalide osatäitmistest kerkisid esile Läine Mäe mängitud koolijuhataja  Anete Tepe ja Kersti Tombaku õpetaja Alu. Kaks selgepiirilist värvikat pedagoogitüüpi: üks õhkav ja üliemotsionaalne emakeeleõpetaja, nagu neid pisut karikeeritud kujul on kombeks kujutada; teine aga kindla käega koolijuhataja, kelle pruuni näotulõikelise kleidi all on peidus soe süda ja õiglane meel.   

    Ajalugu lisab sellele esmapilgul lihtsale kooliloole veel mitu tähenduskihti. Nüüd, umbkaudu 85 aastat hiljem, teame üsnagi täpselt, milliseks kujunes Eesti elu kurjakuulutavalt lähenenud sõja eel, ajal ja eriti järel. Mõistagi  on eestlaste praegune kujutelm 1920.–1930. aastate elust ilustatud ja liiga roosa – uskuge, ka siis olid olemas töötus, vaesus, nõme poliitkemplemine, korruptsioon ja palju muud inetut – , kuid võrreldes pooleks sajandiks Eesti peale tõmmatud punaööga oli see kõik siiski puhas lust ja rõõm. Seda nukram oli „Pruutide kooli” vaadates kuulata koolitüdrukute hardaid tulevikuunistusi ja mõtiskleda selle üle, milliseks kujunes tegelikult usinate taluperenaiste  saatus. Mine võta kinni, kumb oli hullem, kas see, et päris suur osa rahvast saadeti sunnitööle, paljud lasti koguni maha ja hukkusid, või see, et kogu rahvalt võeti 50 aastaks nende unistused, võimalus inimväärseks eluks. Igatahes helbime me seda naabri korraldatud sigadust veel aastakümneid, kui mitte kauem. „Pruutide koolis” on veel üks tähtis dramaturgiline liin, millest seni pole juttu olnud ja mille olemasolule võib leida mitu põhjendust. 

Raske öelda, kas Liina elava fantaasia või hoopiski tõmmatud kanepisuitsu toimel, aga peategelase ja seega ka publiku vaatevälja ilmuvad  aeg-ajalt, valdavalt humoorika alatoonig
a etteasteteks, Tõstamaa kolme paruni ja ühe parunessi vaim. Miks on need ammu lahkunud hinged taas tagasi kutsutud? Kõige lihtsam ja küllap ülekohtusem vastus oleks see, et Tõstamaa vallale on „Pruutide kool” nii teatrialane kui ka turismindusega seotud ettevõtmine, mistõttu tuleb selle uhke mõisa tutvustamisel kindlasti kasuks seegi, kui teatakse selle kunagisi kuulsaid asukaid. Iseenesest ei ole lavastuse selles  tahus midagi halba: mida rohkem mõisu korda tehakse, neid inimestele näidatakse ja kõige muu olulise kõrval ka teatritegemiseks tarvitatakse, seda uhkem. Tõenäolisem põhjendus on seotud näidendi autorite arvatava sooviga mitmekesistada selle lavateose dramaturgilist kudet, tuua muidu üsna lineaarselt kulgevasse sündmustikku ootamatuid üleminekuid. Seda ülesannet aitab kallitel kadunukestel paremini täita neile antud võime ajas rännata (vaimude  seas ei ole see midagi erakordset), teada teistel ajastutel toimunut ning näha ette järeltulevate põlvede elusaatust. Ajalist (või hoopiski ajatut?) avarust annab näidendi see liin kindlasti juurde. Samas tuleb nõustuda kriitik ValleSten Maiste poetatud nendinguga, et Eestis on kombeks kujutada mõisnikke ja kommuniste pooletoobistena. Mine võta nüüd kinni, on see Kiviräha halb mõju või eestlastel pikkade sajanditega sakste vastu kogunenud vimm, aga ka  „Pruutide kooli” mõisnikud mõjusid enamjaolt ja pehmelt öeldes veidrikena. Muidugi võib surnud saks eespool kirjeldatud võime tõttu teada ka sajandeid hiljem Jaan Tätte sulest paberile pandud laulukest „Olen homme parem kui olin eile”, kuid see laulu jorutamine mõjus siiski rohkem suveteatripublikult naerupahvaku väljameelitamisena.   

1 Mihkel Mutt, Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused. Fabian, 2009, lk 15.   
2 Ken Kesey’ romaani ja Miloš Formani filmi „Lendas üle käopesa” tegelane õde Ratched.