Kujutle end öhe, kui kell pool neli – kainelt – koju jalutades trehvad ainukese liiklejana suurel tühjal ristmikul jalakäijate punast foorituld. Kas jääd rohelist tuld ootama? Aga kui nägemisulatuses seisab politseiauto?

Mida vabadus minu jaoks tähendab? Mis tegurid mu vabadust määratlevad? Üldiselt ja igas konkreetses olukorras. Sisemiselt. Ja väliselt – vähemalt käitumuslikult. Sisemiselt, muidugi, olen täiesti vaba. Kas või ajuvaba. Nagu süütu laps. Kui ma seda märgata ja hinnata oskan. Sageli ei oskagi. Pigem tunnen end juba natuke süüdi. Kas või avalõigu provokatiivse mõtteharjutuse pärast. Ja ometigi. Kui vabadus tähendab (ka) vastutust, siis kelle või mille eest ma seal öisel tänaval vastutan? Ja kelle või mille eest vastutab korrakaitse?

Kui olen omandanud õige ühiskonnaliikme eeldatavad institutsionaliseeritud väärtused, olen päris hästi vabastatud. Haridus-, tervishoiu-, toidukaubandus-, valitsemis-, kommunikatsiooni- ja turvasüsteemid (nii riigi- kui erasektoris) jne aiva vabastavad inimest tunnetus- ja mõtlemisvastutusest: mida õigupoolest tähendab minu meelest tarkus, tervis, toit, suhted, turvalisus jne. Tõde on neis kategooriates määratletud vastutavate institutsioonide tasandil ning kujundatud siltideks pakenditel, millest välja on võimalik jääda vaid väga suure ja selge, kõrvaltvaatajale ehk groteskse sisemise vabadusetungi ajel. Kuidas see tung meiega kaasa sünnib, on keerulistes oludes võimeline vegeteerima ja siis tärkama, on ilmselt ime. Ehk toidab seda imet, kui veidi imestame – kas või selle üle, kui iseenesestmõistetavalt oma vabastajaid aktsepteerime.