Kunstimuuseum oli Tederile abielu ja armastus, eneseteostus ja võim. Vähemalt nii väidavad endised muuseumikolleegid filmikaadrites. Seda, et Inge Tederi maailm koosnes ainult muuseumist, on mul raske uskuda, kuigi portreefilm seeriast „Eesti kunstiteadlased” seda pealkirjaga näib rõhutavat. Pigem tundub, et autoreid ei huvitanudki ingetederlikud paralleelsed maailmad või ei suutnud nad neid kontakte teiste elupoolustega tekitada-luua.
Loomulikult on selge, et kunstnike liidu tellimusfilmid keskenduvad välisele, institutsionaalsele kunstile ja kunstiteadlase sisemaailm huvitab sel juhul vähe. Kohati paraadlikkusele kalduvale kroonikale (olgem ausad, see teos ei ole tõsine dokumentaalfilm) oleks võinud andagi mõne pretensioonitu pealkirja, sest maast ja ilmast pudenevad vaatajatele vaid tükikesed. Vaataja ei saa teada endise direktori, proua Tederi maailmavaatest, ei elu- ega ka kunstifilosoofiast. Kui film juba seisvate, jalutavate või istuvate peade arvel on üles ehitatud (taustal loomulikult kaunis, kuid juhuslik kunst, Köleri maal või Jaanisoo tool), siis palun pigistage nendest peadest ka midagi muud välja kui maotut või vaoshoitut, olenevalt sellest, kelle suust kostvat kiidulaulu. Mitte seda, et kiitmine oleks pahe, aga inimese, ka kunstiteadlase teevad huvitavaks ja sisukaks eelkõige tema karedad nurgad ja mitte isiklik tublidus. Jääb mulje, et muuseumitöötajad tajuvad endiselt Inge Tederi malka oma pea kohal. (Väidetavalt ei lennanud ka lind ilma direktori loata üle Kadrioru lossi.)
Teine võimalus, et filmi autor Rein Raamat on valikuliselt irriteerivamad tekstikohad filmist lihtsalt välja jätnud. Samuti ei anta filmis sõna kunstiteadlasele Eha Komissarovile, keda küll näidatakse kaadris ja keda Teder iseloomustab kui ideede generaatorit ja muuseumi kohvilaua koosolekute peajutlustajat. Kus siis ometi on Eha vaimukas, terane ja mahlakas kunstiloba?
Ma ei tunne proua Tederit inimesena ja tundub, et tema kauaaegsed kolleegid Eesti kunstimuuseumist samuti mitte. See on teadmine, mille ma filmist kaasa sain, reaalsus võib ju teistsugune olla. Marika Valk mainib, et alluvatel ongi juhile raske lähedale pääseda. Ju nii tavaliselt ongi. Oletame, et hea veini abil oleks filmi pea- ja kõrvaltegelastelt palju põnevamat infot välja pigistatud, kui seda seekord suudeti. Kindlasti on üks filmist vastu vaatava neutraalse igavuse põhjus selles, et Eestis kõik kõiki tunnevad, liiatigi väikeses kunstimaailmas, ning kuidas sa siis ikka avameelitsed ja intrigeerid. Tegelikult võiks klikisolidaarsus avalduda ka aususes ja avatuses. President Lennart Meri oli sageli arrogantne ja käitus ootamatult (näiteks välisministrina sodis ta Valge Maja gloobuse), kuid kas teda sellepärast vähem austati?
Portreefilm „Inge Tederi maailm” on üles võetud enamasti Kadriorus, muuseumi hoonetes; vestlused, intervjuud muuseumitöötajatega tehtud ühe filmimisega, hiljem see hakitult kokku monteeritud. Kõige naljakamalt mõjusid kaadrid Juta Kivimäega, kes aeg-ajalt justkui ufo kaadrisse ilmus ja rääkima hakkas. Mõnikord isegi sel moel, et lause kujutletav lõpp algavasse kaadrisse kaasa jooksis. Vahel kukkus intervjueeritav kaadrist pooleldi välja (Rita Kroon) või saatis rääkija suumaigutusi ja žeste hoopiski pilditaguse tekstilugeja hääl.
Filmi parimad osad on need, kus räägib proua Teder või näidatakse retrospektiivseid ajalookaadreid. Samuti on kohane kiita prominentse direktrissi näitlejameisterlikkust. Olukord oli tema kontrolli all (see ei ole kindlasti kompliment filmitegijatele), jalutas maailmakodanikust kultuurituristi kombel ühest muuseumi filiaalist teise, mõjudes sundimatult, šarmantselt ja eneseteadlikult. Poleks juhtunud midagi hullu, kui suuremas osas filmist oleks lastud rääkida Inge Tederil endal ja joosta ajaloolistel kaadritel, tema endistele kolleegidele aga oleks jäetud reministsentsid. Usun, et tulemus saanuks terviklikum ja uhkem.
Inge Teder pajatab filmi lõpus sellest, et näituste tegemine oli tema jaoks paks mõnu. Oletan, et filmi loomine pakkus selle tegijaile samuti priskelt mõnu, kuigi pirukas, mis seekord küpsetati, on kohane pigem kaloreid arvestavale kaalujälgijale kui maitseelamusi ihkavale gurmaanile.