Lapsevanemana olen taasavastanud nõukaaja multifilmide kullavaramu. Jälgin huviga YouTube’ist Eduard Uspenski raamatu „Onu Fjodor, kass ja koer“¹ ja tema originaalkäsikirjade ainetel vändatud Prostokvašino multifilmisarja, kus on vaatajateni jõudnud sellised pärlid nagu „Kolm sõpra Prostokvašinost“, „Koolivaheaeg Prostokvašinos“ ja „Talv Prostokvašinos“.²

Onu Fjodori, postiljon Petškini, kass Matroškini ja koer Šariku tegemistest ja maailmavaatest on tänapäeva Eesti sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste suundumuste juures nii mõndagi kõrva taha panna.

Sisevaade korrumpeerunud süsteemi

Prostokvašino multifilmid tungisid omal ajal, 1970. ja 1980. aastatel, peensatiiriliste nooltena totalitaarse süsteemi korruptiivsusse. Praeguses mõistes hajaasustuse piirkonda kolinud onu Fjodor läheb koos Matroškini ja Šarikuga öösel aaret otsima. See, et eraomandi ihaldamine head ei tõota, on juba ette teada asi. „Juhuslikult“ jookseb aarde leidnud öistele seiklejatele vastu postiljon Petškin, kes küsib: „Mida te selles kirstus tassite?“ Enesekindlalt ja resoluutselt vastab kass Matroškin: „Me käisime sellega seenel, on selge?“ Selle asemel et asja vastu huvi tunda või kuhugi edasi kaevata, ilmutab Petškin aga hoopis afääri kaasosalise tundemärke. „Selge muidugi, mis seal segast saab olla,“ laiutab ta käsi ja aardeküttide seltskond marsib kiirel sammul otsejoones koju.

Fjodori illegaalne start-up iseloomustabki nõukaaja vaikivat kokkulepet. Erabisnisest ja -omandist kõrgemal pool küll teati, aga asja sai õigetele nuppudele vajutades või krabisevat õigesse kohta paigutades ära summutada. Ametlikult lubamatu eraomandi võimalikkust ja seaduste enda kasuks tõlgendamist illustreerib ka lehma juhtum Matroškini esituses sarja teises filmis „Koolivaheaeg Prostokvašinos“: „Lehm kuulub riigile, aga kõik, mis temast tuleb, piim või vasikad, on juba meie … Kviitungil on lehm, punane, üks. Peame kviitungi järgi tagasi andma ja annamegi ühe, et arvepidamine segi ei läheks.“ Nagu näha, on Matroškinist endast siin väikestviisi korruptant saanud. Stsenarist Uspenski pole aga seda sugugi hukka mõistnud, vaid vastupidi. Ta näitab Matroškinit kui eluterve suhtumisega looma, kes kasutab süsteemi lihtsalt enda huvides ära. Kui sotsialismiajal võis paljude eestlaste meelest jokkskeemidega mahhineerida ja varastada, siis praegusesse Eestisse ei tahaks sel kombel käituvaid Matroškineid küll kuidagi. Poliitikas tegutseb neid siiski küllaga, pealegi on nad enamasti tunduvalt ebasümpaatsemad kui Prostokvašino kass oma halvimatel hetkedel.

Kadestamisväärne maaelu

Prostokvašino filmide kandev idee on ikka seesama klassikaline linna ja maa vastandus. Prostokvašino tüübid, olgugi et vahel veidi seadusega vastuolus, on sõbralikud, südamlikud ja armsalt otsekohesed. Multikaseerias on maaelu idealiseeritud ja romantiseeritud, mis mulle iseenesest sobib. Näiteks, kui vaja, saab kohe minna jahile või kalale, mis sest, et saak jääb enamasti saamata. Selline asjakäik on minugi elus tuttav ja korduv motiiv.

Matroškin, Šarik ja Fjodor on juba maa maitse suhu saanud ega vahetaks hubast taluelu mitte mingil juhul linnakorteri vastu. Veidi boheemlaslik õhkkond ja igapäevaraskuste kergelt võtmine mõjub multikas võimsama ökoelu propagandana kui „Maale elama“ algatus tänapäeval. No kes meist ei tahaks sellises mõnusas seltskonnas õhtuid surnuks lüüa, vahest mõne pitsi viinagi visata?

Loomulikult on Prostokvašinos sees ka meie praegused haldusreformieelsed probleemid. Raha ja inimliku palgaga tööd on maal vähe või pole üldse ja see sunnibki Fjodori koos sõpradega aardejahile minema. Tähendab, kui olla ettevõtlik nagu Lõuna-Eesti bensiinivedajad mõni aeg tagasi, saadakse ikkagi kuidagi hakkama. Venemaal riik kohalikesse tegemistesse väga ei sekku ning maksuvaba inimeselt inimesele kaupade liikumine on seetõttu täitsa võimalik. Kas Eestisse just seda sel määral vaja on, on iseasi. Praegu levib väikeasulates vastupidine tendents. Kohalikud omavalitsused on seadustega nii üle reguleeritud, et sada protsenti seadusekuulekalt käituda pole enam võimalik ka omavalitsuste töötajatel endil. Kõige eeskujulikumatelgi jäävad bürokraatliku masinavärgi mõned kruvid ikka logisema.

Prostokvašino versus Jänku-Juss

On täitsa kindel, et Fjodor ja sõbrad juba oskavad elu nautida. Prostokvašinos valitseb sõbralik, positiivne ja mõnusalt ladna meeleolu. Kõige selle juures tehakse muidugi ka tööd ega muretseta eriti tuleviku pärast. Kui eestlane suudaks maaelu hääbumise minoorse bluusi laulmise asemel tšillida onu­fjodorliku elutunnetuse järgi, oleksime rahvana tugevamad. Prostokvašino toimib ka pedagoogiliselt suurepärase näidismaterjalina.

Täielik vastand Prostokvašinole on Eesti kohalik Jänku-Jussi multikas. Jänku-Jussi tegelased on stiilipuhtad linnalapsed, kes peavad hakkama saama tänapäeva ühiskonna kõigis olukordades. Rõhk sõnal „kõigis“, sest neil tuleb argumenteerida poes kaupa pähe määriva müüjaga, saada selgeks lennupiletite vahetamine lennu hilinemise korral, õppida tundma interneti­ohtusid ning selgeks taaraautomaadi kasutamine jne. Ühesõnaga: ilmakodanikke õpetatakse elus toime tulema ja oma õiguste eest võitlema. Asi pole selles, et uusi oskusi vaja ei läheks. Halb on see, et laste ülekülvamine lugematute ettekirjutustega nii varases eas kipub pärssima loomingulisust ja nad peavad liiga varakult täiskasvanuks saama. Kas on vaja majandustegevuse registrist firma tausta kontrollimist õpetada koolieelikutele või nooremale koolieale? Oma lapsepõlv ja vabadus võiks mürsikutele ikkagi ju jääda!

Pea püsti Prostokvašino moodi!

Mõnda aega tagasi vapustas mind (rõõmustavalt) uudis, et Prostokvašino küla elanikud ärkavad ellu vanameistri uues raamatus „Prostokvašino. Lahing postkontori pärast“ ja tegutsevad kohaliku postkontori allesjäämise nimel. Seega on sihikul meie haldusreformieelsed mured. Ainus postkontor meie vallas pandi kinni kaks aastat tagasi. Nüüd on järg naabervalla postipunkti käes, mida jääb asendama robot, pakiautomaat. Vaatamata seitse päeva nädalas Eesti rahvusringhäälingu telesaadetes käivale maaelu propagandale ja valdurmikitalikule kuvandile eestlastest kui maa- ja looduslähedasest rahvast, kulgeb ametlik regionaalpoliitika eelarvekärbete toel vastupidises suunas. Maale jäävad surijad, alkohoolikud, mõned üksikud nooremad inimesed ja sitked Prostokvašino elanike tüüpi tegelased. Paljude maainimeste põues on tegelikult sügaval peidus prostokvašinolik tegutsemislust ja loominguline säde, mis avaldub kas või selles, et olematute võimaluste juures üritatakse ikka ja jälle omakeskis midagi uut ja põnevat teha. Ja siis tuleb valitseva erakonna minister, kes tõdeb teleekraanil lihtsalt ja lakooniliselt, et kui mõnes maakoolis pole õpilasi ehk kliente piisavalt, tuleb selline asutus, vabandage väga, ikkagi kinni panna. Koolide sulgemise kibedaid hetki tuleb ette ja see ongi omamoodi paratamatus, kuid ministri selline retoorika mõjub maarahvale külma dušina. Lihtsad inimesed ja loomad, nagu Matroškin, Fjodor ja Šarik sellist ministrit juba naljalt omaks ei võta. Oleks vaja hoopis julgustavamat ja toetavamat sõnumit ning oskust inimest tema mures kuulata.

Prostokvašinot ja tervet ellusuhtumist on segase haldusreformi eel tegelikult vaja igasse Eesti külla. Kahanevale riigile ei saa maapiirkondades lootma jääda, tuleb olla tubli ja ise midagi ette võtta. Ja kui keegi küsib, siis lehmi on täpselt nii palju, kui palju paberile kirja pandi!

1 Eduard Uspenski, Onu Teodor, koer ja kass. ­Steamark, 2001 („Дядя Фёдор, пёс и кот“, 1973).

2 „Трое из Простоквашино“, Vladimir Popov, 1978; „Каникулы в Простоквашино“, Vladimir Popov, 1980; „Зима в Простоквашино“, Vladimir Popov, 1984.