Kuid ehkki libateadus ja rakendusteadus võrsuvad ühest ja samast teaduse tüvest, on need siiski selle tüve eri oksad. Libateaduseks võib nimetada mingit teaduseks pürgivat uuringut, milles kasutatav meetod ei tugine kahevalentsel fundamentaalloogikal püsivale paradigmale ja mis ei päädi teadusliku avastusega. Ning siin on Ahto Lobjakal õigus: Garth S. Jowetti ja Victoria O’Donnelli kogumikku „Propagandast ja mõjustamisest” saab teadustekstiks lugeda vaid „liba-”-mööndusega. Sama hästi võiks kasutada eesliidet „plära-”. Ja küsimus ei ole ainult (tõlke)keeles. Kogumiku tekstidest puudub teaduslik paradigma, tegu on lobeda jutuga propaganda teemadel.
Ahto Lobjaka ärritust leevendamaks parafraseerigem Voltaire’i. – Kas see raamat on ohtlik? Minu meelest mitte. Selles sisalduvad kirjutised on segased ja nii viletsas keeles, et kogu Eestis ei leidu sadatki inimest, kes selle kaanest kaaneni läbi loeksid. Kui üliõpilane ütleb, et luges midagi, küsin ma alati: mida te sealt õppisite? Vaadeldavast artiklikogumikust pole siiski võimatu üht-teist õppida, lähtudes mingistki kindlast teaduslikust paradigmast. Hegel meenutab „Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia” eessõnas: vale on teadlik ainult iseendast, tõde aga on teadlik nii iseendast kui ka valest, olles index sui et falsi.
Muidugi, õppida ei anna hõlpsasti, see nõuab ettevalmistust („kellel on, sellele antakse”) ja pingutust, mida ei valda ega suuda igaüks. Kes õpikut loeb nagu jutukat, sarnaneb Krõlovi pärdikuga: „… kes teab kust tõi / peotäie prille. Keerutab neid nii ja naa, / küll klaase koputab ja aistest kakub, / kord jälle nuusutab, siis lakub / pealaele upitab, seal käpalabale – / kuid abi neist ei saa.” (Too valm meenus, kui lugesin oma „Propaganda sõnastiku” arvustust novembrikuu Keeles ja Kirjanduses – kaastundliku tõdemusega, et kirjutise autor ei olnud õpikust mitte vähimatki õppinud.)
On tõsi, et paljud tunnevad end propaganda alal tervemõistuslikult pädevana. Seda näitas endine kaitseminister Jaak Aaviksoo, püstitades ülesande: „Meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata” (Diplomaatia märts 2011). Kummatigi ei piisa pelgalt tervemõistuslikust pädevusest planeerimaks ja pidamaks edukat propagandasõda, mida Eesti huupi ning uisapäisa üritab Venemaa vastu. Siin läheks vaja selgeid eriteadmisi ning -oskusi. Neid näib nappivat ka Eesti Vabariigi välisministri Urmas Paeti käsutuses, kui ta kurdab: „Pärast vaid mõne kuu tagust Eesti iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva pidulikku tähistamist on väga üllatav kohata Eesti riigi veendunud alavääristamist ja puudulikku eneseusku oma riigi ja meie inimeste võimesse riigina käituda” (Delfi 16. XII). Olukord tuleks päästa, kui leitakse sellel mõtet olevat. Ning heauskse eneseusuga on siin väga vähe peale hakata. Nii et – teadus või mitteteadus, aga teadmisi oleks vaja. Õppida. Õppida, õppida!
Ilmunud õppevahendid
Linnar Priimägi, Reklaam & propaganda. Mõistevara. Vara-abi, Tallinn 2008. 102 lk.
Linnar Priimägi, Propaganda sõnastik. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2011. 344 lk.