Pär Hansson on sündinud 1970. aastal Põhja-Rootsis Västerbotteni läänis Vännä kommuunis. Ta on avaldanud kolm luulekogu. Tema loomingut on avaldatud antoloogiates ning Rootsi ja välismaa kirjandusajakirjades. Väljaöeldud sõnal on tema luules oluline koht. Praegu elab Pär Hansson Stockholmis Hammarbyhöjdenis, kus ta töötab loovkirjutamise õpetajana Jakobsbergi ja Gotlandi rahvaülikoolis. Ta on Rootsi kirjanike jalgpallimeeskonna liige. Nad on korduvalt mänginud Taani, Inglismaa, Ungari, Saksamaa ja Itaalia vastu ega ole kaotanud veel ühtegi mängu. Peale kirjutamise meeldib talle niisama ringi uidata, lugeda, ujuda ja kala püüda. Eesti publikul oli võimalik näha ja kuulda Hanssonit esimesel Täiskuu luulefestivalil eelmisel aastal.       

         

KASED

Vahin telekat, vahin seda, mida näidatakse. Suurt rootsipunast puumaja veetakse traktori järelkärus piki väikelinna peatänavat, linnarahvas seisab tänava ääres ja vahib üksisilmi, kuidas roomiktraktor edasi liigub. Üks vanapaar on linnavõimud kohtusse kaevanud, sest nende krundilt on kaks kaske ilma nende loata maha saetud. Puud jäid ümberpaigutatavale majale tee peale ette. Maja ei saanud muidu edasi liigutada, kui tuli puud maha saagida.

Esimene suur plaan: vana naine tihub nutta, talle tuleb meelde, kuidas tema ema, tollal veel noor naine, oli need puud istutanud. Teine suur plaan: tema abikaas ei saa enam kätt ega jalga liigutada, temast on saanud otsekui kivikuju. Vana mehe kõrval on kännud ja saepuru muru peal laiali.

Maja veetakse Vännäse kaubakeskuse vahelt läbi; tänavaääred on rahvast täis. Mehed-naised ajavad kaelad õieli ja avaldavad arvamust, lapsed pugivad komme ja limpsivad jäätist. Ühtekokku on see kõik justkui tore vaatemäng. Niisama tore kui silmuses inimpead põleva metsa taustal. Näen seda, mida mu silm seletab … Näen seda, mis on ekraanil. Istun telekale väga lähedal, pühin sõrmedega kuiva klaaspinna tolmust puhtaks. Otsin rahva hulgast tuttavaid nägusid.  

         

SÄRA

Hommikupäike kinkis meile oma valguse, ta säras jõepinnal ja jõeäärse salu lehtedel. Sel hommikul olid inimesed riputatud puudevahelisele pesunöörile meie tagahoovis. Laste kehad kõlkusid puude otsast alla; need nügisid tüütult täiskasvanute päid ega lasknud ära tunda rippujate palgejooni. Nende silmnäod olid suured ja küpsed nagu puuvili, nende kehad aga väheldased ja kõhetud. Kirjutasin selle tähelepaneku kehade ja peade kokkusobimatusest oma märkmikusse üles.

Pesunöörid jooksid neil kõigil kaenla alt läbi. Õlad olid sedavõrd püsti, et hõõrusid vastu ümaraid põski. Nad rippusid nagu rakkesse pandud. Mõned üksikud nende hulgast naeratasid mulle väsinud naeratust, nagu oleksid nad äsja pääsenud hukkuvalt laevalt või liiklusõnnetusest. Mõni nägu tundus mulle tuttav, enamik mitte. Aga seal nad kõik olid – otse mu nina ees. Kenasti üheskoos ja tõelised justkui mõni sõprusring. Nende selja taga kallas päike oma valgust jõepinnale. Nüüd juba naeratasid nad mulle kõik koos ja mina polnud enam närvis.

Ma kõndisin kõrgete kaskede all ringi ja puudutasin rippujate kuivi ihusid, nende punapõski, nende jalgu, mis sihtisid maa poole otsekui odad. Ma vilistasin tuntud viisikest, siis hakkasin tuult järele aimama ja kõik, mida ma nägin, läks tuule käes liikvele. Laste kuivanud käed õõtsusid tuules. Nende vanemate rasked pead vankusid ja naeratasid. Olid inimkehad ja pead ja oli ilmaruum nende vahel. Ja päikese ammuli suu, mis muudkui andis meile valgust.   

         

VANUS

Inimese vanus on roostetanud puur, mis on vinnatud ühe puu otsa mulle tuttavas tagahoovis. Seal ülal istubki üks kuju, üks poiss, kes hingab sisse märja äsja niidetud muru lõhna, mõlgutab kõige nähtava üle mõtteid ja püüab asju enda kasuks pöörata. Kõhu saab ta täis ja kurk ei jää tal kuivaks. Kõik, mis siin juhtub, toimub tema huvides. Tema peale mõtlevad kõik. Muul ajal on kõigil meeles ainult muruniitmine ja puuderaiumine. Kõik hoolitsevad oma keha eest, et see elegantne välja näeks. Kõik tahavad maniküüri teha, käia pidulikel õhtusöökidel ja pakkuda naabrilastele midagi head süüa ja juua. Kõigest sellest poiss mõtlebki. Ta mõtleb veel, et ta ei ole tema ise. Ta on hoopis ema ja isa või siis on ta see, millest emal-isal hakkab pea ringi käima: ta on nende soovunelm.

Ta pole mitte lihtsalt poiss, vaid on poiss-paleus. Aga nüüd on see soovunelm puu otsa vinnatud, kust ta tatistab alla otsekui metslane. Ta istub roostetanud puuris, millest vihm läbi sajab. Ta määrib oma ihu tahma ja roostega kokku. Ta ihkab metalliga kokku sulada, otsekui oleks teda selle metalliga ühes valuvormis valatud. Otsekui oleks metalne poiss krundi keskpunkt. Ja kõik see sobib kokku tema vanusega.       

         

MUUDATUS

Surm toob kaasa muudatuse perekondade ellu. Kui üks pereliige lahkub, siis on otsekui kaev puuritud, avaneb lõhe, mis laseb ellujäänutel palju tõsisemalt üksteisele silma vaadata. Ühel varahommikul kogunete ümber selle sügava puurkaevu. Jämeda köie otsas on ämber, köis käib üle võlli, teil on vänt peos ja te kerite kordamööda seda köit. Lasete pilgeni vett täis ämbril ringi käia. Ulatate käest kätte seda rasket anumat ja vaatate teineteisele silma. Te joote oma liitri jao seda selget jahedat vett.

See ei puuduta üksnes leinaperekonda, kelle pereisa tabas südamerabandus, kui ta pargis metsajooksu tegi. See käib ka teiste perede kohta – kõigi nende kohta, kes, paremad rõivad seljas, rühmiti parkimisplatsil seisavad ja ootavad, et hingekella löögid neid pühakotta kutsuksid. Mehed vaatavad oma autosid kuidagi uue pilguga. Neil on iseäralikud silmad peas. Naised vaatavad oma meestele silma.

See silmavaatamine leiab kõigil aset peaaegu üheaegselt. Ja lapsedki vaatavad puid, autosid ning oma emasid ja isasid hoopis uute, hämmastust täis silmadega. Teie südamele on liig mis liig taluda seda, mis muudkui toimub: näiteks maapinna-alust plahvatust jalgrattateel Vännäsi ja Vännäsby vahel. Tagajärjeks äkiline surm, enne kui ratturi keha jõuab maad puudutada. Jah, keha ei jõuagi enam tunda maa kõvadust. Surm tabab teda õhus. Nii jäädaksegi rippu, jäädakse otsekui poolele teele, aga juba kostavad kirikukellad nagu piksekärgatus. See kellade kärgatus on üks omaette asi. Pronksiselt kõmavad hingekellad kutsuvad sisse kõik need nuuksuvad pered, kel paremad rõivad seljas. Kunagi pole nende perede piirid nii teravalt esile tõusnud. Pered näevad üksteist praegu väga selgesti. Nad seisavad rühmiti ja kobaras koos oma sõiduriistade ees. On päeva hakatus. Nende silmad on äsja puuritud kaev. Ja nende keskel on surm, kes muudkui muudab ja muudab.    

         

KAKS LIPPU

I

sa kolad kusagil väljas ringi sa tuled koju hilja sa tuled koju vara sa käisid

metsas mets on olemas sa oled näinud seal mitmeid asju näiteks konte ja lund

sa oled näinud seal elusat hobusepead oma jalge ees maas kumendava ja halja sambla sees

hobusepea on elus seal kõrgete männipuude jalamil kus on männimetsa algus ja lõpp

taeva peegeldus kaob looma kerakujulisest silmast kui loom pöörab pead

külje pealt langeva valguse poole

sina kolad kusagil väljas sa tuled koju hilja sa tuled koju vara

räägi sellest jutusta sellest inimestele hobune suitseb see suits

paneb ninasõõrmed tõmblema        

         

II

kõik see on olemas lumi suitsjas pilv sinu silmas mis on pööratud selle hobusepea poole

sa jooksed välja lihtsalt selleks et joosta koju tagasi jõudes oled sa jäigalt küürus

sa rullid lipu lahti ja kiikad oma sõprade poole kas ka nemad seal ülal lippu näevad

kas sinu sõpru tuleb otsida nende taltsate silmnägude hulgast

kes sinu kodus ära ek
sivad ‘

koo metall-linte nendesse silmnägudesse õmble ja koo sinna nõgesepuhmaid ja

rohutirtsude tagajalgu ja põimi sinkjaid sooni ning kõõluseid lase kasvada ilul

otsekui lihast ja verest nukul lase sel nukul laguneda ja vaata senikaua mõnd muud asja mis sinu silme ette kerkib

Tõlkinud Andres Ehin