Olla perifeeriasse tõugatu või alistatu (siiski kaks eri asja). Olla ripats üle lauaserva ulatuva suure laudlina ääre küljes, isegi kui laudlina on hakanud tuhmuma. Olla see, mida psühholoogias kutsutakse „koolutatud teadvuse sündroomiks“ (mõtlesin selle ise välja). Korraga mõnuleda ja vaevelda mõjuängi ogalikus pesas. Umbes säärastesse paratamatustesse näib olevat mõistetud Eesti vanem kunstiajalugu.

Midagi veel. Kui peab kronoloogilisi sulgusid tõmbama, siis tõmmakem näiteks säärased. 1912. aasta märtsis on kolm Konrad Mäe maali väljas Pariisis Salon des Indépendants’i hiigelnäitusel (6000 tööd!). Sellest orgiast paistavad need kolm (portree, dekoratiivne maastik ja eskiis) siiski silma, kimbus mõne teise autoriga vaatab nende töid Chronique des Arts ja kirjutab nii: „Välisriikide kunstnikud lähtuvad vaguralt endistviisi meie põhimõtetest; paljudele meist on need meeltmööda seepärast, et me leiame uhkusega nende teostes jälgi omaenda õpetustest; saab selgitust tõik, et nad on meie uuenduste suhtes sedavõrd tundlikud, sedavõrd osavad neid mõistma ja sedavõrd altid neid jäljendama.“ Need sulud saagu vahepeatuse rohkem kui sada aastat hiljem, mil Mäe näituse kohta Norras Lillehammeris leitakse: „Tema pildid on näide modernismi mõjust perifeeriale.“ Sulud sulguvad hääletult.

Nagu ikka elus: kritiseerijate õelaim vastane on neis endis, kuid torget nad ei tunne. Euroopa kunstiajaloo kirjutus on viimased sajandid kandnud endas peale faktoloogia valmispunumise, seoste näitamise või paljastamise, psühholoogiliste, eksistentsiaalsete, sotsiaalsete või tontlike kontekstide avamise alati midagi veel. Kirjeldusande puudumisel nimetagem seda valguse heitmiseks, õigluse võidutsemiseks, sooviks teha maailma mingil moel paremaks. Paremaks võiks tähendada kõige muu hulgas võrdsust ja vendlust. Näidata inimeste ja kultuuride võõrandamatut õigust autonoomiale ning suhtuda neisse autonoomiatesse lugupidavalt – noh, ja nii edasi.

Kuid see midagi veel on jäänud suuresti retooriliseks, deklaratiivseks, paatoslikuks. Umbes nagu kõige kangemas vasakpoolses lülitub midagi ümber, kui tuleb hakata täie lauluga makse maksma. Enam-vähem samamoodi on siiani kirjutatud ka XX sajandi esimese poole Euroopa kunstiajalugu: kogu kena sõnavahu tagant ei ole siiamaani hakanud paistma mitte ainult üksikute kunstnike, vaid tervete kultuuride ja piirkondade kunst. Euroopa kunstiajalugu kirjutatakse siiamaani kolonialistlikult.

Tõsi, elu pole läbinisti halb – on juba silmatorkavaid erandeid. „Kuidas on võimalik, et ma pole temast mitte midagi kuulnud!“ kirjeldas Lillehammeri kunstimuuseumi direktor Nils Ohlsen hiljuti oma reaktsiooni, kui nägi esimest korda Konrad Mäe teoseid. Ohlsen on hinnatud Saksa kunstiajaloolane, tegelenud aastakümneid modernismi ajalooga ning olnud hästi kursis Põhjamaade kunstiga, iseäranis Edvard Munchi loominguga. Ometi oli tema laia haardega radaril olnud hiiglaslik pimetähn, mis varjas terveid riike ja alasid ning seetõttu ka diskursusi. Kuidas saavutada pimetähnide kadumist? Mis takistab?

Esmalt takistavad needsamad hoiakud, mis on aegade algusest alati toitnud eelarvamusi: isikliku kontakti puudumine. Vähe on neid Euroopa muuseumide direktoreid või kunstiajaloo kirjutuses olulisi autoreid ja kuraatoreid, kellel oleks mitte ainult kokkupuude, vaid huvigi umbes poole Euroopa vastu. Kui Eesti suursaadik Itaalias Celia Kuningas-Saagpakk soovis Roomas Galleria Nazionale d’Arte Moderna juhtidele tutvustada Konrad Mäe loomingut, ei võetud teda isegi jutule. Alles siis, kui Kuningas-Saagpakk oli läbi käinud muuseumi nõukogus vegeteerivad üksikud vanainimesed, sai ta lühikesele audientsile muuseumi direktori juurde, kes tõrkus ometi laua peale asetatud Mäe portfooliot isegi avamast. Elavnemiseks oli vajalik meie paljukannatanud rahva viimane päästekaart: öelda, et eestlane on ka Arvo Pärt. Portfoolio avati ja umbes aasta pärast toimus Roomas esimene Mäe suurem välisnäitus.

Poliitiline samm. Säärane muster on olnud hoolimata meeldivatest eranditest valdav: esmalt tõrjuv suhtumine, kolonialistlik või ka puhtisiklik mugavus, sest kõik on juba Euroopas justkui olemas, kõik on seal justkui niigi valmis – ja ammu. On kogunenud väike kollektsioon kirjakesi, kus Euroopa kunstiinstitutsioonide juhid ei soovi mitte näitust, vaid ei soovi meie kunstiajaloost ega Nikolai Triigist või Kristjan Rauast üldse kuuldagi. Veel suurem kollektsioonike on vastustest, mida kunagi pole saabunudki. Inimestel on kiired ajad, vaja on tegeleda elektriarvete ja fondihoidjate kapriisidega ning pakkumisi „tundmatute perifeeriakunstnike“ tutvustamiseks Louvre’i peasaalis tuleb iga nädal. Ent selline käitumismuster näitab, et kolonialistlikud alushoiakud ei ole mitte ainult Euroopa välis-, vaid ka Euroopa kultuuripoliitikas kuhugi kadunud.

Praeguseks on Eesti iseseisvumise taastamisest möödas üle 30 aasta ning vanal heal argumendil „nõukogude ajal ei olnudki võimalik“ on hakanud kuluma juba ka kõige viledamad servad. Raske on näha, milliste sisuliste tõlgendusmudelitega on võimalik veel praegugi eirata Euroopa äärealadel loodut (kuigi mille poolest on näiteks XX sajandi alguse Krakówi juutide kultuur rohkem Euroopa ääreala kui Brüsseli ähmastes koridorides tehtu) – kuid seda eiratakse. Kuna veenvaid sisulisi väiteid ei ole kõlanud, siis ei jää üle muud kui teha järeldus, et Eesti vanema maalikunsti väljajätt Euroopa kunstiloost on poliitiline samm, kus „poliitiline“ tähendab isiklike eelarvamuste, silmaklappidega hoiakute ja hariduse (imestamine, et me pole venekeelne riik, pole Euroopa kuulsas intellektuaalikaadris kuhugi kadunud), aga ka laiemate ühiskondlike stereotüüpide ning kolonialismi vanast liitlasest turumajanduslike valikute keerukat võrgustikku, sest muuseumide direktorid on sunnitud mõtlema siiski ka publikuhuvi peale. Selle nimel eelistatakse panna peale pigem kindel šlaagriplaat kui midagi uuenduslikumat. See aga tähendab, et Eesti vanema maalikunsti tutvustamine ei ole mitte spetsiifiliselt kunstilooline, vaid poliitiline samm.

Käisin eelmisel aastal mõned korrad Ukrainas ja sealsete poliitikutega rääkides ei jäänud kahtlust: kui Ukraina oleks suutnud ennast varem Euroopa kultuurilukku õmmelda, siis oleks tema integreerumine Euroopaga olnud kiirem ja, jumal teab (kui temagi, ta on ennast selle sõjaga näidanud näotust küljest), ehk oleks sõda jäänud olemata. Tõmmata otsene joon Oleksandr Bohomazovi ja HIMARSi vahele kõlab hüsteeriliselt, kuid ometi see nii ei ole. Loota, et Eesti juba on Euroopas ning meie sääraseid meeleheitlikke samme ei vaja, kõlab mõistlikult, kuid ometi see nii ei ole. „See oli väga kena sõit,“ ütles ühe suure Itaalia muuseumi direktor, kui olime sõitnud temaga mööda uhiuut Tallinn-Tartu maanteed Tartusse meie vanema kunstilooga tutvuma. „Kuid tagasi võiksime sõita mööda normaalset, euroopalikku kiirteed.“

Konkreetsed sammud. Kuna on moodne esineda üldiste soovitustega, nagu „Eestile pikem visioon“ või „Maha tarbijahinnaindeks“, siis proovin seekord esitada mõned konkreetsemad ettepanekud. Esmalt: Eesti vanema maalikunsti (aga muidugi ka nüüdisaegsete kultuurivormide) tõeline, sisuline põimimine Euroopa publiku teadvusse ei tohiks olla spetsiifiline kultuurilooline amüsantne meelelahutus, vaid laiapõhjalise riikliku strateegia osa. Praegu see nii ei ole. Maksimumi on andnud muuseumid, on mõned üksikud eelarveread kultuuriministeeriumis, usinad inimesed välisministeeriumis, fanaatikud institutsioonides ja nii edasi – tehtud ja saavutatud on, kuid nüüd oleks vaja midagi enamat.

Küsimus ei ole siinkohal isegi tingimata rahaline, vaid mõttemustrite ja eelistuste valikus, sest just neist sõltub jällegi raha suurus. Nii on näiteks summad, mida Eestis eraldatakse kultuuridiplomaatiaks, üpris naeruväärsed ning kui siis toimuvad vaid väheolulised väljapanekud nurgatagustes galeriides kusagil, kuhu viib pealinnast vaid tolmune rada, on punktid ja linnukesed justkui kirjas, kuid mitte mingit nihet pole toimunud ega toimugi. Loomuliku tagajärjena panustavad diplomaadid seetõttu oma väheseid ressursse mujale, teevad kohvi välja pigem inimestele, kellest midagi sõltub. Kultuuri edendamine ei ole ühe kogenud suursaadiku sõnul diplomaatilise korpuse esimene instinkt, sest nii palju muud peab tegema ja väike akvarellinäituski on lisakohustus, milleks pealegi napib võimalusi. Jah, muidugi on erandeid – suurepärane Londoni saatkonna kultuuriesindaja võtab vähesest maksimumi –, kuid puudub üldine riiklik strateegia, mida teha igal aastal, mida kümne aasta lõikes, kuhu soovitakse jõuda kahekümne aasta pärast. Teisisõnu: mis on selle kõige mõte? Minna mööda tolmust rada tipa-tapa – see rada ei vii ju kuhugi.

Soome alustas oma kultuuri teadlikku ja laiahaardelist tutvustamist Euroopas kohe pärast iseseisvuse saavutamist ning sinna olid juhtivana kaasa tõmmatud välisministeerium ja diplomaatilised esindajad.¹ Paar aastat tagasi vastu võetud Eesti välispoliitika arengukavas on kultuurile pühendatud üks üleüldine punktike („toetame mainet“ jms), lehekülgede kaupa aga räägitakse vajadusest arendada välismajandust. See on kahtlemata äärmiselt oluline, kuid lähtumine saksalikust printsiibist Wandel durch Handel ehk julgeoleku kindlustamine majandussidemete kaudu on näidanud Ukraina sõja puhkemisel sügavat ebapiisavust, sest elame ajastul, kus igasugust poliitikat kujundavad identiteediotsused. Usun (ja spetsialistid on seda kinnitanud), et Euroopa kurssi määravad inimesed, kes on harjunud lapsest peale käima Orsays või Lenbachhausis. Kui nad ei ole seal kunagi näinud Oderi jõest idas sündinud kunstnikke, ei ole nende kultuurikihistusse ladestunud ka teadmist, et see siin on tõesti Euroopa – ja mitte odavate pooljuhtide manufaktuur.

Teiseks: kõige veenvam argument on kunst ise. Muidugi on oluline ka vana hea eesti komme iseennast kangesti kiita, rääkida seda ja toda, kuid paljunäinud kuraatoreid ja publikut see ei veena. Ent Lillehammeri kunstimuuseumi publikuteenindaja tunnistas, et läheb igal õhtul koju tundega, nagu ta oleks „pilves“, sest inimeste reaktsioonid Mäe, aga seeläbi laiemalt Eesti vanemale kunstile on sedavõrd kirglikud, kuid ka üllatunud. „Meie õppetoolis vaadatakse kunstiajalugu läbi toru,“ oli talle öelnud üks pealinnas õppiv kunstiajaloo tudeng. Ta polnud kuulnudki kultuuridest, milleni toru ei ulatu. Norra rahvusringhääling valis näituse kaheksa kõige tähtsama kunstisündmuse sekka möödunud aastal ja nii edasi. Tuleb välja, et nn perifeeriates valminud kunst ei ole vastupidi Chronique des Arts’i kõrgi arvustaja arvamusele sugugi nn keskuste käepikendused ja pole muidugi ka midagi täienisti uut, kuid on keerukate ühiskondlike, kultuuriliste ja isiklike kombinatsioonide mänguväljak, mis isegi sada aastat pärast valmimist ootab endiselt mitte niivõrd avastamist ja hindamist, vaid kaasamist Euroopa kunstilukku, et rikkamaks saaks just nimelt too betoneerunud kunstilugu ise.

Ei enesekoloniseerimisele! Kuna peamine argument on kunst ise, siis „maine toetamise“ (jms) tegevuste asemel tuleks järjepidevalt tekitada hetki, kus Euroopa kultuuriloolased seisavad meie autorite teoste ees. See nõuab järjepidevat tööd, kuid – olgem ausad – selle töö tegijaid ei ole. Siinsed kunstimuuseumid on ülekoormatud ja alamehitatud, vanema kunsti spetsialistid on eakad ja järelkasv puudub täielikult. Seega ikkagi paradoks: sääraste hetkede loomine on tohutult tähtis, aga hetkede loojaid ei ole. Samuti ei ole üpris varsti enam mitte kedagi, kes kirjutaks selle perioodi kohta uurimusi ja monograafiaid, näitaks seoseid ja komplekssusi. Võib-olla ma eksin, kuid tundub, et „Euroopa“ mõiste lõplik kultuuriline vormumine toimus Euroopa teadvuse tarvis just XX sajandi esimesel poolel ning seetõttu oleks seda aega uurivaid spetsialiste Eestis vaja nii kunstilisest kui poliitilisest aspektist. Kes tegeleks? Kes kutsuks? Ka see peaks olema riikliku strateegia murepunkt.

Kolmandaks: kui meil endal ei ole kedagi, keda huvitaks Eesti vanem kultuurilugu, siis hakkab küll hinges kõle, kuid on ehk võimalik huvilisi leida välisriikidest. Nils Ohlsen või EMMA muuseumi direktriss Pilvi Kalhama või Ateneumi peakuraator Timo Huusko, kes on isegi eesti keele selgeks õppinud, on suurepärased näited üksikisiku rollist kunstiajaloos. Nende kirg Eesti kultuuriajaloo vastu on harvanähtav ning sellel on tõesti tulemused: toimuvad näitused, ilmuvad artiklikogumikud, korraldatakse väljamüüdud loenguid ja ringkäike, on isegi jõutud selle lävele, et Euroopa suured muuseumid hakkaksid oma kogudesse soetama Eesti kunsti. Proovitakse murda patroneerivaid hoiakuid, avatakse silmad, tunnistatakse vajadusel iseenda senist piiratust. Euroopa uurijate tähelepanu äratamine ei saa olla ainult ühe institutsiooni ülesanne, vaid laiem riiklik katse, mida peaksid tegema … Jah, kes? Taas see umbisikuline „võiks“, „peaks“ ja „on ehk võimalik“.

Neljandaks: peaksime leidma viise ja võimalusi, kuidas loobuda enesekoloniseerivast käsitluslaadist. „Konrad Mäe meeled on suunatud sellele, mis liigub suurlinnades nagu München, Viin ja Pariis ning ta kannab pidevalt uusi vibratsioone üle enda loodud maalidesse,“ kirjutati hiljuti ühes Norra ajalehes. Säärase käsitluslaadi eest kannavad seega hoolt juba teised, meie eesmärk võiks olla midagi muud, kuna enese liigitamine pelgalt üheks juugendiks teiste seas, tsentrumi käepikenduseks, ei enamat, pole poliitiliselt kasulik ega sisuliselt õige.

Loomulikult ei mõtle ma, nagu siin oleks loodud midagi välismõjudest sõltumatut või nagu kasvaksid puravikud ainult Eesti metsades – muidugi mitte. Praeguses polariseerunud maailmas lülitutakse üha enam närviliselt ainult kahe pooluse vahel: olla saab üks või teine, aga olla kahe keerukas kombinatsioon, vastuoluline ja ambivalentne, seda enam olla ei tohi. Seega on vaja ka meie uusi tõlgendusmudeleid, rakursse, kontekstualiseerimist, sest muidu võime stiiliajaloost lahtihaakimise tulemusel sattuda ühte teise sohu, mille kraavid kaevati valmis juba valgustusajastul.

Larry Wolff on näidanud, kuidas „Ida-Euroopa“ mõiste ei loodud mitte pärast Teist maailmasõda, vaid humanismi ja valgustuse õitseajal sajandeid varem. See ei olnud neutraalne mõiste, vaid Ida-Euroopaga hakati seostama metsikust, tsiviliseerimatust, räpakust, et Lääne-Euroopal oleks võimalik defineerida end vastupidisena. „See polnud loomulik ega isegi mitte süütu erisus, vaid loodi kultuurilise ja intellektuaalse kavalusena, ideoloogiliselt egoistliku ja ennastupitavana,“ kirjutab Wolff. Kui kasutad tsentrumi sõnavara, oled kolonialistlik. Ja kui ei kasuta, leiutad oma sõnavara, võid kukkuda täpselt samasse lõpu ja otsata sohu. Kogu selle mõttejada loogiline käepikendus oli mõned aastad tagasi Orsay muuseumis toimunud suur Baltimaade vanema maalikunsti näitus, mis koondas kõik tööd katusmõiste „sümbolism“ alla ning mille pealkiri oli … „Metsikud hinged“.

Olin selle näituse avamise ajal Pariisis. Sitsisin teisel pool uhket muuseumi võimsa Seine’i kaldal, üle jõe näha parginurk, kus käis maalimas ilmselt ka Konrad Mägi. Ootasin, kuni see hetk saabus. Korteež peatus, Emmanuel Macron väljus ning tõttas metsikute inimeste näitust avama. Töövõit oli justkui saavutatud, Euroopa poliitiline ladvik jalutas, käed selja taga, Kristjan Raua nägemuste ees. Kuid mida mõtles Macron? Mõtles ta nii, nagu ta on viimasel aastal mõelnud Ukrainast: „Tore riik, kuid kuidagi metsik, kuidagi siiski mitte päris meie?“ Või mõtles ta: „Parfois elle s’imagine sous la lumière des projecteurs / Sur la scène à recevoir les compliments et les jets de fleurs“² Lallalalaa. Lallalalaa.

Eero Epner on Konrad Mägi Sihtasutuse juhatuse liige.

1 Kuidas saatkonnad ja ministeeriumid aitasid tutvustada näiteks Jean Sibeliuse loomingut ja kuidas seeläbi konstrueeriti pilt Soome identiteedist, võib lugeda näiteks siit: https://research.fng.fi/wp-content/uploads/2017/01/fngr_2017-1_paloposki_hanna-leena_article1.pdf

2 Vahel kujutleb ta end tähelepanu keskpunkti / lavale, komplimente ja lilli vastu võtma. Prantsuse räpiduo Bigflo & Oli laulust „Dommage“.