Šimpansilapse valik on väga lihtne ja julm: kes ema kõhu- või turjakarvadest hetkekski lahti laseb, on surnud, sest konkurentsisurve tõttu ei löö kõigesööjatest liigikaaslased iial risti ette, kui  on võimalus kergesti taimsele toidule lihalisa saada (oma otsesed järglased muidugi välja arvatud). Inimlapse (imikueast alates) võib aga tema ema üsna julgelt anda hoida ka võhivõõrale, oma lähisugulastest rääkimatagi. Inimene on paari miljoni aasta jooksul arenenud põhimõtteliselt teistmoodi kui Aafrika suured ahvid. Oma aprillis ilmunud raamatus „Emad ja muud” läheb valdkonna tunnustatud autoriteet, primatoloog ja antropoloog Susan  Hrdy sammukese kaugemale üldaktsepteeritud väitest, et inimene on kujundanud välja oma sõltuvuse kollektiivsest kasvatusest, kui kirjutab, et just meie kasvatusmudel, mitte niivõrd aju suurus ja selle ehituse keerukus selgitab suuremat osa inimese temperamendi omapärast. Näiteks inimese suhtelise rahumeelsuse liigikaaslaste suhtes. Viimane avaldus võib tunduda ebakohane, kui kas või kõiki XX sajandi sõjaõudusi meenutada.

Siiski, nagu teame, tappis üks gripilaine Euroopas I maailmasõja lõpul rohkem inimesi kui oli suudetud sõjategevuse nelja aastaga kahel rindel ja revolutsioonimöllus. II maailmasõja tsiviil- ja militaarohvrite koguhulk küündis ehk mõne protsendini inimkonna koguarvust, mis sest, et vastastikuse tapmise teenistusse rakendati kõik ainelised ressursid, mis toona üldse kasutada olid. Üldse on vägivaldsus täheldatav alles põldu hariva inimese,  mitte küti ja korilase juures. Ühesõnaga, inimene ei ole vägivaldne liik ja seda eeskätt tulenevalt liigi kasvatussüsteemist, mis soosib sõnatut üksteisemõistmist, mõttelugemist ja sellele toetuvat vastastikust usaldust. Hrdy analüüsib ulatusliku võrdlusmaterjali alusel, kuidas me (inimesed) seda tänapäeval teeme ja millist teed mööda tänapäeva oleme läbi viimaste aastamiljonite jõudnud. Võrdlusmaterjali pakub kaks gruppi.

Esiteks inimahvid  ja teised, keda Hrdy ise on aastakümneid uurinud, ja teiseks inimkonna ja teaduse suureks õnneks hävitamata jäänud liigikaaslased, kes Aafrikas, Uus-Gineal ning Lõuna-Ameerikas tänapäevani küttide-korilaste kogukonnana elavad ning kelle kohta võib arvata, et nende eluviis on viimase 10 000 aasta muutustest (põhiliselt paikse põllumajanduse põhjustatud) puutumata jäänud. Hrdy polemiseerib viimases, ulatuslikku  värskeimat, s.o alanud sajandi teadusinfot analüüsivas ja sünteesivas teoses tema arvates eksliku, kuid erialal kaua valitsenud dogmaga, justkui oleks inimene liigina hüpersotsiaalseks ning koostöövõimeliseks muutunud liigisisese konkurentsi tulemusena. Hrdy meelest ei tulnud omavaheline võitlus ja võistlus kõne alla, sest tulenevalt paljunemise eripärast oli enda elushoidmisega niigi liiga palju tegemist.

Eripära on, teadagi, järeltulijate erakordselt pikk  kasvuaeg iseseisva toimetulekuni. Sellele pole eluslooduses võrdset. Inimlapse pikaajaline abitus on teinud evolutsiooni käigus kasvatusliku koostöö vältimatuks. Seejuures arenes inimene ka emotsionaalselt tänapäevaseks. Hrdy väitel kujunes inimene emotsionaalselt modernseks koguni hoopis varem, kui ta aju suuruse poolest teistest suurtest ahvidest märkimisväärselt erinema hakkas (meist sai hea ahv enne kui tark ahv). Õrn hing ei ole aju suurusega seotud. Eelöeldu võib tunduda mõttetu vaidlusena stiilis, kumb oli enne, muna või kana. Kuid see, kuidas ja kust sai alguse kooperatiivne kasvatus, ei muuda tõsiasja, et tänapäeval tagab just kollektiivne kasvatus inimese taastootmisprotsessis unikaalselt pika lapseea, mille käigus saab välja arendada nii suure aju kui ka tugeva immuunsüsteemi.

Igal heal teadusel tekib varem või hiljem  ühiskondlik-poliitiline väljund. Liigi taastootmises ei ole kuidagi võimalik väita, et meditsiini ja sotsiaalpoliitiliste abinõude kompleks, mis on kasutusele võetud viimase saja aasta ehk kolme sugupõlve jooksul, oleks saanud veel põhjustada liigi käitumisstrateegias evolutsioonilisi muutusi. Tõsi on, et terve rida miljonite aastate vältel meiega pidevalt kaasas käinud surveid-ohte on vähemasti heaoluühiskonnas päevakorrast maas. Kuid endistviisi  peaks avalik poliitika toetuma ka teadmisele, et üldist hüve suurendavad kindlamini inimese evolutsiooni käigus kujunenud omadustega kooskõlalisemad lahendused. Kui inimese kasvatussüsteem on kollektiivse põhjaga, siis tõenäoliselt pole sotsiaalpoliitilised meetmed, mis soosivad ema-lapse eraldatust (võimalikult pikk ema lapsega kodusviibimise rahastamine), nii tõhusad kui lapse varakult kollektiivsele kasvatusele allutamise soosimine. 

Poliitilises retoorikas levinud „tuumikpere“ idealiseerimine koos sellest järelduva eluasemepoliitikaga töötab evolutsiooni senisele käigule vastu, tekitab järelikult põhjendamatuid kulutusi. Ainult kahe põlvkonna kooselu (vanemad + lapsed) on luksus, mida inimkond pole enne uusimat aega harrastanud, sest kolme põlve kooseluga võrreldes on selline elamisviis olnud alati konkurentsivõimetu. Niisiis, mängu astuvad vanaemad, Susan  Hrdy arvates liigi kogu kasvatussüsteemi võtmefiguurid. Alles nii hiljuti kui sajandivahetuse paiku suutis Utah’ ülikooli antropoloog Helen Alvarez küttide-korilaste kogukondade kohta maailmast seni kogutud materjali uuesti läbi töötades usutavalt ümber lükata kinnisväite inimühiskonna patrilokaalse ajaloo kohta, mille järgi noored naised oma hõimu juurest põhiliselt alati lahkuma pidid/peavad. Kollektiivse kasvatusmeetodi seisukohalt ei olegi nii  tähtis, kas kodust lähisugulaste juurest lahkutakse, oluline on, kas noortel naistel on võimalik emaliini pidi kasvatusabi kasutada või mitte. Nii mõnegi suguharu juures on täheldatud, et võõrsile viidud naine läheb oma esimest last (või esimesi lapsi) sünnitama ikka tagasi kodusuguharu juurde. Paljud naised oma suguharu juurest ei lahkugi, seega saame inimeste puhul pigem rääkida vähemalt bilokaalsusest ja isegi osalisest  matrilokaalsusest, mitte patrilokaalsusest. Kui naisabiliste olemasolu on taastoomise edu seisukohalt ülitähtis, siis millised abilised kõne alla tulevad? Eks ikka sünnitaja ema, ämm, vanemad ja nooremad õed ning, kui sünnitaja on juba vanem, siis tema enda lapsed. Mõõtmine kinnitab, et just emapoolse vanaema kohalolu suurendab järsult laste ellujäämise tõenäosust täiskasvanuks saamiseni. Ühtlasi on siin vähemasti  osa vastust küsimusele, mille üle primatoloogid ja antropoloogid kaua pead on murdnud – nimelt, miks inimliik talub/sallib juba viljakast east välja jõudnud naiste kuulumist karja või kogukonda.

Asjaolule, et erinevalt emastest primaatidest (ka nende puhul on seda siiski viimastel aastatel registreeritud), elavad naised menopausi järel veel aastaid või arenenud ühiskonnas koguni aastakümneid, peab ju olema mingi seletus. Küttide  ja korilaste juures on täheldatud, et vanad naised teevad end vajalikuks kõige vastikumaid ja vaevarikkamaid toiduvarumistöid tehes (aga need, näiteks teatud juurikate ja risoomide väljakaevamine ja kogumine, on kehvadel aegadel kindel kaup, mis maandab jahiga seotud riski). Et naisliini pidi kandub edukamalt kui meesliini pidi edasi esivanemate suuline pärand, teame Eestis ka oma rahvalaulu näitel. Kuid pole midagi vägevamat  kasvatusliku panuse tähtsusest. Mandinka hõimus kahandab emapoolse vanaema olemasolu alaealiste laste suremust poole võrra (Ruth Mace), India khasi hõimu puhul on laste suremus emapoolse vanaema puudumisel 74% kõrgem kui siis, kui ta on käepärast võtta (Donna Leonetti). Samasugused tulemused saadi, kui töötati läbi Canada ja Soome talupojaühiskonna kirjalik tõendusmaterjal. Lisaks varumisülesandele  on vanaema roll olla stressimaandaja (siinkohal võivad oma emaga koos elavad naised protesteerida – aga jutt ei käi ju heaoluühiskonna uutest kooselutüüpidest).

Küsimusele, miks just emapoolne, mitte isapoolne vanaema, on vastus lihtne. Kuni uusimate teaduslike meet
odite kasutuselevõtuni ei ole isapoolne vanaema saanud emapoolsega sugugi sama kindel olla, et järeltulijas jätkub tema geneetiline liin. Sellest ka  erinev huvitatus järeltulija käekäigust. Rohkem Hrdy pakutud teaduslikku tõendusmaterjali refereerimata küsin hoopis: kas teadmised inimliigi evolutsiooni ja paljunemisstrateegia kohta võiksid olla ka aktuaalsed Eesti Vabariigis anno 2009? Kui emapoolne vanaema on iibekõvera kriitilise tähtsusega mõjutaja, siis miks mitte võtta seda juba homo erectuse ajal 1,8 miljonit aastat tagasi arenema hakanud omadust arvesse  ka riikliku vanemahüvitiste süsteemi kujundamisel. Muidugi ei ole arutuse all laste ellujäämise tõenäosuse kahekordistamine, kuid arvestades evolutsiooni pikal ajateljel välja kujunenud naiste valmisolekut osaleda tütrelaste üleskasvatamisel vääriks ehk kaalumist võimalus suunata vanemahüvitis lapse ema asemel tema vanaemale, kui mitte esimesel, siis vähemasti teisel eluaastal.