Teisedki nominendid on seekord teatrikirjandusega seotud. See tähendab mitut auhinnaväärset nomineeritut ja paratamatust, et taas võib mõne olulise loometeo äramärkimine  kaugemale nihkuda. Regulaarne, süvenev teatrikriitik Pille-Riin Purje jõudis 2010. aastal ilmutada oma kolmanda, „Johannese passiooni” lavastusele pühendatud raamatu, tõestades seega, et teatriarvustamine läheb sujuvalt üle ajalooainese jäädvustamiseks. 

Kristel Pappel on oma kauaaegses muusikaloolises uurimistöös andnud olulist alusvara ühtlasi eesti teatriloole. Tema käsitlus Tallinna Saksa teatrist leidis väljundi ka Eesti Draamateatri maja 100. sünnipäeva raamatus (2010). Sama väljaande ja veel hulga meie teatriloomingule oluliste teoste tõsitasemel ilmutamine olnuks mõeldamatu ilma Ene Paaveri pühendunud ja süvenenud, detailitäpse ja  autoritundliku toimetamiseta. 2010. aastal ilmusid niiviisi Ain Jürissoni „Draamateatri raamat”, Inna Taarna „Draamateatri kuus tippnäitlejannat”. Varasemast – näiteks Lilian Velleranna koostatud „Tants aurukatla ümber” (2006) ja „Mikk Mikiver: teater” (2008), aga ka Voldemar Panso päevaraamat I-II (2007). (Lisaks Eesti Draamateatri enda järjepidev näidendiraamatute sari.) Teatriilmas jääb aja- ja töömahukas toimetajaroll  n-ö kulisside taha, vähem märgatavaks. Nagu ka Riina Viidingu korraldajaroll – ülalnimetatute puhul on tegemist teatriliidu väljaannetega. Seda olulisemaks pidas Põldroosi auhinna žürii nende väga vajalike loovtegude esiletõstmist.