Pärnu ooperipäevad 7.–9. VII Pärnu kontserdimajas,

Saaremaa ooperipäevad 25.–31. VII Kuressaare lossi ooperimajas.

Kui mullu Pärnu ooperipäevi ei toimunudki ja Saaremaad külastanud Milano trupi etendustel võis pisaraid valada mitte meeleliigutusest, vaid pigem nördimusest viletsa muusikalise taseme üle, siis tänavu tegi Eesti Kontsert mulluse pettumuse kuhjaga tasa. Pärnus sai näha Donizetti tundmatut noorusooperit ja Štšedrini kolhoosipoeesia unustatud pärli. Saaremaa festival algas kauaoodatud eesti algupärandiga ja lõppes trupi kodumaalt Poolast kaasa toodud hilisromantilise meistriteosega. Bizet’ „Pärlipüüdjad“ on Eestis varem kõlanud vaid kontsertettekandes. Kuuest ooperist võib standardrepertuaari kuuluvaks pidada vaid Verdi „Othellot“. Viimasest käesolev ülevaade juttu ei tee, samuti ei mahu siia Ülo Kriguli uudisteos, millest on tänases Sirbis eraldi lugu (soovitan lugeda ka Päevalehest Keiu Virro ja Postimehest Alvar Loogi arvustusi).

Vene lavastaja kaevas välja Donizetti rariteedi. Üle 200 lavastuse autori Juri Aleksandrovi loodud teater alustas festivali 22-aastase Donizetti rariteetse lavateosega „Peeter I ehk Liivimaa puusepp“. Kui pianistiharidusega lavastaja poleks partituuri jonnakalt lehthaaval mööda Itaaliat taga otsinud, teaksime ainult, et sellise nimega teos suure ooperigeeniuse tööde nimekirja alguses eksisteerib. Olgugi et osa tekstist (aariad itaalia, retsitatiivid vene keeles) ei kõla tüüpilise ooperilibreto moodi ja vähemalt lõpukoori puhul võiksin mürki võtta, et niisuguseid sõnu bel canto kõrgajal küll ükski libretist välja ei haudunud. Muusika autentsuses pole põhjust kahelda, kuigi selles pole ka midagi ajastu mõttes erakordset, ainult muusika pärast võiks ooper jäädagi üheks sadadest ooperitest, mis pälvivad pigem arhivaari kui ooperigurmaani huvi. Tõepoolest, see muusika kõlab paljuski nagu Gioachino Rossini surematu „Sevilla habemeajaja“, olles kohati lauljate jaoks veelgi tehnilisem, ja ka intriig ei ületa täna ega omas ajas kuidagi uudiskünnist, aga lavastus, mille on teinud rahvakunstnik Juri Aleksandrov, teeb sellest kohaspetsiifilisest ooperist (hr Aleksandrov külastas ka seda paika Latgale kandis, kus Peeter I olla väidetavalt Katariinaga viimase venda otsimas käinud) üsna kordumatu teatrielamuse. Stiilipuhas koomiline ooper, samas osavalt välditud stambikarid, ehe ja maalähedane huumor, mis ei jää naerutamise tasandile, vaid võimaldab ka laiema tähendusvälja tekkimist, sealhulgas päris varjamatu ja teravmeelne kriitika teatri kodumaal valitseva riigikorralduse ja moraali suunas. Väljend „ajastutruu lavastus“ ei tähenda minu kogemuste põhjal midagi eriti kiitvat, olles muutunud sageli kivistunud museaal­spektaakli sünonüümiks. Siin kasutaksin seda parimas mõttes, et kirjeldada esteetilis-visuaalselt ühtset ja aarialikult puhast lavastust. Provokatsioonivaba, kuid põnev. Ja mis kõige tähtsam: orgaaniline ja vitaalne, elus!

Rääkimata lauljate toredast hääle­materjalist, mis noore Donizetti koloratuurikatsetused kaela murdmata kaasa tegid, väärib tähelepanu lauljate näitlemis­oskus ja füüsiline pool. Kõik tegelased vastasid kenasti opera buffa tüüpidele, aga samas suutsid need ületada, luues inimlikult põnevad ja isikupärased lavakujud nagu imposantne Peeter I, korpulentne ja kirglik kaunitar Katariina, lihtne puusepp Karl. Aga nad kõik mängis üle nutikas ja enesekindel madam Friz (Irina Skažeinik), kelle mahlakas ja samas nõtke mezzo taltsutas mängeldes nii sama helilooja ooperi „Favoriit“ peategelase Leonora kui ka juba mainitud „Habemeajaja” Rosina aariat meenutavad partiid. Nagu möödaminnes viskas ta õhku pilve fiorituure, et siis madala rinnahäälega ujuda kaua ja jõuliste tõmmetega, hetkekski kurssi kaotamata.

Nagu Aleksandrov mulle intervjuus Klassikaraadiole ütles: ta ei hinda niivõrd üksikuid säravaid tähti kui suurepärast ansamblit. Et sellisel taustal tõuseks esile täht, peab see olema haruldaselt ere, ja Skažeiniku madam Frizi suunas läkitati õhtu metsikuimad braavod.

Armastaja saatus kommunismi viljastavates tingimustes. Teine festivaliõhtu pakkus endiselt loomejõust pakatava 84aastase Rodion Štšedrini esimest ooperit „Mitte ainult armastus“. Lüüriline teos, mille Suure Teatri publik esietendusel välja vilistas. Kolhoosi esinaise kohus oli purjus traktoristid paika panna, mitte klanitud linnapoiste järele õhata. Varvara osa lõi küll esimesena tollal oma karjääri tipu poole kihutav Irina Arhipova, aga ikkagi asendati väljakuulutatud etendused kohe peale esiõhtut „Traviataga“. Märkimisväärset edu ei saavutanud teos ka kümmekond aastat hiljem, kui Moskva Kammermuusikateatri asutamisel lavastas selle ooperimaailma pühak Boris Pokrovski isiklikult.

Ooperi naivistlik sünopsis (Varvara vaatab talle kaua järele. „Sinisilmne selline,“ lausub ta vaikselt. [—] Jäädes üksinda, sirutab ta vaimustunult käed vihma kätte, mis peseb temalt kogu valu, kogu tema mure) suudab küll vaevu edasi anda laval lahti rullunud troostitut lugu nõukogude naisest, kelle osaks on vaid kohustus. Muusikaliselt on teose ristiisad nii Mussorgski kui ka Šostakovitš. Teose üheks tipphetkeks osutub Varvara laul külapeol. Olin kuulanud Arhipova salvestust, mis võimsalt väljendab inimolendi ürgset armastus­ihalust. Larissa Pominova Varvara julges katsetada oma piano piire, tuua esinaise koore alt välja hapra lapsnaise. Visuaalselt oli lavastus filmilikult kaunis. Samas oli lavastaja Aleksandrov suutnud vältida sellele moodsa retrokihi ladumist. Nii hõlbus oleks olnud lugu lämmatada kommunistliku padajanni alla.

Ei juhtu just sageli, et ooperi kavalehele on trükitud vanusepiirang 16+ (ehkki tõtt-öelda oli etendusel küll ka koolieelikuid). Ootasin suure huviga, kui kaugele Vene režiiteater läheb. Ehk kahvatuvad selle kõrval isegi Saksa lavastajate perverssed nägemused? Seda enam, et etenduse eelreklaamis oli helilooja Štšedrini suhu pandud teada­anne: „Teate, miks ooper kunagi läbi kukkus? Sest inimesed kartsid seksi.“ Jäi küll selgusetuks, kas piirangu põhjustas eliitteatri juhi kõrge moraal või teadmised turundusvallast. Volodja ja Varvara intiimstseen vanas küünis jäi pigem sündsalt markeerituks. Ka ooperi lõpus, kus kaunis peategelanna end lahti riietas, jäi ta lõpuks (publikus vähemuses olnud varakeskealiste meeskodanike ilmseks pettumuseks) nunnalikult maani särki.

„Carmeni“ autori idamaiste helidega flirtiv nooruskatsetus. Järgmisel festivalipäeval oli jäme ots kultuuripealinnast Wrocławist saabunud 17. sajandisse ulatuva ajalooga külalisteatri käes. 19. sajandi algul sai teatri direktoriks saksa romantilise ooperi rajaja Carl Maria von Weber ja sel laval on dirigeerinud teiste kuulsate dirigentide kõrval nii Richard Wagner kui ka Richard Strauss. Alates aastast 2008 korraldab teater ainukest kaasaegse ooperi festivali Poolas. Kõiki etendusi juhatas Saaremaal ooperimaja direktor ja kunstiline juht ühes isikus, lugematuid autasusid pälvinud Poola ooperi grand old lady Ewa Michnik.

Esimene valik teatri rikkalikust repertuaarist oli aromaatse musta tee ja kaneeli järele lõhnav Bizet’ ooper „Pärlipüüdjad“, mille originaalklaviiri tuntakse maailmas vaid viimase pool­sajandi jooksul. Aastal 1863 loodud ooper on kantud toona moekast idamaa-­vaimustusest, aga ka selle teose saatust on mõjutanud kehvapoolne libreto. Ooperi võrdkujuks saanud „Carmeniga“ end muusikaajalukku raiunud helilooja noorusteose väärtus on eeskätt muusikas, millest tõusevad esile II vaatuse Leila aaria ja sellele järgnev armastajate duett; küll aga oli läbi kogu teose kuulda kajamas tulevase superooperi dramaturgilisi ideid. Wrocławi teatri lavastus oli klassikaline ja stiilipuhas: silmapaistvate tantsijatega massistseenid, võimas koorikoosseis, kogu värvipaleti ulatuses küütlevad külluslikud kostüümid. Kui kooril jäi liikumisega koos veidi vajaka üheshingamisest ja orkestri mäng kippus staatiliseks, siis seda soodsamas valguses said särada kolm põhisolisti. Leilat kehastanud Joanna Moskowicz oli kahtlemata õhtu suurim täht, tema rikkalikust häälest tulid esile nii õrnad piano-toonid kui ka kiired koloratuurid ja ületamatult pikad noodid. Teda armastava Nadiri (Sang-Jun Lee) kaunis lüüriline tenor võlus lisaks aasiapärasele pehmusele ja ühtlusele jõulise tundeväljendusega. Lavastust soovitaksin julgelt traditsioonilise ooperi austajatele, kes uudsetele ideedele eelistavad võimsa häälega glamuursetes kostüümides lauljaid, haaravaid tantsulisi massistseene ja stiilipuhast kujundust.

Eetiline ja moraalne kriis hilis­romantilises poola ooperis. Juulikuise ooperimaratoni väärikas lõppteos on sündinud 90 aasta eest, ent ei kaota aktuaalsust ilmselt nii kaua, kuni inimene vähegi võtab mõtiskleda elu põhiväärtuste üle. Poola hilisromantiku Karol Szymanowski ooperi „Kuningas Roger“ aines pärineb 12. sajandist, selle apolloonilist ja dionüüsilist vastandav sisu on saanud mõjutusi Nietzsche kirjutistest.

Helilooja nõbu Jarosław Iwaszkiewiczi libretole loodud lavateose teema on ratsionaalse ja korrastatud maailmanägemuse vastandumine inimese sügavama loomuse: instinktide ja ihadega. Minu jaoks räägib ooper eeskätt usu, sallivuse ja viimasest tuleneva vastutuse piiridest. Muusikas võib kuulda postwagnerlikku helikeelt, milles heiastub Richard Straussi pikki ja tunglevaid fraase. Esikohal on poeetiliselt mitmekihiline tekst, mille tiitritest loetav tõlge oli absoluutselt parim kõigist kuuldud ooperitest, isegi trükivigu ei jäänud silma. Ma ei nimetaks sellist väljendusviisi päris „liialdavast allegooriast tiineks“, nagu tegi festivali kavaraamat, aga kindlasti on tekst kujundlikum kui keskmisel sama ajastu ooperil.

Sümboolselt kirikliku tseremooniaga algava ooperi lõpus järgneb kuninga õukond karismaatilisele ebajumalale ja kuningal ei jää üle muud kui kõrvale astuda. Ooperi silmapaistvamad rollid ongi apolloonlike ideaalide järel kõndiv Kuningas, tema truu kaaslane õpetlane Edrisi, kuninganna Roxana ja karismaatiline prohvet Karjane, kelle järel kõnnib karjade kaupa vaba armastust pooldavaid jüngreid. Kogu Mariusz Treliński lavastuse kujunduse kood ja värvisümboolika on eranditult sisu teenistuses. Lavastuse kristlikku poolt väljendab ooperi alguses veidi ortodoksi kirikumuusika kõla meenutav helikeel, ooperi dionüüsiline pool väljendub intensiivselt II vaatuses, kui Karjane saabub lossi oma seksuaalset vabadust väljendava kaaskonnaga. Ooperi üks kõrghetki on Roxana hällilaul, mille Anna Lichorowicz esitas oma dramaatilise soprani kõige võrgutavamaid nüansse mängu pannes. Alla ei jäänud ka Kuninga (Mariusz Goldlewski) meisterlik bariton. Eraldi märkimist väärib Karjase (Łukasz Gaj) karismaatiline tenor. Selline Gesamtkunstwerk võiks vabalt olla nüüdisooperi etalon, olgugi tegu ligi sajandivanuse teosega.

Saaremaa ja Pärnu ooperipäevade kavavalikuga suutis meie suurim kontserdiorganisatsioon luua pretsedendi: kavas olid peaaegu ainult tundmatud teosed ja saal publikust tulvil. Tulemus on üks viimase kümnendi parimaid ooperisuvesid Eestis. End juukseidpidi üle eelarvamuste müüri tirimine on kindlasti hirmutav, aga tasuv tulevikuinvesteering. Nagu varasemadki aastad on näidanud, osutub külalis­trupi päritolumaa algu­pärand sageli kava parimaks ja põnevaimaks numbriks. Tuleval aastal külastab Saaremaad Theater Krefeld-Mönchengladbach Saksamaalt, mille kunstiline juht Mihkel Kütson toob muuhulgas kaasa Wagneri suurteose „Lohengrin“! Seniks kustutagu ooperinälga peatselt algav Birgitta festival.