Põhiseaduslikud vabadused on nautimiseks igaühele täpselt nii, nagu mõistus võtab. Presidendiga on lugu teisiti. Mulle tundub, et Eestis valitseb üsna üksmeelne arusaam selle osas, et kui üldse, siis on sümboli väärtusega kõigi ametite hulgas just presidendi oma. Seega, presidendi usulised veendumused on küll kindlasti rangelt tema isiklik asi, mis pole turul arutamiseks, kuid tema formaalsel usulisel kuuluvusel on ka laiem sümboolne tähendus. See võib olla eksitav – näiteks juhul, kui õigeusklik riigipea käib luterlikel teenistustel (luterlasi ei ole ma õigeusu pühakodade pinke nühkimas näinud, küll aga ateistist ministreid katoliiklikul tseremoonial armulauda ründamas). See võib olla lausa julgeolekupoliitilise tähendusega – kui mõni president juhtumisi islamiusu avastaks ja võtaks omaks selle fundamentalistlikud veendumused. Kuna president esindab riiki ja kuna tema tegevus on pideva uudisväärtusega, siis kujuneb presidendi igast pühakojakülastusest kivike Eesti kuvandis.
Siinkohal tuleks selget vahet teha vanadel, pika traditsiooniga rituaalidel (nagu näiteks hümni “jumalasalmi” laulmine) ja uutel riiklikel tavadel, mida me alles iga päev kujundame. Vanad asjad võivad vabalt jääda, nagu nad on. Aga uute loomisel oleks mõistlik arvesse võtta nii ühiskonna hetkemeeleolusid kui ka ennustatavat tulevikku, kas või 50aastast perspektiivi. Ja sellel horisondil, meeldib see meile või mitte, terendavad ülisuure tõenäosusega mõlema praeguse presidendikandidaadi matused. President Lennart Mere matused on kõigil värskelt meeles ilusate ja perekonna soovil kiriklikena. Ei riik ega kirik sundinud tseremooniat peale. Kui aga võtta toimunust eeskuju ja jäädagi seisukoha juurde, et president saab korraga nii riiklikud kui kiriklikud matused, tekib kohe mõtteainet ikka nendesamade sõnumite ja sümbolite osas.
Eesti Päevalehele (31. VIII) antud intervjuus kinnitas Arnold Rüütel: “Kõik meie perekonna toimingud enne sõda olid kiriklikud ja ka pärast sõda, Nõukogude ajal.” Rüütel on ristitud õigeusu kirikus. Toomas Hendrik Ilves on raadiointervjuus hiljuti kinnitanud, et on luteri kirikus ristitud-leeritatud. Kumbki pole ilmselt aktiivselt praktiseeriv usklik. Nagu Toomas Pauli artiklist kõrvalveerul võib lugeda, on luterlaste ja õigeusklike üldarv Eestis samas suurusjärgus, nii et otsest poliitilist võitu pole kummagi uskkonna kaudu tulemas.
Eestlaste omamüüdis nähakse roomakatoliiklikku ja hilisemaid protestantlikke kirikuid läänest tulnud võimu tööriistana, õigeusu kirikut aga ida võimu domineerimise sümbolina ja tsaaririigi käepikendusena venestamispoliitikas. Paraku teeb ka praegune Venemaa riigivõim eesotsas alatihti kirikus kummardava president Putiniga kõik selleks, et umbusk just vene õigeusu kiriku suhtes endiselt püsiks.
Ilvese luterlikku ärasaatmistalitust Kaarli või kas või Halliste kirikus pole Mere eeskuju põhjal (luterlaste kõrval lõid seal kaasa ka teiste suuremate kristlike konfessioonide juhid) keeruline ette kujutada. Rüütliga on lugu sandim, sest Eesti on ajalooliselt kujunenud idakiriku Konstantinoopoli ja Moskva haru võitluse tallermaaks. Eestlased käivad valdavalt Konstantinoopoli patriarhi alla, siinsed venelased eelistavad Moskvat. Esimestel on võtta vaid tagasihoidlik ja riiklikuks suurürituseks sobimatu Püha Siimeoni kirik Ahtri tänaval, teiste rõõmuks laiutab Toompeal Nevski katedraal, kust presidendi viimsele teekonnale saatmine annaks tervele maailmale eksliku sõnumi, justkui oleks Eesti õigeusklik ja Venemaa mõjusfääri kuuluv idariik. Aga jah, Lossi platsil tuuritavad turistid USAst või Jaapanist usuvad seda ju niikuinii! Ei saa sugugi välistada, et ülejärgmine president võib sootuks maauskne olla…
Matused on ainult näide. Presidendi valimiste kontekstis tasub üldisemalt läbi mõelda, kui palju ja milliste põhjendustega me sekulaarses riigis oma riiklikke rituaale usuelust laenatud komponentidega koormame ja mis sellest kõigest välja võib kukkuda.