Enne püüdlesime Euroopa viie rikkaima riigi poole, nüüd on iidoliks naturaalmajandusega Kesk-Aafrika? Eesti Nokia asemel Eesti tamtammid?
Kogu see infantiilne pläma on muidugi üles seatud maksumaksja raha eest.
Ilvese kampaania meenutab haiget ja õnnetut Vahur Kersnat, kes jõululaupäeval ETVs igalt intervjueeritavalt nutusel häälel ja pisaraid neelates palus: „No ütle, kas Eestis on hea elada!” Inimesed ütlesid muidugi „jah!”, et õnnetut inimvaret säästa.
Ilves on aga tark, edukas ja õnnelikus abielus ning tal pole mingit põhjust niimoodi Eesti rahvast lollitada. Ka ei käskinud Kersna kellelgi otsida sadat põhjust valetamiseks, talle piisas ühest sõnast. Pealegi leidub Eestis kahtlemata inimesi, kellel on siin tõesti hea elada, ning pole välistatud, et Kersnal õnnestus just sellised päriselt üles leida. Olen näiteks ise üks nendest: elan vabas riigis, kus on vaba ajakirjandus; ma võin oma huvitavaid ja vajalikke lugusid avaldada paljudes väljaannetes ning ma saan nende eest nii rikkalikku honorari, et võiksin osta villa Kanaari saartel. Et ma seda ei tee, siis just seetõttu, et nii tekiks kahtlus, kas mul ikka on hea Eestis elada.
Elame riigis, kus on kümneid tuhandeid lootusetus vaesuses virelevaid perekondi ja üksikuid inimesi. Hollandlane, võõras inimene, nägi nende häda ja asutas toidupanga (sisuliselt supiköögi). Oma president soovitab aga rahval nautida puutumatut loodust, mis on siiski puudutatav. Selle kõrval on Prantsusmaa kuninganna Marie-Antoinette’i soovitus „Kui rahval ei ole leiba, söögu kooke!” ikka väga süütu. (Kuninganna teatavasti giljotineeriti.)
Puutumatut loodust on meil tõesti aina rohkem ja rohkem, sest rahvas otsib ju võõrsilt tööd või asotsialiseeerub, s.t ei kultuurista enam maastikku. Jälle: mis selles head on?
Ma ei usu, et suurem osa inimestest lahkub Eestist sellepärast, et siin on eriti halb või mitte piisavalt hea elada. Nad lähevad sellepärast, et üldse KUID AGI elada.
Eesti ja Kesk-Aafrika suurimad erinevused on meie haridussüsteemi kõrge tase, geograafiline lähedus arenenud Euroopale ja väike loomulik rahvastiku juurdekasv. Seetõttu on siit jalga lasta võrreldamatult lihtsam kui näiteks Gabonist ja see jalgalaskmine on meile suurem mure kui neile.
Ilmselgelt on suurema osa neist sajast põhjusest, miks on Eestis hea elada, kirjutanud lapsed või vähemalt alaealised. See kontingent ongi Ilvesele paras partnerkond. Pluss vaimupuudega inimesed, kelle käest võiks samuti saada väga siiraid argumente, miks on Eestis hea elada. „Sest Jumal armastab meid kõiki,” näiteks.
President võiks pikad püksid lühikeste vastu vahetada, istuda liivaauku ning seal oma „Ärma talus” väike peremees olla ja maltsa külvata. Aina intensiivsem rahva ignoreerimine on hullem variant.
Veidral kombel sattusid Ilvese algatuse viljad tänavaile koos Kuku raadio juubelikampaania plakatitega. Viimaste parim lause „Valdav osa mu klišeedest ei ole originaalsed” sobib presidendi viimaste avalike tegude iseloomustamiseks suurepäraselt. Kui tänaval nähtule lisada ka Kanal 2 reklaamiklipp Kukust „Lollidele üle mõistuse”, on põhjust rääkida vaimukast, meeldejäävast ning omapärasest kampaaniast, mille kõrval presidendi lapsikus veelgi enam kahvatub.
Nii et leidub veel üks põhjus, miks Eestis on (pooleldi) hea elada: kui oled sunnitud lugema midagi vaimuvaest, leidub ikka lugemiseks ka midagi toredat.
Eeltoodut arvestades pole Ilvese vabariigi aastapäeva kõnes kajanud etteheidetes Eesti rahvale liigse võimukriitilisuse pärast enam midagi ootamatut: „Oleme vist kõik ülemaailmse majanduskriisi viienda aasta künnisel pisut rabedaks muutunud. Varasemalt lastetoas õpitu kipub ununema, või tundub hoopis, et viisakusest pole enam kasu, sest ilma saab ka ja saab lihtsamalt”.
Ilvese enda rabedus ei seisne viisakusetuses, vaid tahtmises iga hinna eest „pildil olla”, ka siis, kui midagi öelda pole või öeldakse ilmselgelt valesid asju, näiteks, et Eestis on hea elada. Muidugi on selge, et ega keegi meie eest seda elu siin paremaks tegema kah ei hakka.
Ilves 24. veebruaril: „Me teame, kui sobimatu ja riivav on sageli avalik sõnakasutus, kuidas meie poliitiline sõnaruum on tigedusest ja kurjusest risustunud. Mulle tundub, et ühiskond on üle võtmas anonüümsete kommentaariumite õelust ja lahmimist.”
Õeluse ja kurjuse asemele impotentse lalina pakkumine pole küll aktsepteeritav alternatiiv.
Ilves 24. veebruaril: „Valitud, kõrgemal positsioonil olevatelt nõutakse rohkem. Peame nõudma ka meie.”
Mina ei nõua enam midagi.