Pole juhus, et 2019. aasta Finlandia auhinna kandidaatide seast osutus lugejate lemmikuks nimelt Johanna Venho romaan Soome pikaaegseima presidendi Urho Kekkkose abikaasast. Peategelase ajalooline isik võiks tänapäeval huvi pakkuda isegi siis, kui teose kirjanduslik kvaliteet poleks suurem asi. Sest võimul ja selle lähedusel on kummalisi omadusi. Mida rohkem on inimesel võimu ja/või mida paremini on ta ühiskonnas nähtav, seda suuremaks osutub huvi tema eraelu vastu, justkui oleks see midagi täiesti teistsugust kui meie, lihtsurelike oma. Eks mõneti ongi: tipp-poliitikul on enamasti oma lähedaste jaoks vähe aega. Presidendi abikaasa staatusele omast esinduskoormust mõistetakse ühiskonnas tihtilugu privileegina, vähem ahistava kohustusena või eneseteostust piirava faktorina, mida ta on enamasti. Isegi Melania Trump valas pisaraid, kui selgus, et temast saab esimene leedi.
Venho romaan on kirja pandud fiktiivse päeviku vormis, mis on arusaadavalt teadlik valik: just nõnda õnnestub autoril portreteeritav lugejale kõige lähemale tuua. End teosesse sisse lugenuna võib hetketi ehk unustadagi, et tegemist on ilukirjandusega ja mitte kirjanik Sylvi Kekkose autobiograafilise teosega, kui mitte minavormilise esituse vahele ei kõneleks veel üks mina-hääl: presidendiprouast skulptuuri vormiva kunstniku Essi Renvalli oma. Usutavus ja tõetruudus on olnud üks autori eesmärke, milleni jõudmise tarvis on ta portreteeritava isiksust ja elulugu põhjalikult tundma õppinud: teinud taustatööd arhiivides, läbi tuhninud omaaegse ajakirjanduse, elulooraamatud ja kirjavahetused, suhelnud perekonna, sõprade ja teiste Sylvit tundnud inimestega, külastanud peategelasega seotud paiku.
Takkapihta on Venho saavutanud omaste heakskiidu Sylvit sel viisil kujutada – ju on sugulased leidnud, et 45 aastat surmast on küllaldane ajalooline distants näidata Sylvit säärasena, nagu ta oli: abielus üksi jäänud naisena, üksildase loojahingena, keda keegi ei mõista, ühiskonnas kõrgel positsioonil oleva isikuna, kelle mõtted ja tunded kellelegi peale mõne hea sõbra vähimalgi määral korda ei lähe – ent ka emana, kes laste suurekskasvamist ei talu, kiusliku ämmana, oma kuulsa mehe armukesi salvava naisena. Säärasena pakub Sylvi isik kaasaelamisvõimalust laiale lugejaskonnale, eelkõige naistele, kes kindlasti kalduvad Sylvit mõistma paremini kui mehed. Minu elu ei huvita mitte kedagi, minu tundeid ei mõista keegi, mitte keegi ei küsi kunagi, mida mina tahan – kas pole niimoodi tundnud peaaegu et iga naine hetkil, mil enesehaletsus peale tuleb, olenemata ühiskondlikust positsioonist, perekondlikust seisust ja tegevusalast? Ometi ei ole Sylvi mingi piripill. Ta on omad valikud teinud ja vastutab nende eest täiel määral. Tal võib endast vahel kahju olla, ta võib haiget saada ja painduda, aga ei murdu. Autor suhtub minategelasse heatahtlikult, mõistvalt ja peenetundeliselt. Liiga lähedale Venho Sylvile ei trügi, intiimset ruumi ei riiva. Seda enam jääb ruumi fantaasiale, millel lugeja võib oma kogemuse küttega lennata lasta.
Soome lugeja ongi teose heatahtlikult vastu võtnud, peale ametliku arvustuse kõneldakse raamatust lugemisklubides ja märgitakse hea sõnaga blogosfääris. Venhol on õnnestunud leida aines, millel on soome kultuuriruumis kindla peale minek – aga muidugi mitte ainult seal. Kekkonen oli president lausa veerand sajandit ja peaminister veel pikalt enne seda, presidendina oli tal võimu palju rohkem kui praegusel Soome presidendil, tema roll Soome riigi vormimisel on määratu. Kekkonen oli nii suur ja nii vastuoluline, et teda mäletab maailm ka saja või kahesaja aasta pärast. Sylvit, jah, vaevalt – kui nüüd mitte ehk just tänu Venho teosele. Eluajal osutus Sylvi Urho kõrval pisikeseks ja vaikseks, ja seda sugugi mitte ainult kasvult. Küllap oli see ajalooline poliitiline paratamatus, teisalt aga kindlasti ka Sylvi enda teadlik valik.
Interneti avarustest leiab Urho Kekkose 1964. aasta Eesti-visiidist igati Nõukogude Eesti vaimus tehtud filmiklipi, milles on paari sekundi jooksul näha ka Sylvit. Kui president oli Tartu ülikoolis legendaarse eestikeelse kõne pidanud ja Kääriku spordibaasis 17 kilomeetrit maha suusatanud rajal, mis kannab siiamaani Kekkose raja nime, peeti õhtul Kääriku spordibaasis Sylvi sünnipäeva. Puiselt naeratavale, otsekui kõhuvalu all kannatavale Sylvile kingitakse eesti rahvarõivais nukk. Venho raamatu lugeja teab, et Sylvit vaevas eelkõige reuma, mis tegi talle aastate jooksul üksjagu vaeva, aga ka muud tervisehädad. Valud joonistasid Sylvi näojooned aastatega teravaks, suunurkadesse kogunenud kibedusel on peale kehalise kannatuse hulk hingelisi põhjusi. Presidendiproua-ajast võib leida ka pilte naeratavast Sylvist, kuid ühte ütlevad need kõik: õnnelik see naine küll ei olnud. Oli ehk päris noorelt – siis, kui Urhot armastama hakkas, ajal, mil otsuseid langetasid kehad, ent need ajad on Kekkose presidentuuri ajaks pöördumatult möödas, ehkki vastastikune respekt oli jäänud ja kokkulepped kehtisid. Iseasi, kuivõrd on presidendi abikaasana üleüldse võimalik õnnelik olla: rolli enesesse kipub olema sisse kirjutatud eeldus, et ei olda enam oma elu keskpunkt. Tõelisest minast ja loomukohasest eneseteostusest loobumine on alati ränk.
Nagu omamaisest kogemusest teame, on presidendi abikaasa rolli võimalik sisustada mitut moodi. Helle Meri ei rääkinud esimese leedina ainsamatki sõna ning on seda joont tähtsusetute eranditega hoidnud siiani. Ingrid Rüütel jätkas teadlaseteed ning näitas end presidendi kaasa rollis mõõduka ja vaoshoituna. Evelin Ilves seevastu sähvis seltskonnaajakirjanduses nii eredalt, et jättis Toomase kohati varju ja põletas läbi Kadrioru ametnike närvid. Tagantjärele leidis Evelin, et tema eneseteostusvõimalused „ühiskondliku kleidina“ olid ikka liiga piiratud. Abielus üksijäämine viis fataalsete suudlusteni suvekohvikus, misjärel läks Ilveste abielu hirmsa pauguga lõhki. Ent nagu sellest veel vähe oleks, jõudis Toomas Hendrik Ilves enne teise ametiaja lõppu uue naisegi võtta. Evelin Ilvesest on ilmunud kaks elulooraamatut ja omakäeline „Kirju“, ta ise on kirjutanud laste- ja kokaraamatuid.
Nii turbulentseid stoorisid ülelahenaabritel praegusest ajast ette tuua pole, Urho Kekkose ajal aga oli, ja kuidas veel. Kekkonen jõudis nimelt kõike: ajada ülimõjukat välispoliitikat, maadelda sisepoliitiliste vastastega ja nad edukalt seljatada, viina võtta, sporti teha ja pidada abieluväliseid suhteid naistega. Need olid avalikult teada, Sylvi luges Urho armuafääridest tihtilugu ajalehest. Praegusel Soome presidendil on sellele vastu panna vaid 69aastaselt isakssaamine ligemale kolmkümmend aastat noorema kaasaga. Sylvi Kekkosega ühendab Sauli Niinistö abikaasat Jenni Haukiot muide tõsiasi, et ta on samuti ilukirjanik, kolme luulekogu autor. Raamatu on kirjutanud Sauli Niinistö isegi: „Viis aastat üksindust“ kõneleb lesepõlvest, tema esimene abikaasa hukkus nimelt 1995. aastal autoõnnetuses. Jenni peab kuuldavasti päevikut, nii et mine tea – tema elust esimese naisena võime ühel heal päeval ehk lugeda omakäelisi memuaare.
Tahaks loota, et märkmeid oma elust presidendi abikaasana teeb ka Kersti Kaljulaidi abikaasa Georgi-Rene Maksimovski, ent isegi kui teeb, siis vaevalt me neid kunagi lugeda saame. Sellest moodsast abielumudelist ei ole vähe kirjutatud mitte huvipuudusest, vaid presidendipaari hästi pidavate omavaheliste kokkulepete tõttu. Kersti Kaljulaid on kaasa koduseinte vahele nii hästi ära peitnud, et ainus temalt kätte saadud tsitaat on: „Mul on vaja pesu kuivama panna.“ Kõik! Kardetavasti nii ka jääb. Autentsusest mitte hoolivale ilukirjanikule võiks sellest inspiratsiooniks ju piisatagi, elulooraamatut ei tule aga kuidagi kokku.
Teatmeteosed paigutavad Sylvi Kekkose nime taha esimesena kirjaniku tiitli ja presidendi abikaasa staatust nimetatakse teisena, kuid Johanna Venhot ajendas tema elu ainetel raamatut kirjutama just see, et kirjanikuna on Sylvi Kekkonen suuresti unustatud. Raske öelda, kas teenitult või teenimatult. Eesti keeli loetava pikema jutustuse või lühiromaani mõõtu „Amalia“ järgi otsustades tundub, et tegu on paratamatusega. Teos on kirja pandud küll pigem professionaali kui diletandi käega, kuid vaevalt võiks see millegi enama kui suure kirjanduspildi killukesena huvi pakkuda. Nimitegelasest talunaise siseelu kujutatakse suure soojuse ja kaasaelamisega, suhteid joodikust ja naistemehest kaasaga kuni tolle surmasaamiseni isegi kohati mõjuvalt, ent ülejäänud sündmustik ja tegelaste omavahelised suhted jäävad deskriptiivseks. Suurt ja säravat, elujõulist annet ei paista. Ent vaevalt saidki Sylvi Kekkose kirjanduslikud võimed loomulikult areneda. Võimalust õitsele puhkeda ei tulnud, ei saanudki tulla. Sylvi elu oli edukalt sooritatud loobumisharjutus.
Üks Venho raamatu meeldejäävamaid stseene on see, mismoodi Sylvi Kekkonen kirjanike liidu koosolekult minema aetakse. Tuleb kirjanik – iroonilisel kombel muide ka poliitik – Arvo Salo ning ütleb: te ju mõistate. Teie seisundit arvestades. Liidu liikmed kurdavad, et nad ei saa koosolekutel avameelselt vestelda, kui Kekkose abikaasa kohal on. Sylvi lahkub seinalt tuge otsides. Ta läheb jala, et kõndides nutta. Ei, ta ei süüdista Salot, sest too vaid sõnastas selle, mida Sylvi isegi oli tunnetanud: ta ei ole kirjanike liidus teretulnud. Teised kirjanikud ei tunne end tema seltsis vabalt. Mis saaks olla hullem end professionaalses – eelkõige aga isegi hingelises ja inimlikus – mõttes kirjanikuks pidada soovivale inimesele, kellest saatuse tahtel on saanud presidendi abikaasa? Õnneks oli Sylvil sõber Marja-Liisa Vartio, vaid 41aastaselt surnud kirjanik, kellega kujutluses peetavatele kõnelustele ongi kõnealune belletristlik minajutustus üles ehitatud. Ainult Marja-Liisale näitas Sylvi neid hingetube, mida muidu hoolikalt luku taga pidas. Ent nagu raamatust ilmneb, oli paljugi sellist, mida Sylvi isegi temaga ei jaganud, mida ehk iseendagi eest hoolikalt varjul hoidis.
Oma elus presidendi abikaasana, esimese naisena – tõlkija Kai Aareleiu poolt julge ja ainuõige otsus tõlkida pealkirja just nii – jäi Sylvi alati teiseks, kolmandaks või jumal teab mitmendaks nende naiste kõrval, kellega Urho abieluväliseid suhteid pidas. Ema ja abikaasana jäid realiseerimata kirjanduslikud ambitsioonid, elamata elu, mida hing ihkas. Nõnda annab Venho oma teosega Sylvi Kekkosele tagasi selle, millest Sylvi eluajal loobus: asukoha oma elu keskmes – selle, mida iga inimene kindlasti väärib. Isegi siis, kui ta on presidendi abikaasa.