Kuidas üldse jõutakse luule juurde? Kirjanduse emeriitprofessor Daniel Leuwers avaldas oma esimese luulekogu 49aastaselt.  Tema teekond algas siiski 30 aastat varem, kui ta 19aastase noorukina saatis kirja René Charile, kelle loomingut ta jumaldas. Suur luuletaja vastas algajale autorile lahke kirjaga, kus ta muu hulgas pakkus võimalust peatuda Lõuna-Prantsusmaal. Sellest sai alguse arendav sõprus. Ometi ei suutnud Leuwers enne Chari üksildast surma ise midagi avaldada, alles pärast seda tundis ta selleks kohustust ja vabadust. Luule on vajalik siis,  kui inimesel on halb, õnnelik inimene luule peale ei mõtle ega kipu seda ka kirjutama. Sylvestre Clancier meenutas, et luule tähendus kasvab alati kriisiolukordades, näiteks pärast sõda. Paul Éluard’i tuntud luuletus „Vabadus”, mis on ilmunud Ain Kaalepi tõlkes ka eesti keeles, oli algselt kirjutatud luuletaja armsamale. Kui ta asendas aga üha korduva naisenime sõnaga „vabadus”, sai sellest võimas hümn, luuletus omandas poliitilise tähenduse. Clancier’ arvamuse kohaselt on ajal, mil kõik pühadused on pudenemas, iga pingutus luulekogu leidmiseks, ostmiseks ja läbilugemiseks juba vastupanuakt. Jah, luule kirjutamine on üks eetikavorme, leidis ka Leuwers. See on eneseotsing, mis võib viia hinge hämaraisse soppidesse nagu Hölderlini või Marina Tsvetajeva puhul – väga pikk reis.         

Reis on võimalus peatada aega, märkis Clancier, see on võitlus surmaga. Reis võib olla ka liikumatu, leida aset üksnes vaimus. Nimekiri luuletajaist, kes sel teel on jõudnud enesetapuni, on kahetsusväärselt pikk.  Armastatud luuletaja ja tunnustatud psühhiaatri peres üles kasvanud Clancier’ jaoks oli kirjandus midagi enesestmõistetavat; oma õnnelikku lapsepõlve ei tajunud ta siiski takistusena luule juurde jõudmisel. Ema paranevad patsiendid elasid sageli nende juures taastusravil, võtsid osa kodustest toimetustest ja käisid lastel koolis vastas. Nende kohalolek aga oli lastele põnev, andes aimu inimvaimu lõpmatuist avaldumisvormidest.  Terve elu püüab luuletaja ju taltsutada imelikku võõrast, kes elab tema sees. Surma tavateadvus aga ei taltsuta – või kui, siis üksnes poeetiliste metafooride abil.     

Ilmar Raag tunnistas, et tema puhul peatub luuletuse lugemisel tähelepanu sageli mõne metafoori juures, mille kujundlikkus nõuab süüvimiseks rohkem aega – kuidas sellise katkestuslikkusega toime tulla? Mõlemad prantslased noogutasid: muidugi on see sürrealismi pärand, lõputu kujundijada ilma läbiva teemata. Leuwers meenutas Eugène Guillevici nõudmist: ei ühtki metafoori! tekst peab olema puhas, selge ja otsene. Clancier  siiski leidis, et luuletuses olulise reani jõudmiseks on vaja midagi sinna ümber ehitada, sõnadest tellingud – ja mida läbipaistvamad, seda parem. Alati ei piisa vaikusest. Kujutava kunsti ja sõna side, nende vastastikune mõju on prantsuse kultuuris kahtlemata väga selgelt tajutav. René Char on sel teemal kirjutanud ka teose „Olemuslikud liitlased”, mainis Leuwers. Poeedid ja maalikunstnikud aitavad vastastikku üksteisel ületada  üksildust. Tema enda algatatud ja praeguseks üle maailma tuntust kogunud projekt „Livre pauvre” („Vaene raamat”), mille näitus oli väljas ka Ukraina Kultuurikeskuses, seisnebki luuletaja ja kunstniku koostöös, kus nad kahe peale loovad ainukordse, käsitsi kirjutatud ja maalitud raamatu. Ettevõtmist toetab kirjastus Gallimard, kes iga kahe aasta tagant avaldab vahepeal valminud teoste kataloogi. 

Kuulajaskonnast kerkis küsimus: kui poeedid on olemuslikud humanistid, kas saab olla ka teisiti? Arutelu käigus kõlasid nimed nagu Lautreamont, Marinetti, Céline jt. Deemoneid otsitakse sageli ka seestpoolt, enamasti on poeedid aga siiski rõhutute poolel, tõdesid esinejad kokkuvõttes, viidates siis kas Victor Hugo „Hüljatutele” või Byroni hukkumisele kreeka vabadusvõitluses. Kel vaielda oli, need vaikisid. Samal ajal, kui Tallinnas kõneldi prantsuse luulest ja ilmus „Prantsuse bukett” Maarjamaa kirjastuselt, kogumik XVII sajandi prantsuse luulest Indrek Hirve ja Ott Ojamaa tõlkes, toimus Pariisis aga iga-aastane suur luuleturg ehk Marché de la Poésie St Sulpice’i väljakul, kus end kohevile ajavad nii kirjastajad  kui poeedid, kus esitletakse mitmeid uusi ja leidlikke luule avaldamise vorme ja kus ringi loovib hulganisti rahvast. Luulekevad, Printemps des Poètes, aga kestab, sellenimelise festivali õied puhkevad praegu paljudes Prantsusmaa linnades samaaegselt ja järgmiseks aastaks on juba kavandamisel mitu uut luulefestivali, kus ehk võiks kõlada ka eesti keel.