Vestlus arhitekt Sir Peter Cookiga on nagu kohtumine elava ajalooga: kõik kõige kuulsusrikkamad nimed või kilbile tõstetud hooned saavad isikliku värvingu. Seda isiklikku ajalugu vahendab ta muigega suunurgas, kergel toonil, justkui oleks pool sajandit kestnud erialane karjäär meeldiv jalutuskäik, mida vürtsitavad lugematud kohtumised karismaatiliste arhitektidega ning osalemine sündmustes, mis raiutakse ajalukku. Sealjuures ei piirdu tema ekspertiis vaid Euroopaga: sama informeeritud oli varakult rahvusvaheliseks meheks saanud Cook 1960. aastate Los Angelese skeenest või 1980. aastate Jaapani arhitektuuriringkonnas moes olnud kommetest – ja seda ajal, kui internetti polnud ja reisiminegi ei olnud nii tavaline. Üsna ootuspäraselt ongi 82aastasel moodsa arhitektuuri elaval legendil parasjagu töös arhitektuuriajalugu isiklikust vaatenurgast serveerivad memuaarid: „Minu meelest mõjutavad arhitektuuri sündi enim just inimesed ja olukorrad. Vahel mõnd objekti silmitsema jäädes mõtlen, milline inimene selle välja võis mõelda, mis tal tol hetkel arus oli …“

Peter Cook esines aprillis Tallinnas kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas, aga siia oli tal põhjust tulla ka abikaasa, arhitekt Yael Reisneri tõttu, kes kureerib sügisest Tallinna arhitektuuribiennaali. Cook lõpetas maineka Londoni arhitektuuriühingu (Architectural Association ehk AA) arhitektuurikooli 1960. aastal ning sai kuulsaks juba aasta pärast, kui asutas koos David Greene’i ja Michael Webbiga ajakirja Archigram (sõnadest architecture + telegram), mida nad trükkisid ja levitasid ise. Rühmitusega liitus veel kolm liiget¹ ning see kogus tuntust radikaalsete, tehnoloogiat ja popkultuuri julgelt jaatavate projektidega, mida esitleti nii ajakirjas kui ka näitustel. Korraks loodi 1970. aastate algul Archigrami-nimeline arhitektuuribüroogi, kui neil õnnestus võita Monte Carlo kasiino arhitektuurivõistlus. Projekti takerdumisel hääbus ka ühiskontor.

Nagu bändides ikka, oli iga liige omaette isiksus. Cooki on peetud ennekõike jutu- ja kirjameheks, kes pakatas optimistina soovist midagi ära teha. Ta õpetas aastaid AA koolis, oli kokku 16 aastat (1990–2006) Londonis Bartletti arhitektuurikooli juht ning tegi igal aastal ilmselt mitu tiiru maakerale peale lektori ja kriitikuna. Loengupidajana reisib ta tihedalt tänini, ehkki katsub nüüd oma sõnul peatuda igas kohas natuke kauem. Aktiivse tegevarhitektina alustas ta võrdlemisi hilja, kui võitis 2000. aastal Grazi Kunstihoone konkursi (koos Colin Fournier’ga). Sealtpeale on tema ja Gavin Robothami asutatud büroos Crab valminud paar suurema mahuga hoonet Viini ülikoolile ning Austraalias Queenslandis Abediani arhitektuurikooli maja. Üht-teist pidavat ehitust ootama veelgi ning 2007. aastal Inglise kuningannalt sööri tiitli saanud vanahärra jutust jääb kajama rahuolu, et tema karjäär ei jäänud vaid teostamata projektide keskseks – kõigil, kes pidasid Cooki juba „pelgalt joonealuseks märkuseks arhitektuuriajaloos“, tuli üllatuda. Üle kõige taunib ta arhitektuuris igavust. Kui kõrvaltvaatajal tekibki tahtmine tema omaaegseid töid tänastest eristada, siis Cook piiri nende vahele ei tõmba ja peab Archigrami-aegseid projekte samuti ehitatavateks. „Minu arhitektuur on lüüriline, tehniline, mehaaniline ja veidi gootilik,“ leiab ta ise.

Joonistused ja pärand

Kohtume Peter Cookiga arhitektuurimuuseumis ning kuivõrd seda tüüpi muuseumide sünd kogu maailmas võlgneb tänu suuresti just 1970. aastate arhitektuurijoonistuste buumile ning arhitektide sisenemisele kunstimaailma, teeme juttu Archigrami arhiivist. Hiljuti lõi laineid uudis, et see on 1,8 miljoni Inglise naela eest müünud Hongkongis peatselt avatavale visuaalkultuuri muuseumile M+, sest kodumaal polnud väidetavalt keegi sellest huvitatud. Cookil on kahju, et arhiiv Euroopast välja läks: „Tegelikult üritati Inglismaal seda müüki takistada. Meil oli juttu mitme rahvusvahelise arhiiviga, sh Kanada arhitektuurikeskusega CCA Montréalis, Getty arhiiviga Los Angeleses ja Columbia ülikooliga, ometi meid boikoteeriti. Minu pärast Archigrami perioodi tehtud töödest on ligi 30 joonist Pariisi Pompidou keskuses, seal on ka Archigrami asju. Samuti on Frankfurdis Saksa arhitektuurimuuseumis ligi sada joonist, Victoria ja Alberti muuseumis [kõige muu kõrval on seal suur arhitektuurijooniste kogu – T. O.] seevastu on töid väga vähe. Britid on lihtsalt alatud!“ Rikkaks müügiga ei saadud: maksti majalaenud ja Cookil olevat nüüd väga ilus auto. Tõsi on, et arhitektuurijooniste turg ei saa kunagi olema võrreldav kunsti omaga ja näiteks Cooki põlvkonnakaaslastest popkunstnike Richard Hamiltoni või David Hockney tööde eest makstakse kümneid kordi rohkem. Koguvast või uurivast keskusest M+ ei tea me praegu veel kuigi palju, kuid ilmne on selle soov koguda Euroopa neoavangardi tippnimega endale rahvusvahelist krediiti.

Archigrami edu taga on paljuski olnud tööde atraktiivne esitlusviis ning teadlikkus kunstiliste projektide kommunikatiivsest mõjuvõimust. Cook maalib ja joonistab siiani väga palju, ehkki peab end pigem tehniliselt kehvaks kunstnikuks. „Digitaalne representatsioon on liiga perfektne, liiga täpne. Joonistades saab alati valida, mida mitte sisse panna, mida rõhutada või mida üle rõhutada. Arhitekt tahab kujutada midagi enamat tellisest, mis paistab välja nagu tellis. Tänapäeval tehakse renderdusi, mis tunduvad kõik ühesugused. Loovuse, selektiivsuse, eesmärgi ja joonise side on väga oluline ja on oht, et see kaob. Arvuti on suurepärane generatiivses, loovas mõttes ja vilets representatiivses osas.“

Praktilised utoopiad

Archigram oma sotsiaalses optimismis, tehnoloogiausus ja popkultuuri-armastuses oli ajastukohaselt modernismi kui jäiga süsteemi kriitiline, arendades edasi moodsa arhitektuuri tulevikku vaatavat ja innovaatilist suunda. Ehkki Archigrami projekte vaadatakse enamasti kui fantaasiamängu ja nähakse nende autoreis noori radikaale, kes unistasid suurelt, siis Cook nii ei arva: „Sügaval sisemuses olen ikkagi vana funktsionalist, kellele on olulised maja põhilised toimeprintsiibid: tähtis on, kuidas inimesed liiguvad, kuidas langeb loomulik valgus, kus on evakuatsioonitee jne. Minu tööd võivad tunduda vahel koomilised, ent tegelikult need seda ei ole. Archigrami projektides on olemas käsipuud, eskalaatorid on õige nurga all, tualette piisavalt jne. Omavahel arutasime tööde üle just nimelt nii: idee on tore, aga kuidas me vannitoa siia mahutame? Kuidas välja saab? Kuhu elektriauto laadima läheb? Hea idee oli alati kõige tähtsam, aga tahtsime alati pakkuda rohkemat. Ma usun, et meie projektid on ehitatavad. Teised 1960. aastate eksperimentaalsed rühmitused, nt prantslased, olid täiesti teistsugused: seal valitseb suurejooneline segadus ega ole mingeid käsipuid. Me olime pedantsed, sest kõigil Archigramis oli korralik haridus, töötasime büroodes ja mitmed olid juba ka midagi ehitanud.“

Kuulsusrikast ajakirja ilmus aastatel 1961–1974 kokku üheksa numbrit² ning suuresti oli selle koostamine ja trükkimine (alguses tehti seda käsitööna, koopiamasina, klammerdaja ja kääridega) Cooki õlul. „Me olime sõbrad, kes kohtusid paaril õhtul nädalas, et rääkida arhitektuurist, kirjutada artikleid ja teha võistlusi. Keegi ei ostnud seda pagana ajakirja! Mäletan, et sõitsin jalgrattaga ringi ja pakkusin seda – võib-olla üks inimene ostis. Lõpuks läks kaubaks umbes 80–100 tükki. Seejärel võitsin ühe konkursi ja panin osa rahast järgmise ajakirja alla, mida tehti juba trükikojas. Seda tehes kohtusingi teiste Archigrami tüüpidega. Läbimurdeks sai neljas, ulme- ja koomiksiteemaline number, mille juhuslikult tänaval kohatud arhitektuurikriitik Reyner Banham viis kaasa Ameerikasse. Ühtäkki hakkasime tellimusi saama – Firenzesse telliti 30 tükki! Muidugi olid need Superstudio ja Archizoomi tüübid, kes toona veel õppisid. Neljandat numbrit müüdi üle tuhande, viiendat veelgi rohkem jne. Ajakirja tehes uurisime teemasid väga põhjalikult – olgu see siis koomiks, ekspressionism või urbanism –, olime peaaegu et akadeemilisel tasemel! See polnud ainult ägedate ideede esitlemine ega lihtlabane vaimustumine omaenda asjadest.“

Kriitiline arhitektuur

Archigram oli tugevalt seotud tehnoutopismiga, selle maja-masinad tähistavad tihti inimese ja tehiskeskkonna uut tüüpi sümbioosi, olles sellisena aktuaalsed ka tänapäeval. Taastuvenergia ja säästlik areng polnud veel enne 1973. aasta naftakriisi teema, küll aga mõjuvad tänapäevalgi olulisena näiteks virtuaalreaalsus ja individualiseeritud eluviisid. Cook on nõus, et tema toonaseid töid võib pidada servapidi high-tech-arhitektuuri hulka kuuluvaks: „Usun, et see suund sai alguse laste mängukonstruktoritest, aga ka sõjaaegsest vajadusest leiutada militaarvahendeid pommidest langevarjudeni. See on seotud inglaste meelelaadiga, milles valitseb teatud praktilisus – hinnatakse käsitööoskust. Pean selle all silmas oskust asju kokku panna. See iseloomustab kogu Põhja-Euroopat. Ma lähen siinkohal ajas veelgi tagasi nn Põhjamere sündroomini, kui mereäärsed riigid suhtlesid omavahel meritsi, vedasid puitu jm kaupa. Põhjameri on madal ja raske laevatada, meremeestel tuli olla väga osav ja neil oli palju oskusi, kuidas midagi ehitada või ühest kohast teise tõsta jne. High tech’is on see pärand olemas: põhjamaine teadmine tuulest ja kliimast, oskus hakkama saada. Oluline on seegi, et Inglismaal on ekstsentriliste inseneride traditsioon ja õnneks arhitektuur korjas selle üles.“

Cook nendib, et kunstiks või utoopiaprojektideks liigitatavaid projekte tegevaid arhitekte on kerge kõrvale tõrjuda: „Kui oled teoreetik, joonistaja, nn paberiarhitekt, ei peeta sind kompetentseks ja pannakse su tööd vastavasse riiulisse. Sa pole ohtlik. Ükskord sattusin Rem Koolhaasiga [oli muuhulgas AAs Cooki õpilane – T. O.] arutama, kui mitu omaaegset arhitekt-kunstnikku, keda siis millekski ei peetud, on nüüdseks kõvad ehitajad, sealhulgas meie ise! Zaha Hadid, Peter Wilson, Nigel Coates … Mida need kriitikud nüüd ütlevad?!“

Eestistki võib tuua paralleeli: 1970. aastate lõpul tegevust alustanud Tallinna kümne arhitektide seltskond³ võttis endale samuti erinevaid rolle, suunas oma projekt-kunstiteosed teadlikult laiemale publikule ja eksponeeris kord poeetilisemat, kord ühiskondlik-kriitilisemat suhtumist ehitatud keskkonda. Nende näol oli aga tegu suurtes riiklikes büroodes leiba teenivate tegevarhitektidega ning seetõttu jooksis piir praktilise projekteerimistöö ja kunstnik olemise vahel teisiti, kui tellimuste nimel konkursse teha vihtunud Archigrami liikmetel. Cooki sõnul ei võtnud ta paberiarhitekti rolli teadlikult ja tal oli kindel soov ka ehitada: „Archigrami projektid olid tehtud selleks, et „neid ärritada“. Me ei öelnud kunagi, kes need „nemad“ on, ehkki pidasime silmas turvalist peavoolu. Tähelepanu võitmine oli osa strateegiast. Mul on siiani paranoiline suhe peavoolu, kes tahab su alati suruda konkurentsivälisesse nurka. Ometi olime arhitektid! Superstudio üks juhte Adolfo Natalini on samuti hiljem ehitanud, aga väga postmodernseid maju peamiselt Hollandisse.

Kohtusin temaga mõne aja eest ja imestasin, kui romantiliselt suhtub ta Superstudio aega, pidades seda oma elu kõrgpunktiks. Mulle on Archigram muidugi oluline, aga siiski osa jätkuvast protsessist: ma ei tee praegu Archigrami töid, vaid pärast Archigrami ma lihtsalt jätkasin. See oli maagiline periood, aga mitte liiga eriline.“

Kool kui sündroom

Cooki puhul ei saa mööda ka tema eluaegsest õpetajarollist. Ta ei häbene esile tõsta juhendaja kui meistri ja isiksuse tähtsust ning seda, et arhitektuurikoolis ei pea õppuril kantseldatavana olema tingimata mugav. „Mulle meeldib rääkida sündroomist. Ajaloolane Carl E. Schorske on kirjutanud oma raamatus „Fin-de-siècle Vienna“, et ühel imelisel ajahetkel XX sajandi alguses kattus Viinis psühhoanalüütikute, kirjanike, kunstnike ja filosoofide tegevus, kujunes teatud aja ja koha fenomen. Sama kogesin 1980. aasta paiku Tōkyōs, kus tajusin äärmiselt intensiivset loovuse perioodi. Sama juhtus Detroiti Cranbrooki arhitektuurikoolis, kui seda hakkas juhtima Eliel Saarinen ja seal tegutsesid tema poeg Eero Saarinen, lühikest aega ka Robert Venturi, Charles ja Ray Eames jt. Võimas aeg! Ka Archigrami, Cedric Price’i ja high-tech-arhitektuuri alguse kokkusaamine ühel ajahetkel oli samasugune sündroom, millest me sel hetkel teadlikud ei olnud.“

Cook ei varja, et iseenesest ei tule midagi: „Meid viis edasi konkurents pluss kuulumine samasse seltskonda. AAs oli toona väga kõva konkurents ja provintsist pärit noorukina tundsin end alguses kehvasti. Pärast esimest edukat tööde ülevaatust hakkasin saama kutseid pidudele: kooli eliit tähendas erialaselt edukaid üliõpilasi, mitte sotsiaalselt kõrgemal seisvaid tüüpe. Ma pidin oma koha välja võitlema, pidin endale tõestama, et teen tööd kõvemini, ehitan rohkem makette ja saan paremaid hindeid – see teeb tugevaks, sööbib su psüühikasse. Mõnikord võisid õppejõud halvad tööd seinalt maha rebida, üliõpilased aga minestada ja nutta. Koolid, kus pidevalt takka kiidetakse ja midagi kritiseerida ei julgeta, ei ole tavaliselt kuigi head.“

Cook laiendab oma sündroomiteooria koolidele: kui seada see teadlikult eesmärgiks, siis kujundadki hea õnne korral keskkonna, tood kokku teatud inimesed, tekitad sünergia. „Praegusel ajal valitseb näiteks Los Angelese SCI-Arci arhitektuurikoolis teatud eetos, atmosfäär – ja see on oluline. See sõltub ka üliõpilaste meelsusest: nad peavad olema valmis riskima, olema võitluslikud, osakonnas peavad ka öösiti tuled põlema. Mind huvitabki, kuidas sündroomi luua. Hea kool ei ole selline, kus on mugav õppida ja kehtivad kõigile teada reeglid, mida täites saad hea, kindla peale tulemuse.“

Teed seda, mida saad

Cooki hilisemas loomingulises karjääris sai määravaks Grazi Kunstihoone, mis valmis 2003. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitliga seoses ja millest sai kohe maamärk. Linna ajaloolises südames pungitab tihedast kvartalist välja sinine amorfse kujuga olend, kelle sarvekujulised katuseaknad meenutavad tundlaid ning kelle kumerale kehale kuvatakse katkematu voona tulikirjas sõnumeid, otsekui räägiks maja meiega. Maja ametlik hüüdnimi on Sõbralik Tulnukas. Cooki sõnul tõestab see maja, et suur osa Archigrami asjadest on tegelikult ehitatavad. „See polnud üldse kallis hoone, ehituseelarve sai vaid 2% võrra kallim tavalise lameda katusega näitusemaja omast ja valmimine viibis ainult kaks kuud. Suurepärane tulemus kunstimaailmas, kus muuseumid avatakse alati hilinemisega ja näitused maksavad alati rohkem, kui plaanis oli. Kuidas me seda tegime? Ühendasime geograafia ja nutikuse. Geograafia tähendab seda, et aastatuhande-vahetuse paiku oli võimalik veel Ida-Euroopa riikidest saada odavalt ehitusmaterjale ning Grazi ümbruskonnas polnud minetatud aastasadu vana metalli- ja puutööoskust. Ka tehnoloogiliselt pole see kõrgtehnoloogiline, vaid n-ö jamatehnoloogiline (crap tech) maja, mis on väikse eelarve tõttu üsna suvaliselt kokku pandud – teed seda, mida saad. Ometi on see maja mulle tähtis, sest minu vanuse tõttu – hakatakse ju selles eas vaikselt pensionile minema – võisid inimesed nüüd imestada, et mu jumal, ta ehitab!“

Küsin lõpetuseks, kuidas ta praegu Archigramiga alustaks, mida teeks ajakirja asemel. Cookil pole kahtlust, et ta teeks kõike online’is, olgu see Instagram, Twitter või „mis tahes asi kuum on“. Ta lisab siiski, et online-meedial on oma piirid: „Näiteks huvitava raamatu sisu ei saa kunagi täies mahus internetti panna.“ Ka on tal hinge peal nüüdisaegse arhitektuuri igav korrektsus: „Alati ei pea olema pompoosselt veider või eneseküllane, piisab nutikatest lisandustest, nn ekstratest. Asi pole fantastilises vormis, ei, maja peab töötama ja siis lisad midagi huvitavat. See pole ju kosmoseteadus!“

1 1962. aastal liitusid ajakirja tegemisega Ron Herron, Dennis Crompton ja Warren Chalk, kes töötasid Londoni linnavalitsuse arhitektuuriosakonnas.

2 Vt ajakirja kohta rohkem põhjalikust veebiarhiivist: http://archigram.westminster.ac.uk/

3 1970. aastate alguses formeerunud noorte arhitektide sõpruskond, keda hiljem hakati seoses näitustega Tallinna kümneks või Tallinna kooliks kutsuma. Archigrami tegevusega oldi kursis, rühma üks juhtfiguure Vilen Künnapu tutvustas 1973. aasta Sirbis ja Vasaras Archigrami projekti „Instant City“ ning Tiit Kaljundi kasutas sama projekti motiive oma töös „Väikelinnade väärtustamise probleeme“ (1978).