Virginia ülikooli sotsioloogia- ja ajalooprofessor Jeffrey K. Olick on kollektiivse mälu uurimise vallas kujunemas üheks tänapäeva kõige tuntumaks ja viljakamaks autoriks. Tema uurimused puudutavad peamiselt mälutööd sõjajärgsel Saksamaal. Jeffrey Olicku monograafiatest on tuntuim “Poodu majas. Saksamaa kaotuse agooniad, 1943–1949” (“In the House of the Hangman: The Agonies of German Defeat”, 1943–1949”, 2005), lühematest uurimustest annab aga hea ülevaate äsja ilmunud esseekogumik “Kahetsuse poliitika: kollektiivne mälu ja vastutus ajaloo ees julmuse ajastul” (“The Politics of Regret: Collective Memory and Historical Responsibility in the Age of Atrocity”), samuti on tema toimetamisel järgmisel aastal Oxfordi ülikooli kirjastuselt ilmumas kollektiivse mälu lugemik. Juulikuus osales Jeffrey Olick ettekannetega nii Tallinna ülikooli teadussümpoosionil “Kellele kuulub mälu?” kui TLÜ suvekoolis “Kuidas kollektiivid mäletavad?”. Temaga vestles kollektiivsest mälust sotsioloogiadoktor ja TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi dotsent Siobhan Kattago.

 

Siobhan Kattago: Kollektiivse mälu idee on viimased 20 aastat tohutult tähelepanu saanud. Sina, kes sa ju ise ka oled oma viimaste raamatute ja artiklitega mälubuumi toitnud – millega sa seda seletad, et mälu uurimine ühiskonna- ja humanitaarteadustes jätkuvalt nii suurt huvi pakub?

Jeffrey Olick: Kõige lihtsam ning teadlaste tööd hästi õigustav vastus oleks, et teadus siirdub uurima seda, mis on maailmas aktuaalne. Aga ma ei usu, et antud juhul on asi päris nii. Mulle tundub pigem, et mälubuum teaduses mitte ei järgnenud mälubuumile kultuuris, vaid et ühed ja samad probleemid ajendasid mälubuumi üheaegselt nii poliitikas, kultuuris kui ka teaduses, olgu siis humanitaar- või ühiskonnateadustes. Igatahes on päris kindel, et 1970ndate lõpust ja 1980ndate algusest kasvas nii poliitika, kultuuri kui teaduse vallas huvi mäluproblemaatika vastu märkimisväärselt, olgu tegemist siis kollektiivse või individuaalse mäluga, samuti mälestamise tähtsustamine. Aga küsimus on – miks? Mis sellel ajal maailmas muutus?

Vastamist võiks alustada tagasivaatega XIX sajandile, sest ka siis oli mälubuum. Paljud XIX sajandi lõpu autorid, näiteks Freud, Proust ja Bergson, olid samuti mäluproblemaatikast ülimalt haaratud, nende arvates oli mälu midagi kaduvat ja ebakindlat, neile näis, et meie võimalus minevikuga suhtestuda on üha hapram. Ja tegelikult oli neil ju ka osalt õigus. Sel perioodil hakkas ühiskond muutuma üha kasvava kiirusega ning järjepidevuse tunne kadus või vähemalt muutus äärmiselt hapraks. See tendents oli XIX sajandi lõpuks kestnud juba vähemalt kakssada aastat, kuid industrialiseerumine, rahvusriigistumine ja linnastumine põhjustasid just tollal Euroopa ühiskondades niivõrd radikaalsed muutused, et kadus käegakatsutav side minevikuga. Veel üks varasem ajastu, kus muutused olid samavõrd radikaalsed, oli, muide, renessanss ning renessansijärgne aeg, kui toimus nn “tüli antiiksete ja modernsete inimeste vahel”. Näiteks muutus sel ajal järsult revolutsiooni mõiste: varem tähendas revolutsioon täisringi, tagasipöördumist samasse kohta, kust alustasid, kuid uusajal hakkas see tähendama täielikku katkestust, totaalset muutust.

Minu meelest võeti needsamad vaidlused uues vormis üles XIX sajandi lõpul, kui teadlased ja kirjanikud kõik arutasid mineviku rolli ja tähenduse üle. Uudne tahk oli sealjuures aja- ja ruumitaju muutumine (raudteeliiklus ning kaugsuhtlemise vormid, kõigepealt telegraaf, veidi hiljem raadio), kõik see tähendas, et nii meie ajalise kui ruumilise kauguse tunnetus muutus tohutult. Ajaloo kiirenemise tunne teravdas minevikust äralõigatuse efekti. Sellel ajajärgul sai minevikust “võõras maa” veel palju suuremal määral kui renessansi järel, kui muutus revolutsiooni kontseptsioon.

Kuid küsimus on siiski: kuidas XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse mälubuum suhtestub sada aastat varasemaga? Kas need on kaks täiesti erinevat asja või ühe ja sama jätkuva protsessi etapid? Minu meelest on XX sajandi lõpu ning XIX sajandi lõpu mälubuumi üks väga oluline erinevus praegune utoopiliste tulevikuvisioonide puudumine. XIX sajandi lõpul oli veel võimalik tiivustuda tulevikule orienteeritud ideoloogiatest ning viimased olid toonasele kriisile isegi väga iseloomulikud. XIX sajandi lõpu “progressiivsed mõtlejad” olid mineviku väärtuse osas päris skeptilised. Marx oli see, kes oma “Louis Bonaparte’i 18. brümääris” (1852) ütles: “surnud põlvkondade traditsioonid rõhuvad elavate ajusid nagu luupainaja”. Progressimeelsete hirm, et minevik hoiab meid ahelates, oli tollase mentaliteedi väga oluline külg. Kirjutises “Ajaloo kasust ja kahjust elule” (1874) muretseb Nietzsche, et ülemäärasest mälust saab “oleviku hauakaevaja”, kuna see halvab meie võime tegutseda. Ta ütleb, et “oli” on suur loomingulisuse hävitaja. XX sajandi lõpuks olid tulevikku suunatud progressiivsed utoopilised programmid enam-vähem ammendatud ja kõrvale heidetud, olgu see siis marksism või fašism või isegi naiivne usk moderniseerimisse ja valgustusaja väärtustesse. Jacques Derrida kuulutas ühe Clevelandi või Cincinnati korruselamurajooni lammutamisest rääkides, et see tähendab modernsuseajastu otsustavat lõppu. Kadus usk, et meie programmide ja riikide koordineeritud tegevusega saab maailma paremaks muuta, ning ma arvan, et selle usu kadumisel on oluline roll mälubuumi tekkes. Kui ei saa vaadata tulevikku, siis vaatad minevikku. Aga see on minevik, millest oleme väga võõrandunud.

 

Mulle tuli ka pähe, et kas mitte uued meediumid ei tee praegust mälubuumi kuidagi teistsuguseks? Näiteks film, uut tüüpi ajaloomuuseumid, fotograafia, video.

Automaatne vastus on, et eks arvuti ja Internet ole kõike täiesti muutnud. Tuleb aga meeles pidada, et praegune mälubuum algas 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses, enne seda, kui Internet ja arvutid olid ulatuslikumalt läbi löönud.

 

On ju veel ka rohujuure tasandi ajalookirjutus, suulised ajalood, multikultuurilisus.

Täiesti õige. Kuigi seda, kas multikultuurilisus on ajastuomaste muutuste põhjus või tagajärg või kuuluvad kõik need asjad lihtsalt ühte suurde sündmuste mustrisse, on tõesti raske öelda. On selge, et läänemaailmas on suhtumine minevikku suuresti muutunud, kuid ühene seletus ei ole mind iialgi veennud. Nii et ma arvan, et uued meediumid, arvutid, linnastumine ja ajalikustumine on kõik selle protsessi olulised osad. Liikumine modernsusest postmodernsusesse, rahvuskultuuridest postmodernsesse multikultuursusse, on osa üldisest ja lõppkokkuvõttes pöördumatust tendentsist. Ma ei arva, et sotsioloogial oleks kohustus leida ammendav ainupõhjus. Õigupoolest on selline lähenemine minu meelest sotsioloogias alati väga kahjulik. Nii et ma hea meelega piirdun sellega, et juhin neile kultuurilistele muutustele tähelepanu ning kirjeldan neid, ilma et pakuksin välja kõike seletava põhjuse.

 

Ent kas nõustud tuntud Prantsuse ajaloolase Pierre Noraga, et tänapäeva inimesed on nii kinnisideeliselt mälust huvitatud sellepärast, et mäletatakse vähest? Mulle tundub see mõte paradoksaalne.

Mina arvan Norale täpselt vastupidist. Minu arust on seda liiga palju, mida mäletatakse. Ajaloolane Charles Maier räägib mäluliiasusest, mälu ületootmisest. Meie mälus on nii palju asju, et me ei tea, mis selle kõigega peale hakata. Me oleme nagu Borgese jutustuse kõikemäletav Funes, kelle ajas hulluks võimetus midagi unustada. Meil on nüüd piiramatud võimalused informatsiooni salvestada ning me ei oska sellega midagi peale hakata. Kui minna mõnesse heasse raamatukokku ja vaadata laenutusnimekirju, siis on näha, et suuremat osa raamatutest pole juba aastaid ja aastaid keegi välja võtnud, sest raamatuid on lihtsalt liiga palju. Nagu kirjutas Paul Valéry: moodne inimene on huvitatud vaid
sellest, mida annab lühendada kokkuvõtteks. Aga meil on ka lihtsalt praktiline vajadus lühikokkuvõtete järele, nii et nüüdseks on olemas juba tekstiregistrite registrid. Ma arvan, et Nora on provokatiivne ja ärgitab mõtlema, kuid et see tema märkus ongi vaid provokatiivne aforism.

 

Mõtle korraks tagasi oma akadeemilisele teele – miks sind hakkas huvitama mäluteema Saksamaa kontekstis ning üldiselt?

Kraadiüliõpilasena lugesin ma palju 1970ndate ja 1980ndate värsket kultuuriteooriat, strukturalismi ja poststrukturalismi ning muud selletaolist, kus igal pool oli kesksel kohal kultuur, sümbolid ning ka otseselt lood ja jutustamine. Sümbolilise poliitika seminaris hakkasin ma mõtlema, kui veider see on, et olgu tegemist eraldiseisva, riikliku või rahvusvahelise organisatsiooniga, rahvusriigi, kiriku või poliitilise liikumisega, kõigi nende liikumiste juhid panustavad tohutult ressurssi sellesse, et rääkida oma liikumist legitimeerivaid, seletavaid ja õigustavaid lugusid. Mulle hakkas tunduma, et see on väga huvitav nähtus, mida sotsioloogina uurida. Siis oli just see marksismijärgne ajahetk, kus läänemaailma marksismist oli saanud pealisehitusega tegelev, s.t kultuuri analüüsiv marksism. Rohkem kui sotsioloogiast olin ma huvitatud Raymond Williamsi, Walter Benjamini jt kultuuri puudutavatest teooriatest, nii et selles kontekstis ma hakkasingi mõtlema lugude jutustamisest ning lugude jutustamise seosest legitimeerimise ning poliitilise kultuuriga. Ja ma lugesin Charles Maieri raamatut “Hõlmamatu minevik” (“The Unmasterable Past”, 1988), kus käsitletud 1985.-1986. aasta ajaloolaste vaidlusi Saksamaal – vapustav raamat. Nõnda mulle tuligi järsku pähe, et Saksamaa on suurepärane negatiivne kaasus, mida uurida. Erinevalt suuremast osast inimrühmadest ja riikidest oli siin tegemist juhtumiga, kus juhtidel puudus võimalus esitada probleemivaba legitimeeriv narratiiv.

 

Kas Saksamaa mäletamismudelist ning meetoditest natsionaalsotsialistliku minevikuga toime tulla võiksid midagi õppida ka teised maad? Pean siin silmas Eestit ja teisi endisi kommunistlikke riike ning eriti Venemaad. Või sobib Saksa mudel ainult Saksamaale ja mitte kellelegi teisele?

Minu jaoks on väga huvitav, et paljude inimeste meelest on sakslaste mälu, mäletamise ja mälestamise mudelid täiuslik positiivne eeskuju. Mina ei ole selle levinud arvamusega päriselt nõus. Loomulikult, sakslased ongi tõesti tohutult palju õigesti teinud. Samas on Saksa mälus suured ebakohad. Osaliselt pärinevad need varajasest sõjajärgsest ajast, mil sakslased võtsid äärmiselt ennastõigustava positsiooni. Olen kaardistanud selle diskursuse oma raamatus “Poodu majas”. Paradoksaalselt pärinevad need aga ka 1960ndatest, nn 68. aasta põlvkonnast, kes väitis, et erinevalt oma vanematest suudavad nemad minevikku puudutavat tõde tunnistada. Aga see on väga huvitav minevikutõe tunnistamine, ennast süüst puhtaks pesev tunnistamine, kuna 68. aasta põlvkond ei olnud ju ise vastutav. Sellepärast oli lihtne öelda, et lõpuks ometi vaatame meie, sakslased, oma minevikule näkku – suurelt jaolt ei olnud see ju üldse enam nende minevik, millele nad näkku vaatasid. Praegu võib näha, kuidas ebateadvusse surutud mälu uuesti pinnale kerkib, kui vanemaks saanud 68. aasta põlvkond ütleb: pidage, me vist ei suhtunud sakslaste kannatustesse piisavalt tõsiselt, need asjad on märksa keerulisemad, me ei oleks tohtinud nii upsakalt ja lahmivalt süüdistada. Ja minu meelest kiigub pendel praegu juba liiga kaugele teise äärmusse!

 

Kas sa pead silmas näiteks Dresdeni mälestamist?

Dresdeni pommitamise asja, Günter Grassi minevikku puudutanud debatti ning Grassi väga ebatavalisi ja mitmekihilisi tekste “Vähikäigul” (“Im Krebsgang”, 2002) ja “Sibulat koorides” (“Beim Häuten der Zwiebel”, 2006). Nii et ma tahan lihtsalt öelda, et Saksa mudel ei ole üldsegi nii väga õnnestunud. Muidugi on see palju õnnestunum kui Jaapani oma. Mingis mõttes on see üldse kõige õnnestunum mudel, mis meelde tuleb, aga osalt ka seetõttu, millega sakslastel tuli silmitsi seista. Kuritegude tohutusega. Ja lisaks veel asjaoluga, et suures osas viis nendeni Saksamaa ülbus. Nad väitsid, et nad on kõige tsiviliseeritumad, seega on neil nüüd raskem juhtunut seletada. On üks asi, kui jubedused leiavad aset ühiskonnas, mis ei pea ennast kõrgtsivilisatsiooniks, ning teine asi, kui jubedused toimuvad selle tõttu, et ühiskond peab ennast kõrgeimaks tsivilisatsiooniks.

 

Paljud Baltimaade kodanikud ootavad, et Venemaa tunnistaks kommunismi kuritegusid: küüditamisi, mõrvu, eraomandi riisumist, Balti riikide ebaseaduslikku annekteerimist. Kas sa arvad, et on võimalik, et Venemaa riiklikul tasandil vabandab ja et see võiks olla Venemaale kuidagi kasulik? Mitte ainult Venemaa suhetele Balti riikidega, vaid ka lihtsalt Venemaale endale demokraatlikuks riigiks küpsemisel? Mõned mõtlejad nagu Gesine Schwan on kaljukindlalt veendunud, et selline vabandamine aitab tugevdada demokraatlikku kultuuri, teised, näiteks Hermann Lübbe, väidavad, et vaikimine on noore ja hapra demokraatia puhul kõige parem taktika. Mis sina arvad?

Ma tõesti ei usu, et venelased hakkaksid Balti riikide okupeerimise pärast vabandama. Ei ole mingit praktilist põhjust, mis neid sunniks seda tegema. Moraalne põhjus on teine asi. Mis kasu nad sellest saaksid? Ja teiseks, kuigi keset Tallinna vanalinna istudes pole seda võib-olla poliitiliselt just korrektne öelda: tegelikult ei ole ju tegemist päris sama mudeliga, mis sakslaste-juutide oma. Minu meelest võiks siin asjakohane olla pigem Prantsuse mudel, kus tuleb välja, et tegelikkus on alati palju keerulisem, kui poliitilised loosungid paista lasevad. Kust täpselt läheb joon okupeerimise ja annekteerimise vahel? Minu vastus on, et kummagi puhul ei ole olemas puhast tüüpi. Tegelikkus on üks suur hall tsoon. Ma ei tunne Eesti või Balti riikide ajalugu piisavalt, et hakata mingeid avaldusi tegema, aga üldiselt tuleb niisugustes olukordades ette mõningast mugandumist. Igas ühiskonnas on erineval arvamusel inimesi, igas olukorras keegi kaotab midagi ja keegi võidab midagi ning neid keerulisi nüansse ei ole võimalik must-valgelt lahterdada. Seega ma arvan, et kõigile tuleb kahjuks, kui juhtub nii nagu Prantsusmaal, kus alguses oli vastupanumüüt, mille järgi tuli välja, et vastupanuliikumisel oli peaaegu et rohkem liikmeid kui Prantsusmaal elanikke, ning siis tuli radikaalne mea culpa. Kui kõik on süüdi, siis pole keegi süüdi. Mida ma öelda tahan, on, et tegelikkus on nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil palju keerulisem, kui me endale tunnistada tahaksime. Kuid hoolimata sellest, et ma nii mõtlen, olen ma Baltimaade küsimuses siiski ideoloogiliselt tüüpiline ameeriklane – ka minu meelest oli siin tegemist okupatsiooniga, kuid on mitu põhjust, miks ma ei ole eriti optimistlik arvama, et Venemaa seda tunnistab. Esiteks ei ole Venemaal mingit motivatsiooni seda teha. Teiseks, hiigelriigid üleüldse ei tee reeglina väikeriikidele järeleandmisi. Kolmandaks, Venemaa ja Nõukogude Liidu suhe ei ole ühene. Näiteks venelased tuletavad tihti inimestele meelde, et Stalin ei olnud venelane. Edasi, kui üks riik teisele järeleandmisi teeb ja vabandab, siis tihti sellepärast, et ta tahab midagi rahvusvahelistelt riigiülestelt struktuuridelt. Näiteks usun ma, et Armeenia genotsiid tuleb teravamalt päevakorrale, kuna Türgi tahab pääseda Euroopa Liitu. Ma usun ka, et Jürgen Habermasil on õigus, kui ta räägib Jaapanist ja nn aasialike väärtuste debatist – pikapeale integreerub Jaapan üha enam nn inimõiguste režiimi ning hakkab oma mineviku kuritegusid rohkem tunnistama, sedamööda, kuidas rahvusvahelised finants- ja äristruktuurid järjest rohkem ühte põimuvad. Aga mingisuguseid selliseid tegureid ma Baltikum versus Venemaa suhte ümber ei näe. Samuti arvan ma, et Eestist saab eduka ühiskondliku ja majandusliku ümberkujunemise musternä
ide, mis tekitab tema suures naabris tohutut kadedust.  

 

Mida sa arvad mälestusmärkidega seotud konfliktidest, millel mäletamises kipub olema emotsionaalsem, pigem alateadvusele toetuv roll? Ma pean eelkõige silmas Eesti kurikuulsat pronkssõdurit, mis paljudele eestlastele sümboliseeris “okupatsiooni”, paljudele venelastele aga fašismist “vabastamist”.

Üks asi, mida ma oma suvekoolis peetud loengus rõhutasin, on eri mälumeediumide erinevused. Meediumid ei ole erinevad anumad, kuhu tõde valada, need on pigem tähenduse sulatusahjud. Need mitte ei kanna tähendust ühest kohast teise nagu korvi sees, vaid nad vormivad sõnumit. Siin võib viidata Marshall McLuhani kuulsale väitele “meedia on sõnum”: erinevad meediumid, või õieti erinevad mälutegevused ja -praktikad, mis eri meediumide raames aset leiavad, toimivad erinevalt. Üks oluline erinevus monumentide puhul on aga see, et monumendid on tõenäoliselt tähenduslikumad kui kõned. Need on avatumad tõlgendusvõimalustele, kuna pole nii eksplitsiitsed. Sümbolid on tihti üldisemad kui sõnad ning inimesed võivad neile suure hulga erinevaid asju juurde mõelda. Kuigi igasugune väljendus on polüseemiline, on mõned väljendusvormid teistest polüseemilisemad. Mõned monumendid on bi-, isegi multiseemilised ja pronkssõdur on suurepärane kaasus, kus üks ja seesama kuvand tähistab inimeste jaoks eri asju. Pronkssõdur on sügavalt ambivalentne, kuna ta on eesti mees, aga samas ka fašismi üle saavutatud võitu tähistav kuju, nii et teda võib tõlgendada vähemalt kahes eri suunas.  

 

Mis on sinu arvates põhjuseks, et holokaust on lääne teaduse silmis keskne traumaatiline mälestus, kommunismi kuritegusid mäletatakse aga vähem ja akadeemilises uurimistöös on need ehk isegi päris marginaalsel kohal. Kas see, et kommunism on mälu-uurimise seisukohalt osa modernsuse utoopilisest projektist?

Minu meelest on tegemist täiesti eri tüüpi kuritegudega. Ma ei taha luua mingit kannatuste hierarhiat, kuid kommunismi kuriteod olid suuremalt jaolt poliitilise iseloomuga. See ei tähenda muidugi, et kommunistilt oli kuidagi meeldivam kuuli saada kui natsilt. Aga natside kuritegudes, nende agressiivses rassistlikkuses, on midagi ürgalgelist ja primitiivset, mis vähemalt minus tekitab tunde, et need on poliitilistest kuritegudest täiesti erinevad. Mingisuguseid poliitilisi kuritegusid on pea iga režiim toime pannud. Näiteks demokraatia või revolutsioonide nimel on igasuguseid asju tehtud ja kuigi Nõukogude kuriteod olid kahtlemata julmad, puudub neis minu meelest see tume primitiivsus, mis on natsikuritegude rassismil ja bioloogilisel diskrimineerimisel. Vaidlus, kas ohvrite arv oli mõlemal puhul enam-vähem sama või mitte, on selles kontekstis isegi kõrvaline. Ma ei taha öelda, et natside kuriteod olid kohutavamad kui kommunistide omad, ohvri vaatepunktist kindlasti mitte. Nende kuritegude erinevus on ehk umbes sama tüüpi nagu röövimise ja vägistamise erinevus. Kui inimesel pea lõhki lüüakse ja rahakott ära võetakse, siis on see aluseliselt erinev sellest, kui tal seksuaalkuriteo käigus pea lõhki lüüakse. Lõpptulemus on võib-olla sama, kuid need kuriteod erinevad oma kultuuriliste omaduste poolest. Ma arvan, et natsismi ja kommunismi kuritegude samastamine on ohtlik.

 

Lõpuks: mida sa vastad neile, kes ütlevad, et kollektiivset mälu ei ole olemas? Kuidas sa neid veenad, et mälu ei ole mitte ainult individuaalne vaid ka kollektiivselt loodav?

Kõigepealt seda, et neil on tõsine sotsioloogilise kujutlusvõime puudujääk. Teiseks, nagu ma oma suvekooli loengul püüdsin seletada, on probleem täpselt vastupidine: hoopis psühholoogid on need, kes peaksid mälust rääkides alati lisama omadussõna “individuaalne”, sest  see, et me eksisteerime kollektiivides ja kollektiivsetena, on palju silmanähtavam asi kui individuaalsus. Sellepärast ma olengi sotsioloog. Pean aga täpsustama, et sotsioloogiline kujutlusvõime on midagi muud kui poliitiline kujutlusvõime, ning see, et ma olen kollektivist sotsioloogilises mõttes, ei tähenda, et ma oleksin poliitiline kollektivist. See, et inimene on sotsioloog, ei tähenda, et ta peaks olema marksist, kommunist, fašist või mingi muu seda sorti kollektivist. Need on minu meelest täiesti erinevad asjad. Aga ma leian, et mälutehnikatest rääkides ei peaks rääkima ainult ajust. Igaüks, kes on uurinud meediume, näiteks kirjutamist, teab, et see, kuidas me mäletame, on otseselt seotud sellega, millised ressursid meile on või ei ole kättesaadavad ning, et sellest tekkivad erinevused on olulised. Ma ütleksin veel, et üks väga ilmseid kollektiivse mälu mudeleid on keel: me oleme indiviidid, kui me räägime ja kui ütleme välja igasuguseid üksteisest väga erinevaid asju, aga me saame neid erinevaid asju väljendada ainult keeles. Ja sama on ka mäluga: me võime mäletada igasuguseid asju, aga me mäletame neid kui sotsiaalsed olendid. Ja indiviidi ning kollektiivi radikaalseks ontoloogiliseks lahutamiseks puudub minu arust üldse igasugune alus. Isegi see kõige radikaalsem indiviidide uurija Freud leiab, et individuaalsus on sotsialiseerumise tulemus, mitte sotsialiseerumise vastaspoolus. Nii et jõuame tagasi sinna, kust ma alustasin: ma ütleksin, et need, kes väidavad, et kollektiivset mälu ei ole olemas, kannatavad raskekujulise sotsioloogilise kujutlusvõime puuduse all.