Teadmine on orienteeritud ka järjest rohkem praktikale, millegi teadmise ja tundmise kõrval on tähtsam ka oskamine (know-how). Valmisteadmiste omandamise kõrval pööratakse tähelepanu teadmiste hankimise viisidele. Lisaks sellele, et inimene peab oskama leida talle vajalikku teavet, peab ta selles infomüras orienteeruma, kaitsma ennast valeinfo, šantaažide ja kõiksugu sõltuvuste eest. See tähendab tegema vahet vale, ballast-, tarbe- ja väärtinfol. Üksnes entsüklopedisti oskustega üha laienevas infoväljas ei orienteeru, terviklikku maailmapilti ei kujune.

Meie noored, kes on õppinud teiste maade koolides, panevad tähele, et õppimisvõime ja teadmiste võrdluses ollakse igati eesrinnas, kuid väljendus- ja analüüsioskuses on kaasõpilastelt nii mõndagi õppida. Ka meil tuleb senisest enam väärtustada õppimist kui küsimuste esitamist ja vastuste leidmist – õppimist kui sisemiselt motiveeritud tegevust. Avastusõpe ei ole mitte ainult algklassilaste mängurõõmu allikas, vaid meetod kõigile.

Õppe eesmärkidest tooksin esile isiksuse eneseväärikuse ja -usalduse, enesekriitilisuse ning eneseregulatsioonivõime; eetilisuse ja tundlikkuse eetiliste väärtuste suhtes, sotsiaalse aktiivsuse ja mitmekihilise identiteedi (kodanik, oma rahva liige, inimkonna liige). Aga ka ettevõtlikkuse, mida meie senine kool ei ole lastes piisavalt areneda aidanud. Kui USAs on iga 1000 elaniku kohta üle 60 ja ELis keskmiselt üle 50, siis meil kõigest 35 ettevõtjat. Mõnes mõttes on ka see hinnang kodanike algatusvõimele.

Eeltoodu taustal paistab selgesti välja nii üldhariduskooli kui kõikvõimalike muude haridusprotsessis ette tulevate õppekavade koostamise keerukus, mis omakorda annaks justkui alust väita, et oleks tark lasta õppekavasid koostada spetsialistide kitsal ringil, arutada pisut laiemal ringil ja siis see kõik valitsuses lihtsalt kinnitada.

Nii on see aga ainult esmapilgul. Kui tegijate ring on liiga kitsas, siis võib mõnele tunduda, et tehtu on saanud kas liiga teoreetikute nägu või siis liiga praktikute moega. Või räägib õppekava sellest, nagu võrduks haridusprotsess koolipäeva pikkusega ja unustatud on see, et kuigi koolitegevuses tähtsaim on õpilase areng, toimub see ka veel paljude muude mõjutuste survel. Õppekava ei ole niisiis asi iseeneses kui suletud maailm, vaid osa laiemast sfäärist.

Just paljude huvide ristumise tõttu õppekavaarenduses on hea, kui õppekava eelnõu arutelust võtab osa võimalikult palju asjaomaseid juba enne selle kehtestamist. Kaasarääkinuna asuvad nad hiljem palju rahulikuma südamega õppekavas sätestatut järgima kui siis, kui vaidluste kõrglaine saabuks alles pärast otsust. Eriti oluline on, et õpetajad, kellest ju koolitöö sisu paljuski sõltub, saaksid debattides kaasa lüüa. Parem, kui nende arvamusliidrid oleksid kaasatud juba ka nii üldosa kui ainekavade koostamisse.

Koostajad peavad õppekavaarendust ja selle rakendamist hästi tundma, kuid avalikku arutelu jälgivad huviga ka kõik teised, sest neid, kes koolitööga iga päev kokku puutuvad, on palju. Näiteks huvitatud lapsevanemad. Nad tahaksid näha, et õppekava üldpõhimõtete heakskiitmine oleks rahvuslik otsus, et selle staatus oleks kõrge. See võiks olla vähemalt samaväärne strateegiate ja seadustega, mida riigikogu arutab ja heaks kiidab. Riigikogu saaliaruteludele eelneb pikem diskussioon komisjonides, haridusotsuste puhul kultuurikomisjonis. Nii kuulatakse ära paljud.

Õppekava üldosa heakskiitmine ei peaks olema riiklik reaotsus, mis jääks üksnes valitsuse määrusesse. See võiks sel kevadel ja edaspidigi olla rahvuslik kokkulepe – riigikogus üksmeelselt vastu võetud seadus. Seetõttu olengi teinud ettepaneku, et üldhariduskoolide õppekava üldosa kiidetaks heaks riigikogus seadusena ja sellega seotud ainekavad hiljem vabariigi valitsuse määrusega.