Eestis on praegu ärapanemisühiskond. Austagem seda juurduvat traditsiooni! Ilmunud raamatumüügitabelid võimaldavad oma vaimse või psühhofüüsilise eluga kimpus inimestel taas ühele asjale pika puuga ära panna. Nii mõnus on ju rämetseda millegi arvel, ükskõik, mis see siis ei ole: tumedanahalised eurooplased, homoabielulased, eesti kirjanikud, vanaldased torisevad elukauged intellektuaalid jne.
Kapitalism on kapitalism, suures jaos turumajanduslikult toimivast maailmast juhivad edetabeleid nagu meilgi Dan Brown, Coelho ja Rowling. Pole parata – Potter pole süüdi MacDonald’si keti edus; kui Eestis haaraks võimu mõni kohalik rämepoliitik või puutin, oleksid asjalood peagi teised ning oma kirjanike tekste kirjutataks surma trotsides käsitsi ümber ja levitataks põranda all. Mugavust püüdlevas tarbija- ja pangalaenuühiskonnas on kirjandusel ellujäämiseks võimalik kas eemalduda keskteemaitsest või muutuda muhedaks meelelahutuseks. Meil on mõlemad suunad ilusasti esindatud.
Arutelu müügitabelite kui kirjanduse indikaatorite ümber on muidugi veidi liialdatud. Mõelge, kui peaksime eesti teatrit hindama selle massimenutükkide järgi või kunsti pangaseinale ostetu põhjal. Pigem võiks rõõmus olla, et võrreldes ajaga, kui tiraažid olid mõnikümmend korda suuremad (suure jao neist raamatuist võib täna rahumeeli antikvariaatidest üsna odavalt saada), on täna valik mõnikümmend korda priskem. Ma ei väida, et ilmtingimata parem, aga häid asju ilmub vähemasti sama palju kui “kuldajal”, mil võõrvõimu püssitorude ees kirjandust lausa neelati. Suurem valik tähendab ka seda, et hamburgerit eelistatakse heale restoranitoidule või kogunisti kodusele kanasupile.
Oluline on märkida, et meedia osa müügis ja müüdi loomisel on suurem kui kunagi varem. Nagu ütles Ilona Martson (EPL 27. I): “…aina suuremateks tegijateks kujunevad trükimeedia tiiva all tegutsevad väljaandjad…” Müüb promo ja masinavärk. Võtke või EPLi kirjastuse müügimasin, mis on oma lehe kirjanduskülgedest ebaproportsionaalselt (kuigi kapitali seisukohalt mõistetavalt) suure tüki haaranud. Meedia tähtsuse tõus müügi juures on sundinud kirjastuste liidu lausa oma väljaande koostama (Postimehe vahel). Vajadus kinnimakstud reklaamlehe järele on muidugi kivi eesti kirjandustoimetajate ja -kriitikute kapsaaeda. Detsembris sai väljaanne küll liiga selgelt kommertsihõnguline; kui see oleks tasakaalukamalt toimetatud, mitte autorite kiidusõnad, täidaks üllitis oma mõtet paremini.
Kõige rohkem tunneb eesti kirjanduse pärast muidugi muret Rein Veidemann (Postimehe Kultuur 28. I, “Ilukirjanduse üksildumine”), kes järeldab müügiseisust järgmist: “Nii elabki kaasaja eesti ilukirjandus oma uhkes üksilduses…” ja “…kolleegid, on vist ülim aeg vaadata peeglisse”. Veidemann ei mõtle siin sellele, et kirjastused nagu Varrak ja Tänapäev korraldavad ka asju nii, et annavad välja “burgereid” ja teevad nende kasumiga häid asju, mille müük ei pruugi alati nii edukas olla. Lisaks, Veidemann peaks ju ka seda teadma, et paljude kirjastuste maiuspalaks on rahvaraamatukogud ja koolid: kui õnnestub midagi sinna maha müüa, on kirjastus juba omadega plussis. Ja seebikasarjad kahjuks lähevad, hästi lähevad.
Professor ja toimetaja Veidemann on veidi demagoogitsev, tuues näiteks müügitabeleist puuduvad kulka 2004. aasta kirjanduspreemiate laureaadid, kellel mõnelgi oli suurem jagu tiraažist auhinna andmise ajaks (2005 märts) ju ära müüdud. Ka näiteks 5000 lasteraamatu “Ruttu tuttu” müüdud eksemplarist pole Veidemann vist kuulnud, Kristiina Ehini luulekogu “Kaitseala” tabelisse jõudmist märganud või Doris Kareva “Aja kuju” 4000 küündivat müügiarvu järele uurinud.
Veidemann tunneb eriti muret keskealiste naislugejate pärast, kellele ilmuval polevat midagi pakkuda: “…aga just nemad moodustavad aktiivsete lugejate põhikontingendi”. Naised moodustavad nii mõnelgi alal Eestis aktiivsema kontingenti, muidugi! Pigem võiks kurta, et ehk on neile suunatud kirjandussegmendis liiga vähe kvaliteetseid või teistsuguseid asju. Igasugune kirjandus on paraku ikka mingile lugejate grupile suunatud, sõltub kirjaniku enda kuuluvusest või kapitalisti soovist midagi müüa. Aga maailm, paraku, ongi tänaseks grupistunud, segmenteerunud. Kes loevad kirjandust, elavad selles; kes võtavad poe taga viina, kes teevad omavahel poliitikat, kes äri, kes teadust, kes mängivad netis pokkerit… Üldrahvalikke asju, huvisid on gruppidel vähe, vaid mõned probleemid/tekstid/mõtted murravad läbi ja pakuvad laiemalt pinget. See läheb üle. Kui heaoluühiskonna saabumisvõpped ja dekadents nüristama hakkavad, kirjutatakse, loetakse (s.t ostetakse) ka põnevamat kirjandust rohkem.
Veidemannile võib andestada, ega tema kui kirjandustoimetaja kohus olegi teada, mis eesti kirjanduses toimub, vaid sellele kiiresti vesi peale tõmmata. See on ju meedia ülesanne, või kuidas?