Enn Tarvel (1932–2021) oli viimase saja aasta üks olulisemaid, isikupärasemaid ja erudeeritumaid Eesti ajaloolasi. Tema uurijahuvid olid ajaliselt ja temaatiliselt väga laiahaardelised: XI–XX sajandini, Olaf Tryggvepoja saagast kuni Teise maailmasõja järgsete repressioonideni. Vahest kõige laiemalt on ta tuntud Läti Henriku kroonika eestikeelse tõlke toimetaja ja kommenteerijana ning põhjalike ja ladusa tekstiga piirkonnaajalooliste teoste autorina.¹

Siiski ilmusid Tarveli kaalukaimad uurimused põllumajandus- ehk agraar­ajaloo valdkonnas, millest olulisimad olid kandidaaditöö Poola-aegsest mõisamajandusest Lõuna-Eestis (1960) ja doktoritöö adramaast kui maksustus- ja maakasutusühikust XIII–XIX sajandi Eestis (1970). Ta oli selgesti rahvusliku ajalookirjutuse esindaja, ent erinevalt paljudest aatekaaslastest eelistas Tarvel müütide loomisele nende dekonstrueerimist ning toonitas range metodoloogia ja allikakriitika hädavajalikkust tõsiseltvõetavas ajaloouurimuses. Seda näitab hästi Tarveli viimane eluajal ilmunud suur kirjatöö „Eesti rahva lugu“ (2018) – väheseid nn ühe-mehe-ajaloona kirjutatud üldkäsitlusi, mida Tarveli õpilane, kolleeg ja sõber Marten Seppel on tabavalt nimetanud historiograafiliseks testamendiks.²

Tarvelil ei olnud kavatsust panna oma viljakale ajaloolaseteele punkti „Eesti rahva looga“, ta jätkas uurimise ja kirjutamisega elu lõpuni. Pooleliolevatest ettevõtmistest olulisima, Marek Tamme soovitusel kirja pandud monograafia Poola võimuperioodist Eestis, jõudis ta enne oma lahkumist peaaegu lõpetada ning mõelda sellele ka pealkirja: „Valge kotka tiiva all“. Poola aeg (1561/82–1625) on Eesti ajaloos sageli teenimatult varju jäänud, eriti võrreldes „vana hea“ Rootsi ajaga. Just Tarvel oli Poola ajast ülevaate kirjutamiseks sobivaim ajaloolane: ta alustas selle uurimisega juba 1950. aastail ning jätkas seda viljakalt järgnevatel kümnenditel.

Selle aasta kevadel ilmunud „Valge kotka“ avaldamisküpseks seadmisel tegi suure töö toimetaja ja koostaja Marten Seppel, kes lisas selgitavaid kommentaare ja koostas autori teiste tööde alusel puuduolevad tekstiosad. Igal juhul on põhjust tunnustada kõiki toimetajaid: tekst on sidus, varustatud sobilike illustratsioonide ning ka Tarveli enda joonistatud kaartide ja skeemidega; eksitavaid trükivigu pole niivõrd mahuka teose kohta palju.³ Ajaloolasest lugejale valmistab küll meelehärmi, et teoses sisuliselt puudub viiteaparatuur, ent mõnevõrra kompenseerivad seda tekstis leiduvad osutused tähtsamatele autoritele. Raamatu lõpust leiab valikkirjanduse, mida koostaja on täiendanud viimastel aastatel ilmunud asjakohase kirjandusega.

Ülesehituselt sarnaneb „Valge kotkas“ Tarveli poolesajaleheküljelise Poola aja ülevaatega üldkäsitluses „Eesti ajalugu III“,⁴ kuid selle maht on ligi kuus korda suurem, sisaldades seitset eri pikkusega peatükki. Lisaks Lõuna-Eesti oludele saab aimu laiemast kontekstist, sagedased on võrdlused Poola-Leedu teiste osade, aga ka Rootsi võimu all olnud Põhja-Eestiga. Ühtlasi tekib tunne, et võrdlus Lätiga võinuks olla veelgi üksikasjalikum ja et vahest olnuks koguni mõistlik käsitleda Lõuna-Eestit ja Põhja-Lätit üheskoos. Samal seisukohal oli ka Tarvel, kuid nõukogude ajal polnud tal kahjuks võimalik vaadata läbi Läti alade poolaaegset allikmaterjali.⁵

Esimene peatükk (lk 23–60) käsitleb Poola võimu kehtestamist Liivimaal. See sisaldab lühiülevaadet keskaegse Poola ajaloost ja sündmustest XVI sajandi esimese poole Liivimaal, keskendudes „alluvusvahekorra sepitsemisele“ aastail 1559–1582 (lk 36–54).

Järgnevast peatükist, mis käsitleb Liivimaa halduskorda (lk 61–90), saab ilmselgeks, et „tegelik“ Poola aeg algas Jam Zapolski rahulepingu järel (1582), mil Lõuna-Eesti läks Vene tsaari käest Poola-Leedu valdusesse ja kehtestati stabiilne halduskord. Märksa pikemalt kui riiklikust administratsioonist on juttu läänistuspoliitikast ning läänimeestest. Muu hulgas näitab Tarvel, et varem domineerinud saksa läänimeeste seisundit õõnestasid tõsiselt poolakad ja mõningal määral ka leedulased. Nende kõrval leidus ka vähemalt üks eesti päritolu väikeläänimees. Tõlk Marcus Pujecki sai kuningalt lisaks maavaldustele Puiatus ka vapikandmisõiguse, tõustes aadli (šlahtitšite) hulka (lk 80–81).

Administratiivajalooline on ka kolmas peatükk (lk 91–114), mis käsitleb lisaks oma peateemale, linnadele, ka Poola võimude koloniseerimispoliitikat. Viimase käigus rajati mitu alevit (Helme, Laiuse, Põltsamaa ja Vastseliina) ja kõige olulisemana Valga linn.

Vaieldamatult on raamatus kesksel kohal agraarajaloolised peatükid Poola riiklikust mõisamajandusest (lk 115–136) ja iseäranis Eesti talurahvast (lk 137–224). See pole imekspandav, sest just siin avalduvad autori enda kuue kümnendi eest kirja pandud ja senini relevantseks jäänud uurimistulemused.⁶ Tarveli tehtud arvutused näitavad ilmekalt, et mõisamaade tootlikkus jäi talupõldudele märkimisväärselt alla, ilmselt seetõttu, et talupojad harisid oma maid märksa hoolsamalt kui teokoormise korras mõisa omi. Samuti saab selgeks, et on moonutav ja ehk koguni ekslik rääkida XVI sajandil põldude kolmeväljasüsteemist, sest põldu ei haritud sugugi kindla süsteemi järgi. Üsna juhuslikult külvati osale põllumaast, nii palju kui vilja või harimisjõudlust parajasti jätkus. Ülejäänud maa jäi sööti ning ka suvi- ja talivilja külvipinnad ei paiknenud enamasti mitte üksteisest eraldatud põldudena, vaid juhuslike lappidena läbisegi (lk 128–129).

Talurahvale pühendatud peatükist saab hea ülevaate erinevatest kategooriatest, nagu adra-, vaba- ja hinnusetalupojad, võbraanetsid, haidukid ja kasakad ning pobulid. Eristamine oli eelkõige seotud maksustuse, aga ka õigusliku staatusega ning pole sugugi üheselt ega lihtsalt mõistetav. Vabatalupojad polnud isiklikult vabad, vaid vabastatud naturaalandamite tasumisest ning pobulid ehk popsid polnud alati kehvikud – heal järjel mölder võis olla allikates nimetatud pobuliks, sest tal oli vähe põllumaad, millelt ta tasus vähem makse kui tavaline adratalupoeg. Üksikasjaliku ülevaate saab talupoegade koormistest. Ilmneb, et Poola aeg tõi eramõisate kahanemise ja riiklike maavalduste ulatusliku laienemise tõttu kaasa talupoegade olukorra mõningase paranemise. Olukord muutus XVII sajandi algul, kui puhkesid Rootsi-Poola sõjad. Et maa võidi iga hetk vastasele kaotada, püüdsid poolakad talupoegadelt välja pressida nii palju kui vähegi võimalik.

Talurahva ülevaate lõpetab alapeatükk poliitilistest hoiakutest (lk 218–224), mis Tarveli varasemates agraarajaloolistes töödes puudub. Autor näitab veenvalt, et Poola võim polnud Eesti talupoja jaoks halvem kui Rootsi oma: koormised olid ligikaudu samad (Rootsi alal kohati ehk rängemadki) ning kumbki vaenupool ei arvestanud talurahvaga ega püüdnud tõsiselt selle poolehoidu võita. Seetõttu polnud talupoegadel ilmselt eelistusi, kumma võimu all olla.

Kuuendas peatükis vaatleb Tarvel põhjalikult Poola kirikupoliitikat (lk 225–278).⁷ Eelkõige käsitleb ta Poola kuningate katseid valdavalt protestantlikul Liivimaal katoliikluse positsioone uuesti tugevdada. Sealjuures kasutab ta igati asjakohast mõistet „katoliku reformatsioon“ protestantlik-ideoloogiliselt laetud „vastureformatsiooni“ asemel. Tarvel käsitleb ka jesuiitide tegevust, eriti nende seminari ja gümnaasiumi Tartus. Tema hinnang jesuiitide tegevuse tulemusele on kaine ja pigem pessimistlik – sakslased jäid reeglina luterlasteks ja talurahva vaimuelule oli jesuiitide ja nende kooli mõju pigem kasin, olgugi et anti välja mõni eestikeelne palveraamat.

„Valge kotka“ viimane peatükk (lk 279–291) pidanuks Tarveli kava kohaselt andma ülevaate Rootsi-Poola sõjast (1600–1629). See teema oli tal varem läbi kirjutamata, olles kogu teose vahest kõige originaalsem osa. Paraku jõudis Tarvel valmis ainult sõja eelloo ja selle esimese aasta kirjelduse. Niisamuti ei jõudnud ta kirjutada sissejuhatavat peatükki ega kokkuvõtet. Seetõttu kompileeris koostaja sissejuhatuse Tarveli varasemate kirjutiste põhjal ja see sisaldab kokkuvõtte aseainena ka ülevaadet Poola aja põhijoontest Eestis (lk 15–22).

Eriti sissejuhatusest ilmneb, et „Valge kotkas“ tugineb suurel määral XX sajandi kolmanda veerandi uurimisseisule. Üldiselt pole see probleem, sest Poola aeg on vähe uuritud ajajärk ning Tarveli toonased käsitlused on enamasti siiani aktuaalseimad. Siiski hakkab silma mõningaid selgelt vananenud historiograafilisi seisukohti, näiteks seoses Poola ja Leedu XIV–XVI sajandi unioonidega. Neid nähti varem Poola sihipärase tsentraliseerimispoliitika tulemina, millesse leedulased suhtusid äärmiselt negatiivselt, kuna need olevat viinud omariikluse kadumiseni (lk 54–60). Praegu vaadeldakse neid teiste keskaegsete personaalunioonide laiemas kontekstis ning tõlgendatakse kui dünastilisi liite, mille raames Poola ja Leedu säilitasid pikka aega suhteliselt võrdse positsiooni ja mille eesmärgiks polnud Leedu allutamine Poolale.⁸

On väga kahju, et enam pole võimalik Tarveliga diskuteerida „Valge kotka“ sisu üle. Siinkirjutajal tekkis enim küsimusi seal, kus autor käsitles Poola aja eelset olukorda Liivimaal. Näiteks võib vaidlustada väite, et liitu katoliikliku Poolaga tõrjuti valdavalt protestantlikul Liivimaal XVI sajandi keskel eelkõige usuliste küsimuste tõttu (lk 15). Pigem tehti seda siiski seepärast, et Saksa ordu Liivimaa haru ei soovinud Poola kuninga ja ühtlasi tema tädipoja, Riia peapiiskopi Wilhelmi mõjuvõimu kasvu Liivimaal. Samuti ei tundu põhjendatud väide, et Gotthard Kettler võttis Wilhelm von Fürstenbergilt ordumeistrivõimu üle alles 1560. aasta sügisel (lk 37) – see juhtus aasta varem ja lõplikult 1560. aasta kevadel. Ühtlasi tuleb vaidlustada arvamus, et Liivimaa ei kuulunud kunagi Püha Rooma (ehk Saksa-Rooma) riiki (lk 40) – kõik Liivimaa valitsejad olid XVI sajandi teiseks veerandiks riigivürstidena keisri otsesed vasallid ja võtsid osa keisririigi kesksete organite (nagu riigipäev ja kammerkohus) tegevusest. Ka jääb mulje, nagu oleks Riia peapiiskopkond sekulariseeritud peagi pärast viimase peapiiskopi Wilhelmi surma 1563. aastal (lk 237), ehkki see toimus alles kolm aastat hiljem.

Eeltoodut võib pidada siiski vaid maitset mitte rikkuvateks tõrvatilgakesteks suures meepotis. „Valge kotka“ ilmne tugevus on lugemisnaudingut pakkuv autori isikupärane keel, mille kohta olgu toodud vaid üksikud näited. Tuntud Poola-Leedu riigimehe Mikołaj Radziwiłłi lisanimi Rudy, mida enamasti tõlgitakse eesti keelde Punasena, on märksa tarvellikum Ruske. Stefan Batory ei soovinud kõiki Liivimaa aadlike privileege taastada, sest „saksa aadel, kes seadis oma lippu tuule järgi, ei äratanud temas kuigivõrd usaldust“ (lk 77). Erik Tenderi allikalise aluseta arvamus, et XVI sajandi lõpus oli Poola aadli käes u 30% Poola-Liivimaa valdustest „ei ärata aga erilist umbusaldust“ (lk 85).

Sarnaselt „Eesti rahva looga“ on ka „Valge kotka tiiva all“ isikupärane ülevaateteos, milles on eelkõige esindatud Tarveli juba varem käsitletud teemad. Tegemist pole kõigekülgse ülevaatega Poola ajast – näiteks on lähemalt käsitlemata kultuurilugu (sealhulgas kunst) ja ka majandusajaloo mitmed aspektid (nagu mündindus⁹ või kaugkaubandus). Põhitähelepanu on riiklikul haldusel, agraarajalool ja kirikulool. Ühtlasi on ilmne siiras ja selge kaasaelamine Eesti talurahvale, kelle olukord eriti Poola aja lõpus, pärast 1600. aastat ilmselt halvenes. „Valgest kotkast“ nähtub, et tegelikult sai Poola võim Lõuna-Eestis edukalt toimida vähem kui paarkümmend aastat: 1582–1600, Liivimaa sõja lõpust kuni Rootsi-Poola sõdade alguseni. Kuid ka see periood jättis Eesti ajalukku püsivaid jälgi, nagu esimese gümnaasiumi ja Valga linna rajamise.

„Valge kotka tiiva all“ võtab kokku Tarveli enam kui kuue aastakümne pikkused Poola aja uuringud, millest saab ammendava ülevaate Marten Seppeli järelsõnast (lk 295–309). Raamat ise on aga kahtlemata mahukaim, põhjalikem ja parim Poola aja käsitlus, mis eesti keeles kunagi ilmunud. Nagu ütleb Marek Tamm teose eelmärkuses, on see Tarveli „omalaadi vaimne testament“ (lk 8).

1 Näiteks: Lahemaa ajalugu. Eesti Raamat, 1983 (lühendatult 1993); Piiskopi- ja orduaeg 1227–1572. – Saaremaa. 2: ajalugu, majandus, kultuur. Toim Kärt Jänes-Kapp jt. Tallinn: Koolibri, lk 77–142.

2 Marten Seppel, Järelehüüe Enn Tarvelile. – Tuna 2021, nr 4, lk 149–151. Tarveli kui uurija ja isiksuse kohta vt ka: Marten Seppel, Enn Tarveli sammust ja rammust, Sõnasse püütud minevik. In honorem Enn Tarvel. Koostanud Priit Raudkivi ja Marten Seppel. Argo, 2009, lk 11–28; Olev Liivik, In memoriam Enn Tarvel (1932–2021). – Ajalooline ajakiri 2021, 3/4 (177/178), lk 279–282; https://kultuur.err.ee/1608349523/marek-tamm-enn-tarvel-oli-vorratu-ent-noudlik-vestluspartner (vaadatud 5.10.2024)

3 Näiteks algas Liivimaa koadjuutorivaenus 17. juunil 1556 ja mitte 1557 (lk 33); üks poola adramaa polnud mitte 12, vaid 120 Riia vakamaad (lk 138); „populi“ asemel peaks olema „pobuli“ (lk 160).

4 Lõuna-Eesti Poola-Leedu valduses 1561–1625. – Eesti ajalugu III, Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 2013, lk 133–184.

5 Vt Seppel, Järelehüüe Enn Tarvelile, lk 151.

6 Eestikeelsesse käsikirja jäänud kandidaaditöö (1960) põhjal ilmusid nii venekeelne monograafia kui ka eestikeelne brošüür Eesti adratalupoegadest: Фольварк, пан и подданный : аграрные отношения в польских владениях на территории Южной Эстонии в конце XVI – начале XVII в. Таллин : Академия наук Эстонской ССР, 1964; Adratalupoegade olukorrast Lõuna-Eestis XVI sajandi lõpul ja XVII sajandi algul. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut, 1964.

7 Selle kirjutas Tarvel osaliselt läbi, ehkki lühemalt kui „Valges kotkas“, ülevaates reformatsioonist Liivimaa linnades: Kirche und Bürgerschaft in den baltischen Städten im 16. und 17. Jahrhundert. – Die baltischen Lande im Zeitalter der Reformation und Konfessionalisierung. Livland, Estland, Ösel, Ingermanland, Kurland und Lettgallen. Stadt, Land und Konfession 1500–1721. Teil 3. Toim Matthias Asche, Werner Buchholz, Anton Schindling. Münster: Aschendorff, 2011, lk 17–99, siin lk 54–69.

8 Vt nt: Unions and Divisions. New Forms of Rule in Medieval and Renaissance Europe. Ed. by Paul Srodecki, Norbert Kersken, Rimvydas Petrauskas. London; New York: Routledge, 2023.

9 Mündinduse vallas ilmus hiljuti ja Tarveli teose jaoks kahjuks liiga hilja Viktors Daboliņši doktoritöö: The rise of the Riga schillings (1582–1621). Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis, 56. Tartu: University of Tartu, 2023.