Seoses televisioonijärgsesse ajastusse jõudmisega on paslik teha põgus tagasipõige ekraanidega suhtlemise algusaegadesse. Kanalisurf kuulub loomul­dasa pealispinna diskursusse, igapäevaesteetika võrgutavasse maailma. Revolutsiooniline muutus pealispinnakultuuris leidis aset XX sajandi viimastel kümnenditel, kui koduelektroonika täienes televiisori kaugjuhtimispuldiga (remote control). Võim ehk kontroll selle üle, mida ja millal saab vaadata, oli seni kuulunud ainuüksi kanaliomanikele ja programmitootjatele, kes olid saanud eriliste pingutusteta viia vaatajateni lihtsustatud ideoloogilised normid või (tarbija)identiteeti loovad narratiivid. Ühtäkki sai nüüd ise mõningal määral valida ja otsustada ka seni passiivsena koheldud vaataja. Koos elutoa diivanilauale ilmunud imeasjaga muutus põhjalikult televisioonitarbimise ja väikeste ekraanidega suhtlemise olemus, võimendades ühtlasi ajastu vaimu horisontaalset, n-ö pealispindset mõõdet.

Kanalisurfi (channel surfing) mainiti trükisõnas esimest korda ühes 1986. aasta Wall Street Journali artiklis, räägitakse aga ka lihtsalt plõksutamisest või klõpsimisest (zapping). Klõpsimise ilmumine argikultuuri osutab tehnoloogiliste arengusuundade lõikumishetkele: kokku said infrapunakiirega varustatud kaugjuhtimispuldid, satelliit- ja kaabeltelevisiooni võimalused ning järjest suurem kanalivalik. Kuigi kanalite vahel aktiivselt liikuvas surfaris nähti laiska, pealiskaudset või teinekord ka hüperaktiivset isikut, oli tegemist ometi intuitiivse adekvaatse reaktsiooniga telekommunikatsioonis toimunud murrangule. Teleprogrammide pinnal libisevad vaatajad mõistsid suurepäraselt kaugjuhtimispuldi mõtet: sea end mugavalt sisse, lõdvestu ja lase end kanda järjest paisuva meelelahutuse voolul.¹

Mõnedes teoreetilistes üldkäsitlustes on väidetud koguni, et selline kanalite vahel plõksutamine pretendeerib ühe kõige karakteersema postmodernistliku teo või akti positsioonile.² Sellise käitumise aluseks on arusaam katkestuse positiivsest potentsiaalist. Telekanalite programmipoliitika esindab pidevat narratiivi, mida vaataja saab kanalitel surfates vastavalt tujule ja uitmõtetele ühendada mis tahes järjekorras või ükskõik millise süsteemi alusel. Audiovisuaalse teose lõikamistehnikat meenutav kiire kanalivahetus annab vaatajale voli sekkuda vähemalt vaatamisvõimaluste seisukohalt. Kui mitte enamat, siis lagundatakse kanalisurfiga programmitootjate suurt narratiivi, mis eeldab vaatajatena esmajoones inertseid masse, kes peaksid kriitikavabalt tarbima neile välja pakutud materjali.³ Silma hakkab siinjuures ka mõningane kokkulangevus hilispostmodernistliku hüperteksti ideede ja interneti ülesehituse ja kasutamise loogikaga.

Edasi on lihtne ühendada selle nähtusega postmodernse subjekti erikujud, kanalisurfamise tagajärjel vormunud vaatajaidentiteedid. Tüüpiline nüüdiskultuuri hedonist on arhetüüpne keskmeta subjekt, kelle tähelepanu püsib millelgi maksimaalselt kolm minutit. Ta ristleb skisofreenilises fragmentaarses hetkemaailmas talle kättesaadavatel kanalitel, klõpsutab oma telekapulti ja liigub erinevaid aja-, ruumi- ja žanritunnuseid sisaldavate kanalite ja programmide vahel. Teda ei huvita narratiiv, koherentsus või millestki arusaamine. Televisiooni tükikestest ja osakestest moodustub surfamise tulemusel juhuslik brikolaaž, mille tekkimise ajend on igavus ja hajameelsus.⁴ Kui siinkohal Baudrillard’i metafoori kasutada, võib öelda, et vaatajast on saanud väikeekraanitehnoloogia laiendus, kus nii subjekti kehast kui ka kogu universumist on saanud kontrolliekraan. Selles äärmuslikus ja ulmejuttudest tuttavas allegoorias väljendub muidugi tarbimisühiskonna- ja massikultuurikriitiline positsioon, kuid selle kõrval on nähtud ka alternatiivsemat pind­aktiivsuse võimalust.

Teistmoodi tüüpvaataja on teadlik uutest tehnoloogilistest võimalustest, nende tööprintsiipidest ja hinnast. Tal on oma eelistused ja põhjendused programmivaliku osas, samuti meeldib talle telekat vaadata mitmel pool (kodus, baaris, lennujaamas jne) ja mitut sorti seltskonnas (üksinda, pereringis, spordihuviliste sõpradega jne). Selle tüübi puhul saab eristada ka vaatamise erinevat intensiivsust või tähelepanuastet, mis varieerub narratiivi pidevust järgivast (realistlikust) vaatamisest mängulise ja fragmentaarse postmodernistliku videostiilini, mis seisneb just kanalite vahel hüplemises, kordusvaatamises, hääleta vaatamises, pausides ja reklaami ignoreerimises, iroonilises žanridega samplimises jms).⁵ Need passiivse tarbijaliku hedonismi foonil esilduvad erinevused loovad tegelikult juba sisulised eeldused tehnoloogia ja indiviidi teistmoodi suhtlusele.

Posttelevisiooni ajastul, mil juhtmed on n-ö läbi lõigatud, ei saa enam kõnelda kitsalt kanalisurfist, vaid üleüldisest ekraanisurfist. Kodus kanalite klõpsimine on vaid osa võimaluste skaalast. Nagu see on paljude teiste XX sajandi lõpus televisioonis, filmimaailmas, meelelahutuses jm toimunud muutustega, ei ole ka kanalisurfi puhul näha mitte selle nähtuse kadumist, vaid teisenemist ja intensiivistumist – protsessi, mis on sünnitanud moodsa digitaalse subjekti.

1 Caetlin Benson-Allott, Remote Control. Bloomsbury Academic, Bloomsbury 2015, lk 43-44.

2 Nt The Routledge Companion to Postmodernism. Toim Stuart Sim. Routledge, London, New York 2001, lk 385.

3 Samas, lk 385.

4 Marc O’Day, Postmodernism and Television. Rmt: The Routledge Companion to Postmodernism. Toim Stuart Sim. Routledge, London, New York 2001, lk 116.

5 Samas, lk 117.