Klassikalises filosoofias tähistab „apooria“ arutluse ummikussejõudmist, olukorda, kus esitatud väited on tõesed ja võimalikud, kuid neid on sama analüüsi sees omavahel raske ühildada. Krestomaatiline näide on tänapäeva moraalifilosoofias ja eetikas jätkuv abordiküsimuse arutelu, kus kinnitatakse ühelt poolt „õigust elule“ ja teisest küljest rõhutatakse „vabadust valida“.1 Rein Veidemann kirjeldas mõned aastat tagasi apooriana kogu Eesti ühiskondlikku elu valitsevat ideoloogilist programmi: „Valitsev konkurentsidiskursus (mis „toodab“ vastuolusid, sest kõik ei saa olla võitjad), vabaduse egoistlik käsitlus ja üleilmastumine sunnivad meidki otsekui Achilleust üha kiiremini jooksma, et kilpkonnale (mis võiks olla meie kultuuriusu metafoor) järele jõuda. Aga selleks ajaks, mil me seda tunda võiksime, on kultuuriusk meid juba (jäädavalt?) maha jätnud. Meie põhiküsimus on täna: kuidas võiks Eesti end taas leida Eestina?“2 Sellest allegooriast lähtuvalt võib Eesti ühiskonna apooriaid tuletada muidugi ridamisi. Kuid kilpkonnale mitte kunagi järele jõudva Achilleuse vaev ja pingutused paistavad tagantjärele vaadates üsna tähenduslikud mitmetes teisteski juba möödunud sajandi postmodernse tegelikkuse kohta algatatud arutlustes, samuti kunstipraktikas ja metafooriloomes.
Postmoderset situatsiooni võib pidada olemuslikult apooriliseks, sest teineteist välistavad seisukohad on tihti mõtlemise stardijooneks, suunates olemise ja tekstide sisemist rütmi. Apooriat esitatakse kui maailma ja subjekti vahelise kommunikatsiooni üht võimalikku vormi. Tegelikkuse nõuded ja nende järgi kujunevad psühholoogilised seisundid vahelduvad kiiresti ja seetõttu esindab apooriline hetk postmodernses maailmatajus pigem normi, kui mingit marginaalset programmi. Loetagu selle tõestuseks siis hilise Samuel Becketti hilislooming või nt Madis Kõivu 1960.-1970. aastatel kirjutatud tekstid. Nende „piirimodernistide“ klaustrofoobilised, pessimistlikud ja hämarad teadvuse voolus kujunevad paradoksid mõrandavad eksistentsi kunagist tõsikindlust ja ühemõttelisust. Kõivu „Attika apoorias, Elea tragöödias“ (1974, ilmunud 2000) vanakreeka klassikalisi apooriad ületada või üle kirjutada just tragöödia mõistest tulenevalt (või vastupidi). Ebamäärasusest ilmuv anonüümne jutustaja loob ennast keele ja müüdiga võideldes, pidevate küsimuste, võimalike vastuste, mõistatuslike seoste ja paradokside hargnemispunktides: „Ma olen lahendaja, kes lahendab iga antud mõistatuse tagasi mõistatuseks“.3 Kusjuures mingile fiktsionaalsele protagonistile võivad vastukäivused selles maailmas olla iseenesestmõistetavad, sageli ka ainuvõimalikud refleksiooni variandid.
Subjektis valitseva kahtluse klassikaline näide on Hamleti lause „olla või mitte olla“. Peab siiski rõhutama, et nüüdiskultuuris pole apooria näol tegemist üksnes lahendusteni mittejõudmise või lihtsalt nõrgestava konfliktiga, vaid keeruliseks muutunud sotsiaalsete ja kultuuriliste suhete võrgustikus lahenduste poole liikuva protsessiga. Apoorias on võimalik ära tunda postmodernsele maailmale tunnuslikku erinevuste kokkusobitamise ja ühtsuse kadumise momenti. Selle kaudu saab selgitada ja täpsustada ka moodsas vaimuloo kirjeldustes sageli esinevat katkestuse ideed ja fragmentaarsuse kontseptsiooni. Kunstilise teksti retoorikas esindab apooria kujundina, mis väljendab kõneleja ebakindlust mingi teema suhtes, teinekord teadmatust edasitegutsemise osas. Apooria esineb väga tihti nendes narratiivides, mida raamistab loo jutustamise situatsioon. Selle kasutamise põhjused võivad olla huvitekitamine publikus või jutustatava loo erakordsuse rõhutamise vajadus. Sageli kombineeritakse apooria ka aposiopeesiga, retoorilise kujundiga, mis väljendub poolelijäävas lauses või lõpetamata fraasis. Traditsiooniliselt tähistab seda situatsiooni punktiir või punktide jada.4 Postmodernistlikus metafiktsionaalses proosas saab apooriast teksti ülesehituse põhimõte, struktuuriprintsiip. Apooria tuleb esile näiteks kohtades, kus jutustaja maadleb nt probleemiga, kuidas adekvaatselt kujutada reaalsust kunsti vahenditega, või pihib oma kahtlustest tegelaskujude edasiarendamise või hülgamise osas. John Fowlesi romaanis „Prantsuse leitnandi tüdruk“ arutleb oma tegelasega rongis kohtuv autor apooriatest lähtuvalt loo lõpetamise üle: „kuidas saaksin ma sind ära kasutada? mida võiksin ma sinuga teha? mida pagan ma sinuga nüüd peale hakkan?“ Apooria seisneb ka sel juhul retoorilises küsimuses, mille vastused toovad aga esile erinevate fiktsionaalsete võimalikkuste ja lugu jätkavate valikute olemasolu. Mitmesse suunda osutaval ristteel seistes lahendab metafiktsionaalne autor selle olukorra apooriat võimendades või loo struktuuri sulandades: „Ainus tee, kuidas ma saan võitlusest kõrvale hoida, on näidata selle kahte varianti. See jätab ainult ühe probleemi: ma ei saa anda mõlemaid variante üheaegselt, ja see, mis jääb teiseks, näib lõpliku „tõelise“ variandina (nii tugev on viimase peatüki türannia)“.5
Kuid fiktsiooni mõistega eksperimenteeriva praktika kõrval mõeldakse apooria kaudu ka möödunud sajandi teoreetilises diskursis. Näiteks vilksatab apooria mõiste või apooriline meetod üsna sageli Jacques Derrida tekstides, kus see tähistab igasuguse metafüüsilise probleemi argumentatsiooniga kaasnevaid n-ö pimedaid kohti. Väidetud on isegi seda, et apooria on dekonstruktsiooni alusidee, mille järgi võib iga teksti ja väite esitada paljudest apooriatest koosnevana. Apooria ilmneb hetkel, mil tekstis eneses sisalduvaid vastukäivaid väiteid on võimatu lahendada tavaloogika raames: apooriline hetk tähendab olukorda, kus tekst tühistab oma aluseeldused ja ühese tõlgenduse kasuks pole võimalik otsustada. Tähenduse saavutamine „lükkub edasi“.
Möödunud sajandi lõpuotsast leiab viiteid apooriale muu hulgas küberteksti retoorilisi vahendeid kirjeldavatest analüüsidest. Põhjuseks on asjaolu, et modernistliku-postmodernistliku teksti apooriatest lähtuv mittelineaarsus kehtib ka hüperteksti olemust defineeriva ideena. Hüperteksti vorm või narratiivne mehaanika vangistab lugeja labürindisarnasesse fragmentidest koosnevasse ruumi. Lõik või tekstiosa, mille me tunneme ära fragmendina, sunnib meid otsima tervikut, isegi kui pole mingit tõestust, et fragmendid moodustavad sellise terviku. Selline ummik – apooria sõnasõnalises tähenduses – ongi hüperteksti kirjandusliku masina tähtsaim troop ehk kõnekujund. Kui lugeja ei suuda raamatuna vormistatud tekstis leida fragmendi mõtet, vaatama sellele, et tal on ligipääs tervikule, siis hüperteksti apooria takistab meid andmast tähendust tervikule, sest meil ei pruugi olla juurdepääsu järgmisele eraldiseisvale tekstiosakesele. Apooriast saab kujund, võte, puuduv puänt, mitte raskestimõistetava lõigu harilik vastuhakk tähenduse avaldumisele. Kuid apooria painest vabastab lugeja link järgmisele fragmendile: hüpertekstis töötab apooria koos epifaaniaga, ummikust väljaviiva selgusehetkega, apooria ületamisest tekkiva vabanemisega. Modernistliku (joyce’liku) epifaaniaga võrreldes on see aga midagi hüpertekstile seesmiselt omast ja teadlikult kavandatut. Koos moodustab see kujundipaar hüperteksti dünaamika: otsimise ja leidmise vaheldumisest saab mängu üldine põhimõte. Apooriat koos oma paarilisega ei peaks hüpertekstis seega käsitlema mitte niivõrd narratiivi ülesehitusliku põhimõttena, vaid see puudutab inimkogemuse sügavamaid kihte, millele lugusid peale jutustatakse.6
Harv ei ole juhtumid, kui apooria metafoori on kasutatud ühiskondlikus debatis ja kultuuris toimunu kriitilisel hindamisel. Huvigruppide poliitilised eesmärgid, sõnavabaduse piirid, individualismi kasv jms tekitavad apooriate ja vastukäivuste diskursi, mida kirjeldatakse kui negatiivset fooni arengule ja ühtsuse ideele. See kõik on andnud alust apooriate tõrjumisele, kuid ei saa siiski salata kimbatuse situatsiooni produktiivset osa kultuurilise vaimsuse peegeldaja ning kujundajana.
1 Ian Buchanan, Oxford Dictonary of Critical Theory. Oxford University Press, 2010, lk 24.
2 Rein Veidemann, Eesti apooria. Postimees, 7. V 2012.
3 Madis Kõiv, Attika apooria, Elea tragöödia. EYS Veljesto Kirjastus, 2000, lk 110.
4 David Lodge, Aporia. Rmt: Art of Fiction, Vintage Books, London 2011, lk 219-220.
5 John Fowles, Prantsuse leitnandi tüdruk. Eesti Raamat, 1988, lk 353-354.
6 Vt Espen J. Aarseth, Cybertext. Perspectives on Ergodic Literature. The John Hopkins University Press, 1997, lk 91-92.
23. I 2015 on artikli veebiversiooni lisatud autori nimi.