„Valge“ on vastuolulise ameerika kirjaniku ja stsenaristi esimene mitteilukirjanduslik raamat, mis žanrilt paigutub kuhugi autobiograafia ja esseistika vahepeale. Avarat tõlgendusruumi pakub juba teose kaanekujundus: sõnaga white osaliselt kokku sulav ülemine valge ja hele osa läheb halli kaudu allpool tumedaks ja lõplikult mustaks, mille taustale omakorda on valgega trükitud autori nimi.¹ Ei saa välistada, et tegemist on tähelepanu tõmbava identiteedi­poliitilise provokatsiooniga, kuid sisuliselt käsitletakse raamatus tänapäeva poliitilise ja kultuurilise debati mustvalgeks muutumise küsimust, mis on viinud olukorrani, kus halle varjundeid ega ka ühtegi muud värvi tegelikkuse kirjeldamiseks enam ei kasutata.

Kontrasti troobiga selgitab Ellis poliitika polariseerumisel tekkinud vihakõne ja sildistamise lainet, mille haripunktiks sai Trumpi presidendiks valimisele järgnenud aasta. Kunstniku seisukohast on pidev solvumine ja rahulolematus tekitanud olukorra, kus esteetiliste vahenditega pole enam midagi võimalik öelda, ilma et sellega ei kaasneks tembeldamine reeturiks, naistevihkajaks, kommunistiks jne. Kõike tõlgendatakse täht-tähelt, enam pole võimalik mingi kujund, iroonia, huumor ega mängulisus, igasuguse seisukohavõtu või arvamuse esteetiline külg on teisejärguline ja tähtsusetu, sest kogu tähendusloome ainukeseks eelduseks on ühemõtteline ideoloogiline ja poliitiline identiteet (partei, sugu, klass, rass jne). See kõik viib lõpuks küsimuseni üldise vabaduse mõiste, demokraatliku sõnavabaduse ja arvamuste lahknemisel tekkiva klassikalise debati võimalikkusest. Vasakpoolsuse kriitikuna äärmusparempoolsuses süüdistatud Ellise järeldused on vähemalt mõtlemapanevad: kunstnikule või muule loomingulise töö tegijale on kehtestunud uued reeglid näiteks selles osas, mis on huumor, kus on väljendusvabaduse piirid või kustmaalt lõpeb nali või algab solvang. Grupimõtlemise või korporatiivse loogika järgi ei peaks kunstnikud mingitest raamidest väljuma või tumedamate teemadega tegelema, ei tohiks uurida tabusid ega pakkuma vastandlikke arvamusi (lk 256).

See on iseloomulik ka praegusele eesti kultuuripildile, kus esteetiliste vahendite ja parteilise identiteedi kokkupõrkest tekkinud kultuurivaenulikkus hakkab loomingus kriitilise metafoori kasutamist ilmselt omajagu pärssima. Käepärane näide on Andrus Kiviräha satiirilistele Päevalehe-kolumnitele järgnevad mõnitused ja solvangud, mida võib pidada ideoloogiliselt ühemõttelise lugemise tagajärjeks.

Kogu Ellise raamatut läbivaks juhtmõtteks saabki häiriv ja isiklik äratundmine, et viimaste aastate jooksul ühismeediat täitev viha on midagi varasemas kultuuris enneolematut. Arvamus pole enam arvamus, mille üle diskuteeritakse, vaid see tunnistatakse vale idee või vale inimese toetamise pärast lihtsalt valeks. Kuigi kommunikatsioonitehnoloogia ärgitab suhtlema, on ühismeediast saanud lõks, kus „õiget“ ideed või tõde mittejärgiv indiviid sunnitakse vaikima. Ellis rõhutab mitmel puhul oma poliitilise eelistuse puudumist või erinevate ideoloogiate ja arvamuste aktsepteerimist, vastupidiselt paljudele sõpradele-tuttavatele, kes pärast presidendivalimisi kolisid elama poliitilisse mulli. Kuigi kogu raamatust kumab läbi iroonia Trumpi-vastaste aadressil, on ta esmajoones kriitiline identiteedipoliitika eelduste suhtes. Ellise arvates kiidetakse sellega heaks sugu­harulik inimesekäsitlus ja see tähendab, et erinevused on lepitamatud, mis lõpuks teeb mitmekesisuse ja kaasamispoliitika võimatuks.

Kui Ellis räägib alguses pikalt 1970.-80. aastatel poisikesena vaadatud õudusfilmidest, hirmuelamustest, esimestest kokkupuudetest seksuaalsete kujutistega jms, siis toonitab ta seda, et kedagi ei huvitanud, mida lapsed vaatavad või mida nad tunnevad. Õudukatest pärit pimeduse ja masenduse märgid defineerisid kogu ajastut, nendest sai eriomane rahvuslik keel. Ellise arvates tegi nõrk vanemlik järelevalve neid iseseisvaks ja tugevamaks, mistõttu nad ei olnud vastupidiselt tänapäeva indiviididele nõnda vastuvõtlikud hoiakule, mida ta nimetab ohvriksolemise kultuseks. Noorena nähtud õudusfilmid olid sujuv üleminek süütust lapsepõlvest üllatusvaesesse ja illusiooniteta täiskasvanuellu, iroonilise meele väljakujunemise alus, nartsissistlikust vaatest eemaldumine jne. Ellise sõnutsi toimus nõnda tema liikumine maailma müsteeriumide poole – seletamatu, tabulise ja teise poole, kuid see viis ka lähemale mõistmisele ja vastuvõtlikusele (lk 125). Seepärast on ta oma x-generatsiooni kogemuse pinnalt väga kriitiline ka lumehelbekeste põlvkonna (Ellisel Generation Wuss) suhtes.

Skeptiline ja entusiasmita maailmapilt on omane kõigile Ellise romaanidele ning loomulikult avaldub ka kõneksolevas teoses. Näiteks kultuuris toimunud muutustest rääkides leiab ta, et filmid ja romaanid kuuluvad möödunud sajandi kunstivormide hulka, need on asendunud tõsielutelevisiooni ja Instagramiga, või et igal kultuuri tasandil on märgata investeeriva või panustava idee hääbumist (raamatu või plaadi ostmine poest, kinopileti järjekorras seismine jms), sest kõik see toimub tänapäeval distantsilt ja digitaalselt. See puudutab otsapidi ka nn reputatsioonimajandust – iseendast brändi kujundamist ja enda brändina esitlemist, mille aluseks omakorda on läbipaistvus ja meeldivuse kultus. Nõnda pole midagi üllatavat ka selles, et tänapäeva indiviidi määratleb ta näitlejana, kes panustab oma nähtavuse, väljapaistvuse jne kaudu teatud rollile või tegelaskujule. Kuivõrd nt milleniumipõlvkonnal on väga keeruline majandusliku edukusega oma sotsiaalset staatust parandada, siis saabki ainukeseks kapitaliks populaarsus, mille tagavad tuhanded laikimised Twitteris, Instagramis jne. Nii jääb ainukeseks lootuseks ennast sotsiaalselt mõtestada: minu bränd, profiil, minu olemasolu ühismeedias (lk 134-135).

Kõik postitavad positiivseid arvamusi lootuses, et neile vastatakse samaga. Selle asemel et püüda mõtestada tõeliselt vastuolulist inimloomust kõigi inimlike eelarvamuste ja ebatäiuslikkusega, jätkatakse enese vabatahtlikku moondamist vooruslikuks robotiks. Sedalaadi uus praktika on omalaadne petmise vorm ja katse kustutada nii subjektiivse kui ka objektiivse arvamuse võimalused (lk 119). Facebooki like-mudel on tavaline näide, kuidas mittemeeldiv või vastu olev arvamus lülitatakse vestlusest välja või saab häbistamise objektiks, tembeldatakse rünnakuks või transgressiooniks. Ellise arvates oleme teel sinnapoole, kus korporatiivse kultuuri tekitatud tühimikus mõtestatakse ümber tunnete, ideede ja arvamuste väljendamise viisid, nõnda et taandatakse kõik inimlik, vastuoluline ja tegelik. Hinnangute andmine kujuneb kohtumõistmiseks läbi identiteedipoliitilise prisma, mis tähendab, et grupimõtlemist ja progressiivset ideoloogiat ähvardavad küsimused ja seisukohad on ebasoovitavad. Ellis näeb seda võimust võtva samasuse poliitikana, kus kõigil on ühtmoodi mõtted ja reaktsioonid kunstiteosele, ühiskondlikule liikumisele või ideedele ja kui keegi mõne kaasakiitva arvamusega ei ühine, järgneb sildistamine ja sõimuvalingud. Neid võibki käsitleda transgressiooni juhtumitena, sest rikutakse teatavat korporatiivset või grupisisest sotsiaalset etiketti. Kõik need järeldused pole abstraktsete arutluste tulemus, vaid on välja kasvanud autori isiklikust kogemusest. Juhtumikirjeldused puudutavad nii kriitilisi seisukohavõtte geiorganisatsiooni otsuste kohta (Ellis ise on gei), Trumpi-järgse ajastu protestimeelsusele vastanduvaid tviite või Kathryn Bigelow loomingu kohta väljendatud seisukohti, mis on pälvinud sadade ja tuhandete kommentaaride mahus süüdistusi vihakõnes, trollimises ja reeturlikkuses. Ellis näeb seda ohuna mõtte- ja sõnavabadusele, mis lõpuks „avab ukse väga pimedasse korporatiivsesse tuppa, kust tegelikult ei ole enam väljapääsu“ (lk 110).

See viib kogu mõttekäigu tagasi alguses arendatud valge, musta ja halli metafoori juurde. Saksa filosoof Peter Sloterdijk kõneleb samade kujundite kaudu võimalikust mitmevalentsest mõtlemisest, kus hall võiks kehastada „reaalselt eksisteerivat kolmasust“ ja vabanemist musta või valge vahel valimisest. Kuid lõpuks ei pruugi ka võimalike vaheväärtuste olemasolu peatada ekstremistide võimuletulekut: „Võib kuluda mitu põlvkonda, enne kui saabub sula ja hallilma eeliseid lubatakse jälle avalikult tunnistada.”²

1 See jutt puudutab originaali kõvakaanelist väljaannet. Raamatu pehmekaaneline versioon, mida müüakse ka Eesti raamatukauplustes, on üksnes must-valge kaanega, teistsuguse küljenduse ja kirjatüübiga.

2 Peter Sloterdijk, Jumalahullus. Kolme monoteismi lahingust. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 138-139.