9/11 ehk 11. september on ikooniline kuupäev, pöördepunkt, lõpp ja algus. Vahetult pärast New Yorgis toimunud rünnakuid alanud traagika, kannatuse ja surma vahendamine põletas traumaatilise jälje äsja alanud sajandi poliitilisse retoorikasse ja lugude jutustamisse. Murdumine ja kokkuvarisemine peegeldub sajandi alguse meeleoludes, sotsiaalses käitumises, isegi unenägudes. Kunsti tõi see kaasa kahtlused esteetilise sõnumi kaalukusest, kuid tugevdas ka millenniumivahetusega kaasnenud apokalüptilisi meeleolusid, mida veelgi võimendas päevakorrale tõusnud tsivilisatsioonide kokkupõrke idee. Hiljem Madridis ja Londonis toimunud terrorirünnakute tagajärjel hoogustus terrorismivastane võitlus või „lõputa sõda“ – sealt valgus tänapäeva narratiividesse vägivalla, konfliktide ja pingestunud rahvussuhete temaatika. Need kajastused ja reaktsioonid moodustavad nüüdiskirjanduses ja televisioonis omaette alažanri tingliku nimetusega 11. septembri järgsed lood (post-9/11), mille tähtsamaks tunnuseks on poliitilise ja isikliku kokkupõrge. Kuid ühendav moment ei välista erinevaid kirjutamisviise ja vaatepunkti valikuid.

Lawrence Wrighti Pulitzeriga auhinnatud raamatu „The Looming Tower: Al-Qaeda and the Road to 9/11“ (2006) järgi tehtud samanimelises teleseriaalis (autorid Dan Futterman, Alex Gibney, 2018) käsitletakse seda ainest ametlike uurimismaterjalide dramatiseerimise kaudu. Lugu, mis lõpeb rünnaku algushetkel, on 11. septembrile eelnenud sündmuste realistlik rekonstruktsioon, kuid siin keskendutakse aastaid varem alanud salateenistuste omavahelisele rivaliteedile, mille raames omakorda räägitakse Al-Qaeda tekkimise tagamaadest. Toimunut faktidega põhjendav, rahulikult karaktereid arendav narratiiv ning dokumentaalsuse poole püüdlemine on siiski vaid kõige loogilisem ja käepärasem jutustamisvõimalus. Kuid selliselt esitatud narratiivide kaasa­andena mõtestati ümber terrorismi kontseptsioon, sest väga suur ohvrite hulk, Al-Qaeda rahvusvahelise organisatsiooni mõõtmed, massihävitusrelvade võimalik kasutamine ja religioosne ideoloogia eristasid seda varasemast terrorismist.¹

Karakter ei tähenda neis narratiivides üksnes isikuomaduste ja tundemaailmaga indiviidi, vaid tegelaskuju on ühtaegu konkreetne ja allegooriline lääne või ida kultuuriareaali esindaja. Tumedama naha, näokuju või keelelise erinevuse pinnal toimuvad paljud isikutevahelised kokkupõrked, kus osalisi ei huvita vastaspoole minevik ega tegelik isik – esmased järeldused tehakse väljanägemise põhjal. Selliseid episoode kujutatakse avalikus ruumis toimuvate konfliktide vormis või neid kogenud isikute ümberjutustusena. Füüsilise erinevuse pinnalt võivad hargneda peenemadki sedastused: nõnda tuvastab Mohsin Hamidi romaani „Vastutahtsi fundamentalist“ („The Reluctant Fundamentalist, 2007, ee 2015) pakistanlasest protagonist oma vestluskaaslases ameeriklase tema kehakeelde ulatuva emotsiooni abil: „See, mis lubas mul teie rahvust kindlaks teha, oli hoopis teie hoiak – näen, et teie nägu tardus –, see polnud sugugi mõeldud solvanguna, vaid kõigest ühe tähelepanekuna.“²

Ida ja lääne vaheliste erinevuste kujutamine on klassikaline lääne kirjanduse teema, aga kunagise eksotiseerimise asemel vaadeldakse seda suhet palju mitmekihilisemana. Maailma­majanduse ajastul on tegemist kõigile kasuliku kultuuridevahelise läbikäimisega, aga hiljutiste sündmuste valguses tuleb nende eelduste tagant ilmsiks viha, vägivald ja inimlik haavatavus. Ähvardused ja rünnakud „võõrale“, kes sageli osutub „omaks“, on üks palju kasutatud 9/11-motiive, mis väljendab habrastunud poliitilist reaalsust isiklikul või perekondlikul tasandil. Hamidi romaan on jutustatud Ameerikas õppinud ja töötanud Pakistani päritolu majandusanalüütiku vaatepunktist, kuid adressaadina nähakse kindlasse poliitilisse ideoloogiasse kapseldunud lääne lugejat. Kriitiline globaalse kujund („kogu planeet rappus teie tujutsemise vastukajadest“) ühendatakse romaanis veel Ameerika tüdruku ja Lähis-Ida päritolu protagonisti keerulise lähisuhte looga, mille arengut mõjutavad nii armastajate minevikutraumad kui ka intiimsfääri lõikuv kultuuride erinevuse ideoloogia. Nendest muutujatest moodustub üldine psühholoogilise foon, millele annavad põhivärvi kaks afektiivset reaktsiooni. Kõigepealt vihast johtuv kättemaksu­vajadus, mis väljendub raevukates süüdistustes ja objekti otsivas vägivallas. Teine võimalus toimetulekuks oli üksmeele ja koos tegutsemise poole liikumine. Armastuse ja vihkamise eri astmeid käsitlevad paljud selle teemaga tegelevad autorid nii isikliku traagika kui ka kollektiivse trauma sõnastamisel.³

Vaenlase ja kättemaksu teemat analüüsib suure sisseelamisega Kathryn Bigelow oma filmis „00.30“ („Zero Dark Thirty“, 2012), kus seaduse seisukohalt hallil alal tegutsevatel vastuluure agentidel on tulemuse saavutamise vahenditeks ka piinamised ja vägivald. Tõenäoliselt on selline jutustajahoiak ühelt poolt ameeriklastesse kogunenud raevu esiletoomise teenistuses, kuid ometigi annab film mõista, et terrorismivastases sõjas võitjaid ei ole: kättemaksuvajadus ja obsessiivne eesmärgi järgimine viib küll Bin Ladeni tabamiseni, kuid selle hinnaks on osalejate vaimse ja isikliku elu hävimine. Propagandat ja patriotismi vältiva loo keskne liin jälgib peategelase järjest kirglikumat suhet võitlusega, kuid eesmärgile jõudnuna seisab ta lõpukaadrites silmitsi tumeda tühjuse ja laostunud vaimsusega.

Samas tonaalsuses esitatakse patriotismi ja pühendumise vahekorda 11. septembri järel narratiivide klassikaks saanud seriaalis „Kodumaa“ („Homeland“, idee autor Gideon Raff, 2011–2020). Siin viiakse tavaline spiooniteemade käsitlus kvalitatiivselt täiesti uuele tasandile: selles on põnevust ja psühholoogiat, kodumaa reetmist ja perekonnadraamat; obsessiivne, romantiline ja traumaatiline käivad koos terve mõistuse võimalike või võimatute valikutega. Omamoodi arusaadav, et lugu on kritiseeritud liiga õhukese süžeeloome (aktiivne naisosaline ja passiivne meesprotagonist) ja islami usku tegelaste liiga stereotüüpse kujutamise pärast, kuid keeruliste aegade valikud ja küsimused tekitavad alati eriarvamusi. Ambi­valentseid teemasid leiab siit veelgi, sh bipolaarse häirega peategelane, eba­demokraatlik luureorganisatsioon, jälgimissüsteemide kõikjalolu, droonirünnakute eetilisus jpm. Mäletatavasti lõppes viimane hooaeg vangide vahetusega Eestit ja Venemaad ühendaval Narva sillal, ja kuigi me kõik saame aru võttekoha sümboolsusest, osutab see muu hulgas ka sellele, et kõnealuse teema globaalne geopoliitiline kujund ei ole meilegi liiga kauge ja võõras.

Irratsionaalsele käitumisele kehutab sageli isiklike sidemete katkemine: leinatakse hukkunud perekonnaliikmeid või töökaaslasi ning siin ei motiveeri püha sõda või kättemaks, vaid vajadus mõista kaotuse ja surma tõelisust. Ameerika kirjanik Jonathan Safran Foer mõtestab leina ja trauma tähendust jutustamisega eksperimenteerivas teoses „Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal“ („Extremely Loud & Incredibly Close“ 2005, ee 2013). Romaanis keskendutakse 11. septembri rünnakus isa kaotanud üheksa-aastase (!) Oskari mõtte- ja tundemaailma avamisele. Unetuse, paanikahoogude ja sundmõtete all kannatav Oskar eksleb kindlustunnet ja meelerahu otsides tänapäeva New Yorgis, kusjuures ka linnast on kujundatud romaani tegelane. Teose põhi­sõnum paistab olevat, et uudistes näidatavad sündmused võivad sisse murda ka Upper West Side’i turvatud igapäevaellu. Domineerib tugev sentimentaalne kujutamisviis, mis ühest küljest on lapse vaatepunktist tulenev lihtsus, kuid teisalt tagab ka eheduse, väljendades sellega vahetut reaktsiooni ilma poliitilise komplitseerituseta. Sellele vaatepunktile on ette heidetud, et keskendumine üksnes isiklikule varjutab terrorismi kui poliitilise probleemi.⁴ Suutmatus läbi­elatavat segadust ja meeleheidet mingisse tuttavasse vormi suruda väljendub ka romaani tekstitehnilistes võtetes. Silma torkavad tühjad leheküljed, parandused ja allakriipsutused, teksti paigutusega eksperimenteerimine ja muidugi suur hulk fotosid. Romaani lõpus on pildi­rida tornist kukkuvast mehest, kuid fotod on järjestatud tagurpidi: lehekülgi järjest pöörates tekitatakse illusioon, et mees mitte ei kuku, vaid tõuseb ülespoole. Sümboolika on kindlasti kõnekas.

Foeri romaani taustaloo moodustab Oskari vanavanemate kirjavahetus, mille ühes osas kirjeldatakse Teise maailmasõja õudusi, konkreetselt Dresdeni pommitamist ja põlemist. Ka ülal tsiteeritud Mohsin Hamidi romaanist leiab minevikutraumasid ja hiljuti juhtunut ühendava kujundi: „Maailma Kaubanduskeskuse hävitamine oli, nagu ta ütles, keerutanud üles vanad mõtted, mis olid alla vajunud nagu sete tiigi põhjas; nüüd muutis tema mõtete veed sogasemaks see, mida varem oli ignoreeritud.“⁵ Sulgumise, kinnijäämise ja tagasivaatamise troobid pole kõnekad üksnes üksikindiviidi seisukohalt, vaid nähtud on Ameerikat tervikuna. Sulgumist või edasiliikumise raskust kinnitab minu arvates ka narratiivide ülesehituses epideemiliselt leviv süzeed katkestavate tagasivaadete või analepsiste kasutamine. Üldjuhul on need tegelase traumaatilist minevikku elustavad vahelood, mis ärevatel ja keerulistel aegadel esile kerkivad. See on tänapäeva postapokalüptilisele narratiivile tervikuna iseloomulik kinnisvõte, mille eesmärgiks pole nostalgia esilekutsumine, vaid terava ja ehmatava olevikuhetkega silmitsi sattumise taaskordne kinnitus. Komplitseeritum näide on Taani traumaseriaal „Pinna all“ („Below the Surface“, taani k „Gidseltagningen“, stsenarist ja lavastaja Kasper Barfoed, 2016), mis toimib üheaegselt pantvangistatud inimeste traumaatilise mälu pinnaletulemise narratiivina, aga ka kõrgete ametkondade kunagiste valede ja hoolimatu käitumise avalikuks saamise loona.

Ameerika kirjanik Art Spiegelman väljendab oma 11. septembri järgseid tunded graafilises lühiromaanis „Puuduvate tornide varjus“ („In the Shadow of No Towers“, 2004). Maailmalõpu meele­olude, ängi ja leina taustal tajub autor isikliku elu lõikumist suure ajalooga, pöörab tähelepanu suurõnnetusega kaasnenud uudistesõltuvusele ja paljudele muudele üleöö tekkinud käitumismustritele. Keskne võte on autobiograafilisus, väga isiklik ja perekonnapõhine jutustamine, mis tugevdab traumaatilise kogemuse tõelisust ja usutavust. Pealtnägija kogemusest kasvab välja ka Spiegelmani loodud ja ikooniliseks saanud New Yorkeri kaanepildi saamislugu. Art Spiegelmani abikaasa, ajakirja toonane kunstnik Françoise Mouly mäletab seda järgmiselt: „Kümme aastat tagasi seisime abikaasa ja tütrega nelja tänavavahe kaugusel teisest tornist, vaadates kuidas see piinava aeglusega kokku varises. Hiljem tööle jõudes tundsin, et tavalised kujutised on toimunud sündmuste mõistmiseks äkitselt jõuetud. Ainus kohane lahendus näis olevat igasuguse kujutiseta või täiesti must kaas. Siis soovitas Art lisada mustale taustale musta värviga kahe torni piirjooned. Kujutiseta kaanest sai täiuslik metafoor, mis andis edasi korvamatut kaotust, linna siluetti tekkinud tühikut ja ootamatut rebendit reaalsuse koes.“⁶ Teose kesksed visuaalsed kujundid on WTC põhjatorni hõõguv metallkonstruktsioon ning juba mainitud ja toona maailma meedias laialt levinud kujutis tornist allakukkuvast mehest.

Kukkuv mees on ilmselt 11. septembri narratiivi kõige tuntum kujund üldse. Richard Drew tehtud fotol on kristalliseerunud sajandialguse pöördeline traumaatiline kogemus, mõistetud konkreetsesse isikusse koondunud katastroofi kujundina, kuid seda on tõlgendatud ka avaramalt ning juhitud tähelepanu kontrastile, mis tekib haavatava ja kaitsetu keha ning klaas- ja terasarhitektuuri vahel. Samavõrra ärgitas see foto mõtlema ajakirjandusliku käitumise ambivalentsest olemusest globaalset vaatemängu pakkuva meedia ja ajakirjanduslike tabude vahel – kõik see näitas vajadust teha ümber senised terrorismist kõnelemise raamid. Trauma oli korraga intiimselt kehaline ja ahellevikuga.⁷ Mainitud foto on tähtis ka ameerika klassiku Don DeLillo romaanis „Kukkuv mees“ („Falling Man“, 2008). Tegemist on ilmselt kõige tuntuma 11. septembri mõjuvälja mõtestava ning kukkumise kehalist ja metafoorset tähendust uuriva ilukirjandusteosega. See ei ole niivõrd šokianalüüs, siin käsitletakse katastroofiga silmitsi seisva inimese haavatavust üldiselt, koondades palju teemasid ja allteemasid, millest rääkimist iseloomustab kindlate ideoloogiliste positsioonide hülgamine ja ambivalentsus. DeLillo „uurib tunnistamise eetikat, mille aluseks on olemusliku ebakindluse teadvustamine“.⁸

Katharina Donn on märkinud, et 11. septembri sündmused tõestasid, kuidas traumaatiline kogemus on mööda­pääsmatult põimunud meie aja meedia­maastikul toimuvaga ning trauma vahendamise eetika allub tarbimis­kultuuri mehhanismidele. Ometi ei pruugi see tähendada, et allasurutud kogemused ilmuvad kohe kultuuri pealispinnale. Kahe nähtuse olemuslik vastandlikkus – varjatus ja avalikustamine – tingib selle, et arvestada tuleb ohvri psüühiliste üleelamistega, kuid hõlmab selle uurimine laia interdistsiplinaarse välja, kuhu kuuluvad rahvusvahelise õiguse normid, kommunikatsiooniuuringud, poliitilised teooriad ning nihutab fookuse tavalisest psühholoogilisest uuringust kaugemale: „Seepärast tähendab trauma uurimine postterroristlikus kontekstis tegelemist näiliselt paradoksaalse olukorraga, mis tekib individuaalse kannatuse intiimsuse ja globaalse levikuga politiseeritud ja representeeriva tunnistamise võrgustiku vahel.“⁹

New Yorgis aset leinud sündmused tõstatasid taas valust ja šokist kõnelemise teema. Kui traumanarratiiv on väljendamatu esitamine, siis milliste kujundite ja sõnadega nendest sündmustest kõnelda või milline jutustamise vorm valida? Paljud autorid tegelevadki väga silmatorkavalt traagilise representeerimise probleemiga, mis praktilisel tasandil tähendab spetsiifilist vaatepunkti, katkestusi kirjutamisprotsessis ja kõhklusi verbaalse meediumi võimalustes, avatud lõpuga lugusid jms. Katharina Donn väidab, et trauma tunnistamise eetika kuulub traumakirjanduse poeetika juurde mitte üksnes sisutasandi sõnumina, vaid ka vormilise elemendina. See on ka põhjus, miks näiteks 11. septembri teemaga kirjandusteostes püütakse kohandada kaasaelavat käsitlust eksperimentaalsema vormiga ja metafooriülekannetega – emotsionaalselt laetud tundemaailm ja tähistamise kimbatus eeldabki teistsuguseid jutustamisvõtteid ja kummastavana mõjuvaid kujundeid.¹⁰ Kui tekst on võimetu edasi andma terrori, purustuste ja hirmu lahendavat mõõdet, aitab see vähemat luua juhtunut isiklikult mõtestava ja mäletava ruumi. Ometi võib õigete sõnade, sobiliku tooni ja poliitilise positsiooni leidmine olla sellistel puhkudel peaaegu võimatu ülesanne – kokkuvõtes kinnitab seda ka kõrvalolev Toni Morrisoni luuletus, mis viib meid tagasi algusesse, sündmuste epitsentrisse ja on pühendatud 11. septembril hukkunute mälestusele.

---

11. septembri surnud

Toni Morrison

Mõnel on jumalasõna, teistel lohutuslaulud
neile, kes leinavad. Kui ma julgeks, siis tahaks
kõnelda otse surnutega – septembrisurnutega.
Nende lastega, kelle esivanemad on sündinud planeedi igal
mandril: Aasias, Euroopas, Aafrikas, Ameerikates …;
sündinud esiisadest, kes kandsid kilte, obisid, sarisid, gelesid,
laiu õlgkaabusid, pigimütse, kitsenahku, puukingi,
sulgi ja riideid, mis katsid nende juukseid. Aga ma ei lausu enne
sõnagi, kui olen kõrvale jätnud kõik, mis ma tean või usun
rahvastest, sõdadest, juhtidest, alluvatest või allumatuist;
kõik, mida usun kaitserüü ja siseorganite kohta. Esmalt pean värskendama
oma keelt, heitma kõrvale laused, mis on leiutatud kurjuse kohta – hoolimatusest
või meelega, häälekalt või hääletult pahelised, sündinud
täiskõhust või näljast; kättemaksust või lihtsalt
sunnist enne kukkumist püsti tõusta. Ma puhastaks
oma keele hüperpoolist, agarusest analüüsida
kurjuse tasandeid, neid astendada, vaagida nende
kõrgemat või madalamat staatust teiste sarnaste seas.

Vigastatutest ja surnutest on väga raske kõnelda
verd täis suuga. Liiga püha tegu ebapuhtastele mõtetele.
Sest surnud on vabad, absoluutsed, neid pole võimalik
võrgutada välkrünnakuga.

Kõneldes teiega, 11. septembri surnud, ei tohi ma otsida
valelähedust või hüüda appi ülesköetud südant, poleeritud
õigeaegselt kaamerasilma tarvis. Pean olema kindel, pean olema selge,
teades kogu aeg, et mul ei ole midagi öelda – ei leidu sõnu,
mis oleksid tugevamad terasest, mis surus teid endasse, pole ürikut,
mis vanem või elegantsem kui ürgsed aatomid, milleks
olete saanud.

Ja mul pole ka midagi anda – peale selle žesti,
selle minu ja teie inimlikkuse vahele heidetud sideme:
Ma soovin teid hoida oma käte vahel, et keha kammitsatest vabastatud hing mõistaks, nagu nüüd teiega on juhtunud, igaviku tarkust:
See on pidetu vabastuse kingitus, mis murrab läbi
oma hingekella pimeduse.

Tlk Janek Kraavi ja Indrek Männiste

 

1 Katharina Donn, A Poetics of Trauma After 9/11. Representing Trauma in a Digitized Present. Routledge, 2017, lk 2-3.

2 Moshin Hamid. Vastutahtsi fundamentalist. – Äripäev 2015, lk 7.

3 Vt Caitlin James, Communication and Healing: Coming to Terms with the Post-9/11 World; https://stanfordfreedomproject.com/multi-media-essays-on-freedom/title/

4 Nt Robert Eagelton, Contemporary Fiction. A Very Short Introduction. Oxford University Press, 2013, lk 71–73.

5 Moshin Hamid, Vastutahtsi fundamentalist. – Äripäev 2015, lk 73.

6 https://www.newyorker.com/news/news-desk/cover-story-ten-years-since-black-on-black

7 Katharina Donn, A Poetics of Trauma After 9/11. Representing Trauma in a Digitized Present. Routledge, 2017, lk 1.

8 Samas, lk 136.

9 Samas, lk 2-3. 10 Samas, lk 7.