Ka eesti keelde tõlgitud Hervé Guibert’i autobiograafiline romaan „Sõbrale, kes ei päästnud mu elu” (1990) kuulub viimasesse kategooriasse. Lugu räägib 1980. aastatel Pariisis elavast kirjanikust, kes kaotab viirusesse nakatunud sõbra, kuid peab seejärel HIV-positiivsena ise silmitsi seisma organismi laastava ravimatu haigusega. Raamat on korraga nii surma poole kulgev isiklik pihtumus kui haiguse avalikku kuvandit kirjeldav dokument. Muidugi tutvustatakse ka üsna detailselt haiguse kulgu, tema „sissetungi” ja „vallutusi” organismis. „Guibert’i romaan on immuunsusekaotuse piibel, AIDSi Uus Testament”.¹ Emotsioonid hõlmavad lootuse ja hirmu vahelise laia spektri, kuna klassikalise 1980. aastate aidsikogemuse juurde kuulub ka kord selgem, kord ähmasem lootus vaktsiinile ja ravile. Kuid lõpuks vormub sellest ikka kõigi lootuste järkjärgulise hääbumise narratiiv. Vahepealsuse, eikellegimaa motiiv torkab silma nii sisulises kui vormilises plaanis. Kodaniku, autori ja karakteri piirjooned segunevad väljamõeldise ja dokumentaalse pidevas vahelduvas liikumises. „Surm tühistab žanriprobleemi, tuues esile kõigi kategooriate ebastabiilsuse.”² Haigus andis uue sisu nt aja kategooriale, mis noorte meeste teadvuses sai ühtäkki hoopis uue tunnetusliku tähenduse (noortest meestest said „vanad”). 1980. aastate aidsikirjanduse juurde kuulus arusaam, et „taasavastatud surm võib anda mingi uue elu kunstidele, heita uut valgust pärastsõjaaegsetele ideedele indiviidist, tema vabadusest, tema seksuaalsusest ja ajaloost”.³

Aidsiteema klassikaline peatükk on ka inglise režissööri Derek Jarmani viimane linateos „Blue” (1993). Sisuliselt on tegemist kuuldemänguga, millele visuaalina lisatud vaid üks kaader: tunni ja veerandi jagu sinist ekraani. Kirikukella helidega algav teos on poeetiline mõtisklus elust ja surmast, haigusest laguneva organismi vastupanust. Kuigi nt Susan Sontag on kritiseerinud avalikkusele loodud aidsikuvandis kõige enam just sõja või võitluse metafoori,⁴ siis ometigi on kinnistanud seda kujundit ka kunstnikud ise. Jarman läheb veel kaugemale: paralleelselt tema organismis toimuva kirjeldusega toob ta kohe alguses sisse ka Balkani sõja motiivi. Filmis kasutatakse refräänina juba surnud sõprade loetelu, mis kuulub samuti žanri põhitunnuste juurde. Kindel koht on ka religioossel mõttel: kuuleme viited Buddhale, püha tähendus kostub haiglanimedest St. Mary ja St Bartholomew. Jutustusse lipsavad sisse ka enesetapu, identiteedi kaotuse ja vangla motiivid. Kõrgstiilsesse kujundlikku kõnesse lõikub dissonantsina meditsiiniline sõnavara ja haigla atmosfääri vaimu ja keha võõrandav taju (patsientide nimed on asendatud numbritega, keha kui ravimikatsetusteks sisse seatud laboratoorium). Paar minutit vältab lihtsalt kuiv loetelu aidsiga kaasnevatest võimalikest haigusnähtudest, mis sisuliselt peaks tähendama organismi funktsioneerimise lõppu. Kuid ometi ei ole see niivõrd geikeskne käsitlus, vaid laieneb üldinimlikuks eksistentsist kõnelevaks looks.

1990. aastate keskel Eesti Draamateatris lavastatud Tony Kushneri näidendist „Inglid Ameerikas” kirjutades osutab Linnar Priimägi: „Niisiis on 1980. aastate „katku ja luukere” tume kujundimaailm praeguskümnendil asendumas heleda, „Lunastaja ning inglite” kujundimaailmaga.”⁵ Samanimelises teleseriaalis tulevad need nihked veelgi paremini esile. See on mitmekihiline narratiiv, kus religioosset metafoorikat kasutades mängitakse läbi kogu varasem haigusesse suhtumise masendav lugu, kuid paralleelselt on see ka mitmete erinevate suhteliinide ja maailmavaadete kaudu lahendust ning väljapääsu otsiv lugu. Al Pacino mängitud surev tippadvokaat esindab prohvetlikule positsioonile ja inglitele vastanduvat salgamise poliitikat, jõhkrat ja küünilist avalikku huvi. Varasemasse kujutluslaadi toovad vaheldust ja erijooni efektselt visualiseeritud unenäod ja nägemused: küll praguneb maa jalgade all, küll avaneb lagi taevana, et ingel saaks maa peale laskuda. Ei saa muidugi salata lavastatud hallutsinatsioonide suurejoonelist ja liigilusat, kitšilikku esteetikat. Kuid sisulises plaanis kõneleb see lugu ikka armastusest, mitte ei rõhuta pattu ja karistust. Finaalis toonitatakse küllalt loosunglikult ka viirusekandja muutunud positsiooni: „ma ei ole haige, ma olen kodanik”.

Eestis on aidsist kõnelemist kujundanud paljuski narkoteemalised või noorte seksuaalkäitumist kajastavad artiklid, telesaated ja dokfilmid. Noortekultuuris kasutataksegi seda teemat šokielamust sisaldava hoiatus- või ohunarratiivi elemendina. Mare Sabolotny romaanis „Kirjaklambritest vöö” (2007) lõpetab viirusekandjast peategelane oma elu enesetapuga, mis on muidugi ka olnud üks aidsidiskursuse valikuid. Caspar Treesi üsna küündimatult kirjutatud geinoortekas „Sergo” (2004) ühendatakse aids aga klišeelikult just homoseksiga ning Jüri Ehlvesti romaanis „Palverännak” (2005) kuulub aidsitest ühe motiivina tänapäeva üldise paranoiakujutuse juurde.

1 H. Krull, Uued tõlkeromaanid. Kolm arvustust. – Kultuurimaa 4. XII 1996.
2 A. McCartney, To the Friend Who Did Not Save My Life. Rmt: Fifty Gay and Lesbian Books Everybody Must Read. Toim Richard Canning. Alyson Books, 2009, lk 295.
3 T. Õnnepalu. Autorist ja raamatust. – H. Guibert. Sõbrale, kes ei päästnud mu elu. Kupar, 1996, lk 173.
4 S. Sontag, Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid. – Varrak, 2002.
5 L. Priimägi, Aidsiinglid tulevad. – Eesti Ekspress, Areen 26. VI 1996.