Märgid selle kohta, et seegi kevad, sõja lõpust 65 aastat, ei tule teisiti, on paksus talvelumes näha. Kõikvõimalikud imelikud inimherilased tiirlevad juba õhus. Peaaegu tühjale kohale tekkis ühtäkki arutelu, kas Eesti president peaks kevadel Moskvasse minema või mitte. President Ilves ütles, et tema läheb, kui kutsutakse, seepeale aga kuulutasid peninukid, et kes tahab sõber olla, peab nende juurde kutsumata minema. Võta siis kinni, mida nad tahavad. Ilma kutsumata käivad riigipead teistes riikides ehk ainult puhkust veetmas, mitte ametiasju ajamas.
Kuid president on ainult üks element Vene riikliku propagandatööstuse Eestit demoniseerida püüdvas mängus. Ametiisikute lõksupüüdmine on pealegi raske, nemad suhtlevadki ametlikult ja avalikult. Pehmed, kultuurilised abinõud, rakendatuna pehmemate inimeste peal viivad palju paremini sihile ja seetõttu mõjutustegevuses neid ka kasutada armastatakse.
Üht sellist pehmet organit, MTÜ Impressumit tutvustas kaitsepolitsei eestlastele viimati 23. detsembri Eesti Päevalehes. Oli ka põhjust, sest just värskelt oli see imelik luure variorganisatsioon saanud valmis raamatu „Pikaajaline mälu” („Nekorotkaja pamjat”, SKP Media, Tallinn 2009, 352 lk). Selles üsna hästi nähtavate traagelniitidega artiklikogumikus on agentuuritöötajate omade kõrval ära trükitud ka terve rida eesti inimeste artikleid. Kõik need on oma loomulikust ajakirjanduslikust kontekstist välja rebitud ja arvata võib, et osaliselt ka autorite nõusolekuta tõlgitud (tuntumad neist sotsiaalteadlased Raivo Vetik, Rein Ruutsoo, Mati Heidmets ja ajakirjanik Peeter Ernits) ning uuesti trükitud lood.
Ja ongi tekkinud vastasele igapidi viljakas olukord. Kui selgelt Eesti-vastase tonaalsusega kogumikus esindatud autorid ei protesteeri ega lähe õiguste rikkumise pärast kohtusse, hakkavad paljud kaasmaalased neid umbusaldama, sest aus mees ju ometi ei sõbrusta organitega, mille eest kaitsepolitsei on avalikult hoiatanud! Kui nad protesteeriksidki, siis saaks seda näidata kui vabaduse puudumist Eestis, kus „lugupeetud teadlane peab valitsuse/jõu/politsei survel ja hirmust repressioonide ees lahti ütlema oma veendumustest”. Igal juhul kaasneb ühiskonnas hõõrdumise kasv, vaimne häiritus. Kui vastase mõjutusorganiga teeb koostööd vähetähtis Kesknädala ajakirjanik, ei vääri see eraldi tähelepanu, mida tuntum ja positsioonikam on aga isik ühiskonnas, seda ettenägelikumalt peab ta oma samme valima.
Nii võiks rea-ajakirjanik Peeter Ernits lahedasti kas või vaenlase peakorteris reportaaži tegemas käia, Eesti Ajakirjanike Liidu (EAL) esimees Peeter Ernits aga MTÜ Impressumis Eesti-vastastel kihutuskoosolekutel mitte. Sest iga väärsammuga kaasneb oht, et kompromiteerituks osutub terve organisatsioon, meie kodanikuühiskonna oluline struktuuriüksus. Kujutlegem näiteks olukorda, kus tuleb välja paber, mis näitab, justkui oleksid Impressum ja EAL mingis vormis koostöökokkuleppe sõlminud. EAL peaks oma esimehe tegevuse kas tagantjärele heaks kiitma või astuma põhikirjalisi samme esimehe vahetamiseks. Ja tekiks taas viljakas olukord, mida eespool kirjeldatud.
Esmaspäeval avaldas infoagentuur Regnum „grupi seltsimeeste” memorandumi, kus antakse juhtnööre Venemaa valitsusele rangema Eesti-poliitika sõnastamiseks. Allakirjutajad on meile tuntud vaenulikud, sealhulgas „rahvaste sõpruse” suurendamiseks ka klubis Impressum esinenud tegelased. Nende eesti sõpradele veel seekord allkirjaõigust ei pakutud, soome sõber aga juba kvalifitseerus. Linterist ja Revast rääkimata. Ikka tasapisi, teenete järgi.