Pingsalt üldistusi teha üritavate ettekannete vahel mõjusid erakordselt sümpaatselt Katrin Kissa ja Jaak Kilmi etteasted, nemad ei võtnud endale pretensioonikat koormat kõnelda kõigi eest, vaid rääkisid iseendast ja oma kogemusest, vaatasid filmielu oma vaatepunktist, kaitstes samal ajal universaalselt kunstniku vabadust.
Diskussioonid tõid aga erakordselt hästi välja juhtivate filmiinimeste isikupära: maskid langesid, kogu filmimaastiku ilu ja inetus sai nähtavaks. Ja selle üle oli siiralt hea meel. Minul on küll lihtsam inimestega suhelda, kui ma tean, kes nad on. Kogu aeg ei jaksa ju hunti lambanahas peljata või vastupidi. Minu tagasihoidlik eesmärk oli kriitikute arutlusringis näidata, et erinevalt ehk mõnest teisest jätkub kriitikutel enesekriitilisust. Kuidas see välja kukkus, otsustavad teised. Olen mõnikord, halvematel hetkedel, lubanud endale morbiidset kujutluspilti eesti filmist kui koomapatsiendist, kes on voolikute ja masinate külge aheldatud, kelle organism iseseisvalt enam ammu ei tööta ning eutanaasianupp asub EFSi kontoris. Pärast konverentsi lisandus metafoori veel üks tahk: paistab, et liiga paljud eesti stsenaristid käituvad haiglasse sattudes nagu Jehoova tunnistajad, kes ei lase usulistel põhjustel endale vereülekannet teha.
Kriitika on paratamatu
Ameerikas ollakse tuttavad ütlemisega, et kui tahad positiivset tagasisidet, siis anna stsenaarium lugeda oma emale. Igalt poolt mujalt saad alati kriitikat. See on paratamatu. EFS peab projekte hindama kriitiliselt, sest muidu võiks ju kõik lood käiku lasta. Lisaks on kriitika paratamatult osa stsenaristi elust (selle positiivse küljega, et stsenaariumi saab veel muuta, valmis filmi mitte), sest stsenaariumi ei saa arendada ilma puudustele osutamata. Aga stsenaristid on meil tundlikud ja seega on paljud ka äärmiselt kangekaelsed: iga nende sõna on kuldaväärt ja ei olda nõus midagi muutma. Puudub enesekriitika ning oskus tagasiside paranduste tegemiseks ära kasutada. Stsenaariumi puuduste tunnistamist võetakse kui oma saamatuse tunnistamist. Oluline osa stsenaristi tööst on tagasiside andmine ja selle vastuvõtmine. Mõlemaks on vaja kannatlikkust ja harjutamist. Seda õpitakse mitu aastat.
Sõbramehe poolest tehtud stsenaariumikommentaari ei võta üldjuhul tõsiselt ei kommenteerija ega ka autor, sest see jääb napiks. Aga tagasi kriitika juurde. Kui kellelegi on jäänud mulje, et hea kriitiku pärisosaks on end arvustatava teose peal välja elada, siis ta eksib. Vastupidi, hea kriitik läheneb filmile alati sooviga sisse elada, aga kui sul tervituse asemel nina uksega veriseks lüüakse, siis võib ka kirjatöö üsna verine saada. Kuid seda enam üllatab, kui filmi autor ja loomulikult ka produtsent filmi kohta käivat verist kriitikat isiklikult võtab, selle peale solvub ja viha kandma jääb. See ei ole professionaalne suhtumine. Eks me kõik ole kohanud oma elus ülemusi, kes võtavad puhkuse küsimist isikliku solvanguna. Olukorda analüüsides on ju selge, et selleks pole mingisugust alust. Jaan Ruus saatis mulle mõni päev pärast konverentsi Elioti kriitikadefinitsiooni, mis tema meelest on siiani meeldetuletamist väärt ja filmikriitikale kohandatav. „Kui Thomas Stearns Eliot oli 38-ne, arvas ta, et kirjanduskriitika põhifunktsioonid on „kunstiteoste seletamine ja maitse parandamine”. 68-selt sõnastas ta selle ümber, nagu ta ütles, lihtsamalt „kirjanduse mõistmise ja nautimise edendamine”. Ta pidas ka vajalikuks rõhutada, et negatiivse ülesandena eeldab see ka osutamist, mida ei peaks nautima.” (Eliot, „Valitud esseesid” lk 300-301.)
Filmiajalugu tunneb uhkeid aegu, mil kriitika eesmärgiks oli avalikkust järele aidata, murranguliselt muutunud esteetikat selgitada. Siis olid kriitikud filmilaevas kapteniks. Kas Eesti filmis toimus XX sajandil lõpus ja XXI sajandi alguses niivõrd suur murrang, et selle vahendamiseks oleks vaja olnud kriitikuid? Ei toimunud, me saame rääkida vaid üksikjuhtumitest, üksikutest filmidest, mis tõepoolest kõnelevad ka millestki muust kui sellest, millest tegelased filmis omavahel kõnelevad.
Kaitsta uut üksikut!
Mis on aga kriitiku kõige õilsam ülesanne? Mille eest ta saab paradiisi, kus teda ootab ees mugav kinosaal totaalse ja kõikehõlmava filmiarhiiviga? See kõige õilsam tegu on kaitsta seda uut üksikut, kes esialgu ei leia oma erilise välimuse, kummalise hääletooni ja kahtlase silmavaate tõttu avalikkuselt mõistmist, haipida seda pisikest autorifilmi niikaua, kuni ta leiab üles oma publiku. Ja loota, et ükskord, kas või kümne, kahekümne, kolmekümne aasta pärast saab sellest filmist absoluutne hitt. Ka Ameerika nimekaim tegutsev kriitik Roger Ebert on selle suuna tulihingeline kaitsja: tema arvates on kriitik ennekõike õpetaja, kes teab, et ükski vastus pole ei õige ega vale. Kriitik märkab asju, selgitab neid, paneb konteksti. Ideaalses maailmas annab kriitik vaatajale uued silmad ning õpetab meid lõpuks teistmoodi mõtlema. Muidugi on Tiina Loki südamlik soovitus „räägi temaga” oluline ning ehk sai konverentsil alus pandud paremale (ja ka tihedamale) kommunikatsioonile, aga rääkimise ajal on veelgi tähtsam meeles pidada, et kuuldut ei maksa võtta isiklikult. Kriitika objekt on ju kellegi töö, mitte selle töö tegija. (Sellel teemal, et eestlase identiteedis ja minapildis mängib tema töö ja kutsumus ülemäära suurt rolli, tuleks omaette esseedesari algata). Küll aga jäi Loki sõnavõttudest meelde vastuolu: kõigepealt nentis ta, et tal on festivali žüriide ees häbi, kuna eesti mängufilmid on nii halvad (läinud aastal oli PÖFFi Balti filmi võistlusprogrammis ka Loki kaasprodutseeritud „Buratino”), siis aga andis mõista, et EFSi toetatud filmiprojektid on ülekohtuselt alahinnatud. Mida küll sellest peaks järeldama? Igaüks teab, et kriitikast hoidumiseks on vaid üks tee – ära tee midagi, ole vait, ole eikeegi. Kui seda soovitust rikkuda, on kriitikud kohe platsis. Aga kunst ilma diskussioonita on surnud kunst. Järelikult ei kõneta see kedagi. Kui me ei räägi, mida üks või teine film meiega teeb, kuidas ta meile mõjub, siis ei ole seda filmi olemas. Kus sellest räägitakse, blogides või leheveergudel, on täiesti ebaoluline.
