Enne valimisi puhusid oma suunalt samasse loosungisse tuult ka Soome rohelised. Tegu on seega igihalja löökloosungiga, millesarnaseid leidub igal maal. Eestis näiteks võiks kõne alla tulla „Uus poliitika” või „Politseile palka, pätile malka”. Aga ei kõiguta need loosungid kaljule ehitatud riigikorraldust ka juhul, kui nende osaks langeb viiendik parlamendikohtadest. Poliitiline argipäev ühes kaua stabiilselt arenenud demokraatias pakub ikkagi mis tahes populistile väga väikest mänguruumi seni, kuni ta üksi valitseda ja tegutseda ei saa. Seda näeme ka Eestis näiteks padupopulistlike loosungite toel hääli kogunud Keskerakonna ja Rahvaliidu puhul. Valitsuskoalitsioonidesse sattumisel kohanesid nad kiiresti peavooluga ja heitsid oma ilmvõimatud, kuid palju hääli toonud nõudmised üle parda. Päris hukka läheb asi aga populistliku ainuvalitsuse tingimustes, millega Eestis karistatakse visa järjekindlusega tallinlasi.
Mõned hindajad paigutavad populismivoolud peamiselt poliitika äärealadele, nimetavad neid äärmuslikeks kas paremas või vasakus servas. See on pahatihti eksitav. Loogiline on eeldada, et populist tungib sinna, kus paikneb populus ehk rahvas või kõige suurem osa temast. Iga populist mõistab Gaussi kõverat lugeda ja seab seega oma loosungid keskmise inimese keskmiste ihade järgi. Me oleme seda Eestiski näinud läbi kahe aastakümne. Kõige kangemad populistid on oma erakonda uhkusega tsentristlikeks nimetanud. Ja kui ei olegi, siis on programm põhiliselt ikka tsentristlikke vaateid sisaldanud. Kui 2002. aastal klopsiti kokku „uus jõud” Res Publica, siis olid nende loosungid populistlikud, programm suures osas tsentristlik. Järgmistel valimistel läks sedasama keskvälja vallutama Reformierakond, kes loobus tsentripopulismi kasuks peaaegu kogu oma senisest ilmavaatest, kuid häältesaagina tasus see ära.
Võib-olla ei peakski küsima ega muretsema, miks rahvahulgad populismi õnge lähevad? Pigem on nii, et kodanikud rikastes ja stabiilse ühiskonnaga riikides, kus poliitika vaatemängulisemal osal on aina enam ühisjooni iga muu tööstusliku meelelahutusega, võivad populismi ja populiste kui vaatamisväärsusi endale lihtsalt lubada. Teadmises, et suuri laevu saab pöörata väga aeglaselt ja tegeliku maailma, kus kõik on kõigega seotud, piiravad ettekirjutused ühe vaba riigi avalikule võimule jätavad liikumiskoridori üsna kitsaks ning populisti hullumeelsuse kindlasti nende koridoriseinte taha.
Erakonnalt meil ja mujal, kes väidab, et populismi iial ei harrasta, peaks vaatleja küsima: kas te siis tõesti hääli ei tahagi saada, kui teete panuse ühele või teisele Gaussi kõvera otsakesele, kus paikneb väga vähe valijaid? Kui etableerunud seltskond aga mingit uustulnukat karmilt populismis süüdistama asub, siis on tegu ainult reaktsiooniga populismile kuuluva tsentrihäälte turu ümberjaotamise katsele, mitte tegeliku ohuga põhiseaduslikule korrale.