Seda, kuidas “Pori Jazz” iga aastaga aina enam popistub, näitas tänavuste peakontsertide ülesehitus. Iga päeva alguses mängis Kirjurinluoto laval bigbänd: neljapäeval Cab Calloway pojapoja show-orkester, reedel Carla Bley bigbänd ning laupäeval esmalt Roosevelt Jazz Band ning selle järel Dizzy Gillespie All Stars Big Band trombonist Slide Hamptoni juhatusel ja saksofonilegendi James Moody osalusel. Pühapäeval oli orkestri asemel turvalise, kuid siiski nauditava kontserdi andnud The New York Voices. See, kuivõrd vähe neile kuulsatele, luksuslikele orkestritele tähelepanu pöörati, räägib kõnekalt “Pori Jazzi” kavapoliitikast ja kuulajate ootustest. 95 protsenti piknikukorvide ja lamamistoolidega platsile tulnud publikust ei soovinudki mingisugust jazzi kuulata, vaid luges segamatult ajalehte, vestles sõbraga, lasi hea maitsta söökidel ja ohtral alkoholil. Samasugust pinnapealset suhtumist kohtas festivalil ka mitmetel õhtustel kontsertidel, mis toimusid restoranides ja klubides, kus formaalselt võttes tõepoolest kõlas jazz. Publik, nüüd juba soliidsem ja maksujõulisem, nautis pikkade laudade taga “mõnusat svingi”, kuid ei kuulanud tegelikult suurt midagi.
Elamused brasiilia muusikast
“Pori Jazzi” mõõtmed on nii suured (tänavu kokku 88 kontserti), et ilma elamusteta festivalilt siiski lahkuma ei pidanud. Kõike kuulda ja kõigest rääkida pole võimalik, sest õhtused kontserdid kattusid; kõigest pole ka põhjust rääkida – näiteks varavalgeni kestnud öökontsertidest, mille teemaks oli tantsusaalide uus menustiil reggaeton. Avangardse muusika sarja “Ultra Music” kontsertidele ma ei jõudnudki, sest teele ette jäi paar kohta, mis pakkusid igal õhtul head muusikat. Ja kõige sagedamini oli tegemist muusikaga Brasiiliast. Tänavuse festivali suurim elamus oli hip-hop’i, rock’i, sambat ja teisigi stiile miksiva kollektiivi Marcelo D2 kontsert. See tosina liikmega bänd, kus olid koos mitu perkussionisti, DJ, MC ja kitarrid-klahvpillid, rabas oma lavaenergia ja elurõõmuga nagu brasiilia muusikud reeglina ikka. Räppar Marcelo on leidnud väga toimiva valemi, kuidas USA hip-hop brasiilia sambaga ühte liita.
Samuti valmistas suure elamuse brasiilia löökpillilegendi Airto Moreira workshop, mis kujutas endast küll pigem sõnalis-muusikalist etteastet, kus vanameister rääkis rohkem kui kahe tunni vältel lavalt palju lõbusaid lugusid, tutvustas murdosa oma hiigelsuurest löökpilliarsenalist ning näitas, et ka kõige süütumate mänguasjadega saab imelist muusikat luua. Brasiilia muusika harrastus näikse ka soomlaste seas moes olevat. Autentset karnevalisambat esitanud gruppide kõrval jättis eriti hea mulje ansambel Dalindèo, mis sidus brasiilia värve väga sisuka jazziga.
Noort ja head soome jazzi kõlas Poris mõistagi rohkemgi. Suurema publiku ees esinesid The Five Corners Quintet ja Trio Töykeat, väiksemates kohtades veel mitmed teised. Kui varem on soome jazzis tooni andnud nüüdisajastatud bebop ja põhjamaine melanhoolia, siis nüüd demonstreerivad sellised kollektiivid nagu Teddy Rok Seven, Q-Continuum ja ka publikulemmik Don Johnson Big Band, et nad oskavad teha vägagi aktuaalset nu-jazzi. Kui neile nimedele lisada veel mõned rosinad nagu inglise organisti James Taylori funk-bänd ja kitarrist-laulja Raul Midón, võib ju kokkuvõtteks öelda, et päris tühja kõhuga Porist lahkuda ei tulnudki. Siiski jään ma igatsema neid festivaliaastaid, kus elu elamusi üles lugedes jäi kahe käe sõrmedestki puudu ja esinejate kaardil domineeris jazz oma kõigis vormides, värvides ja varjundites.