2005. aastal korraldati seoses PÖFFiga neljandat korda „Baltic Event”, mille eesmärgiks on tutvustada Euroopa ja maailma filmi- ja teleprofessionaalidele uusimaid Baltimaade mängufilme, et edendada nende rahvusvahelist levi ning tõsta Balti filmikunsti rahvusvahelist tuntust. „Event’i” külalistele näidati kinnistel linastustel Eesti, Läti ja Leedu 11 uut mängufilmi. Leedut esindasid Algimantas Puipa „Jumalate mets” ja Audrius Juzėnase „Ghetto”.

„Jumalate mets” (film linastus 16. veebruaril ETVs) valmis Leedu ja Suurbritannia koostööprojektina ning põhineb Balys Sruoga mälestusteraamatul. Koos 47 kaasmaalasest intellektuaaliga saadeti literaat Teise maailmasõja päevil natside koonduslaagrisse Stutthofi. Pärast ränki kannatusaastaid helgesse kommunismi pääsemine ei toonud endaga loodetud vabadust. Keeldunud koostööst võimudega, suri räsitud tervisega mees mõni aasta hiljem.

Dokumentaalklassika vaieldamatu pärl on prantslase Claude Lanzmanni 566minutine suurprojekt „Shoah” (1974–85), mille loomiseks ei kasutatud väidetavasti ainsatki omaaegset filmikaadrit. Juudi rahva süstemaatilise hävitamise lugu jutustati genotsiidiõuduste passiivsete pealtnägijate, holokausti-ohvrite ja nende toonaste tagakiusajate pikavõitu intervjuudena.

Holokausti-teemalisi kinofilme ei ole tehtud just palju. Eriline koht on Steven Spielbergi seitsme Oscariga pärjatud „Schindleri nimekirjal” (1993) ja Roman Polanski „Pianistil” (2002), mida tunnustati kolme Oscari, seitsme Césari ja Cannes’is Kuldse Palmioksaga. Kui „Schindleri nimekirjas” näidatakse realistlikult elukorraldust Saksa okupatsiooni aegses Krakówi juudigetos, siis „Pianistis” elatakse ilmasõja-aegses Varssavis. Varssavi geto temaatikale on pühendatud ka poola kineasti Andrzej Wajda filmid „Samson” (1961), „Korczak” (1990) ja „Vaikne nädal” (1995).

„Ghetto” on praegu 45aastase Audrius Juzėnase kolmas filmilavastus, mille aluseks on Iisraeli kodaniku Joshua Soboli samanimeline näidend aastast 1984. Lugu algab juulis 1941, kui võõrvallutajad jõuavad Leedumaa pealinna. Vilniuses ja selle lähiümbruses elab umbkaudu 55 000 juuti, kelle füüsiline hävitamine usaldatakse 22aastasele Gestapo ohvitserile Bruno Kittelile (mingil teadmata põhjusel kannab ta küll Wehrmachti mundrit!). Noor ja kogenematu Kittel on ülipüüdlik. Paraku ei jätku tal piisavalt Saksa sõdureid, mistõttu on sunnitud kasutama poolvabatahtlike juudi kaasajooksikute teeneid. Tapatalgust esialgu eluga pääsenud 15 000 õnnetut aetakse spetsiaalselt selleks rajatud kitsukesele territooriumile. Infantiilsete kapriisidega sadistist Kittelist saab geto komandant ja omakasupüüdlikust Jacob Gensist getopolitsei pealik. Kuna Kittelil on teatav nõrkus teatri ja (džäss)muusika vastu, kasutab Gens selle osavalt ära. 1942.-1943. aastal tegutseb Vilniuse geto südames üsna korraliku tasemega teatritrupp.

„Ghetto” esilinastust tuli oodata pikki aastaid. Küllap loodeti, et see toimub kas Cannes’is, Veneetsias või vähemalt Berliinis. Sestap helindati film kohe algul saksa- ja ingliskeelsena. „Ghetto” esilinastus aga Vilniuses leedukeelsete subtiitritega ja sentimentaalse alapealkirjaga „Kirg surma varjus”. Kõige krooniks kõlas lühiannotatsioon eksitavalt: film jutustab Saksa ohvitseri Kitteli ja juudi lauljatari Hayyah saatuslikust ja traagilisest armastusest. Mingit suurt armastust (ja veel mõlemapoolset) ekraanil igatahes ei näe.

Näidendis ja seega ka filmis pole silpigi geto hävitamise kohta. Teatavasti eelnes sellele 1. septembril 1943. aastal Fareinigte Partizaner Organizacje (s.o esimese okupeeritud Euroopas formeeritud juutide partisaniüksuse) ebaõnnestunud mässukatse.

Joshua Soboli näidendi ekraniseering oleks kindlasti etem välja kukkunud, kui oleks kasutatud illustreerimiseks omaaegseid dokfilmikatkeid ning ühtlasi rõhutatud juudi teatri võimalikkuse unikaalsust 65 aasta taguses aegruumis.