Franz Lehári operett „Lõbus lesk“ rahvusooperis Estonia 19. (esietendus) ja 21. VIII. Dirigent Kaspar Mänd, lavastaja André Heller-Lopes, dekoratsioonikunstnik Renato Theobaldo, kostüümikunstnik Sofía Di Nunzio, valguskunstnik Gonzálo Cordova, koreograaf Hedi Pundonen, näitejuht Helgi Sallo. Osades Helen Lokuta või Katrin Targo (Hanna Glawari), Tamar Nugis või Reigo Tamm (krahv Danilo Danilovitsch), Jassi Zahharov (parun Mirko Zeta), Karis Trass või Kadri Nirgi (Valencienne), Heldur Harry Põlda või Mehis Tiits (Camille de Rosillon), Katrin Karisma või Lydia Roos (Njegus).

Naise lootused XIX sajandi ühiskonna hierarhias kõrgemale rühkida olid õhkõrnad. Ühiskonnakiht oli sama hästi kui otsa ette kirjutatud ja sellest ei vabastanud miski. Üks väheseid eduvõimalusi oli soodne abielu, aga seegi tagas vaid poollõbusa elu, sest rahaasjades olid ohjad abikaasa käes. Et saada täiesti lõbusaks, tuli abikaasale kolm peotäit mulda järele visata. Alles siis oli vastne lesk majanduslikult sõltumatu ja võis oma sõna maksma panna.

Rahvusooperi Estonia mängukavva on lisandunud Franz Lehári „Lõbus lesk“ (1905), mis asetseb operetižanri tipus. Sajanditagune lausa massipsühhoosiga kulmineerunud populaarsus võib olla küll möödas, aga käputäie soositumate operettide seas on „Lõbus lesk“ püsinud kindlalt. Selle tulek just praegu siiski mõneti üllatab, kuna 2020. aasta jaanuarist on mängukavas ka Lehári „Krahv Luxemburg“. „Lõbusat leske“ on alanud hooajal plaanis esitada (koos juba antud etendustega) 20 korda, „Krahv Luxemburgi“ aga poole vähem. Pole ime, sest muusikaliselt on „Lõbus lesk“ mitmekülgsem ja varjundirikkam. „Krahv Luxemburgi“ lavastuses on õnnestunud momente, aga tervikuna jätab tükk soovida. Kas „Lõbusa lese“ lavatee tuleb režii mõttes lustlikum?

Lavastus on imporditud Lõuna-Ameerikast: lavastaja André Heller-Lopes ja dekoratsioonikunstnik Renato Theobaldo on pärit Brasiiliast, kostüümi­kunstnik Sofía Di Nunzio ja valguskunstnik Gonzálo Cordova aga Argentinast. Pole kahtlustki, et rahvusvahelised sidemed rikastavad ja pakuvad provintslikkuse eest pelgupaika. Estonia solistidel, eriti noorematel, on hariv töötada kord ühe, kord teise lavastajaga, sest nii õpitakse tundma teiste maade tööpõhimõtteid. Samal ajal võib n-ö gastroleerivate lavastajate puhul täheldada tõlgenduse pealiskaudsust, mis tuleneb sellest, et ei tunta piisavalt kohapealset teatritraditsiooni. Sellisel juhul tuleb leppida mõneti lihtsamat sorti lavastusega. Kui näidata laval suurt banaani, saab vaataja selle kultuuriülese märgi abil hetkega aru, et jutt käib Lõuna-Ameerikast, ja kuivõrd tegemist on seejuures huumoriklassikasse kuuluva elemendiga, näitab oma arusaamist välja diskreetse naeruga. See ei ole sugugi suvaliselt valitud näide: hiidbanaanid ongi „Lõbusas leses“ lavale toodud.

Operetis pajatatakse, kuidas lesestudes rikastunud Hanna Glawarile (Helen Lokuta või Katrin Targo, edaspidi ka Janne Ševtšenko) otsitakse Pontevedro saatkonnas kaasmaalasest kavaleri, et päästa majanduslikult hinge vaakuv riik kõige halvemast. Viimane lootus on krahv Danilo Danilovitsch (Tamar Nugis või Reigo Tamm), kelle kunagist romaani Hannaga püütakse diplomaatilise korpuse sekkumisega uuesti üles soojendada. Kuivõrd Pontevedro on niikuinii väljamõeldis, siis on üks fiktsioon asendatud lavastuses teisega: Pontevedro asukohaks on valitud Lõuna-Ameerika, mida kujutatakse vanade Hollywoodi filmide stiilis (nt „Down Argentine Way“, 1940). Hanna Glawari peaks lavastaja taotluse kohaselt olema nagu Portugali-Brasiilia näitleja Carmen Miranda, kelle artistikuvandi lahutamatu osa oli puuviljadest kübar.

Esietendusel esimest vaatust kaedes kartsin hetkeks, et huumorimeele viimasedki riismed on mind lõplikult maha jätnud. Enda rahustuseks märkasin, et üsna kivise näoga vaatas etendust ka ülejäänud saalitäis. Mis võiks olla kergem, kui panna osatäitjatele pähe tobedavõitu kräsupäine parukas – publik langeb naerukrampides põrandale. Nii hõlpsasti komöödia siiski ei toimi. Üks tegelane nägi välja nagu Voldemar Panso ja Groucho Marxi ristand, teise puhul on vist püütud viidata Charlie Chaplinile. Sebimist oli laval palju, aga see sarnanes osakeste vaba liikumisega. Kui kõnedialoogis öeldakse Danilole „te põgenete“, siis too tõttabki kohe jooksujalu teisele poole lava. Kas Danilo on siis Pontevedro saatkonna sekretär või sprindiäss Usain Bolt? Esietendusel hakkas komöödia teisest vaatusest alates siiski toimima ja pälvis naerupahvakuid, 21. VIII etendus jäigi aga osatäitjate kohati mõjusast individuaalsest ponnistusest hoolimata vinduma.

Filmitegelasi teatrilaval jäljendada on juba alustuseks kahtlane ettevõtmine. Laval võib žestikuleerida ja väänata nägu kõigest väest, aga sellest jääb ikka väheks, sest filmi ja teatri olemus on liiga erinev. Kinolinal on nüansid näha suures plaanis, teatris peab aga näitleja­töö füüsiliste pisiasjade tajumiseks olema kotkapilk. Vaatajat saanuks filmi­seoste tabamisel järele aidata kas või sellega, et ekraanile lava taustal oleks projitseeritud midagi neist linateostest, kuid selle asemel näidati mittemidagiütlevat staatilist linnavaadet. Siiski oli vähemalt üks detail, mille seos 1940. aastate Hollywoodiga on kitšina eksimatult äratuntav: valge klaver, mille taga võtab paviljonistseenis koha sisse Camille de Rosillon (Heldur Harry Põlda või Mehis Tiits).

Eestikeelsed muusikalavastused annavad teatri käekäigust eheda ülevaate, sest ajendavad välja panema solistide parimad jõud. Hiljuti Estonia truppi lisandunud kahe- või kolmekümnendates eluaastates solistidele pakub operett võimaluse koguda lavakogemust, sest kergusest hoolimata on see žanr nõudlik. Näitleja ja lavastaja Agu Lüüdik kirjutas 1936. aastal: „Operett on ilus, kuid sealjuures ka raske kunst, kuna ta ühendab endas kõik lavakunsti elemendid: sõna, muusika, laulu ja tantsu, millede sulatamine üheks kunstiliseks tervikuks on juba omaette kunst.“* Tants ilmestab eriti Valencienne’i rolli (Karis Trass ja Kadri Nirgi). Eesti muusika- ja teatriakadeemias õppiv Karis Trass on rahvusooperi stipendiaadina solistitrupi üks uuemaid liikmeid, kellest võib subretirollides oodata palju.

Kõnedialoogides pigistab king lavastust kõige valusamini. Ühelt poolt on tegelased nii peened, et isegi armastust avaldavad teietades. Teiselt poolt jällegi mõjub nali nõnda, nagu oleks laenatud „Benny Hilli show’st“: näiteks see koht, kus kõneldakse rikka lese melonitest … vabandust, miljonitest. Jant armusõnumit kandva lehvikuga, mis esietendusel pani publiku muhelema, kõlas järgmisel etendusel täielikus vaikuses. Esietendusel päästis komöödia nii mõnelgi korral Njegus ehk Katrin Karisma ja tema taevast alla lastud kirjatuvi. Ometi kulges etendus kõnedialoogide ajal liigagi tihti tühikäigul, nii et oleks tahtnud pika jutu peale öelda: „Ah, mis sa ajad!“ Jassi Zahharovi ehk parun Zeta tähetund saabus opereti lõpus, kui ta loeb lehvikult, et tema alusetult truudusetuses kahtlustatud abikaasa Valencienne on „kombekalt vooruslik daam“. Ta langeb Valencienne’i ees põlvili ja sõnab hinge­värinal: „Vabandust, seda ma küll ei teadnud.“

Tuleb välja, et „Lõbus lesk“ on „Krahv Luxemburgiga“ paras paar. Kui kõnedialoogid ja lavaline sebimine ära kannatada, on vaevatasuks kobara jagu mõjuvaid muusikalisi numbreid, näiteks „Vilja laul“ või Hanna ja Danilo duett „Kaunil viisil laulab viiul: armastan“ („Lippen schweigen“). Lavastuse brasiliana jääb siiski ebamääraselt pidama kuhugi poole peale: Lõuna-Ameerika teema võimaldab küll tuua lavakujundusse värvi, aga ei ole piisavat ülepakutud, et mõjuda paroodiana. Seetõttu tundubki, et tegemist pole „Lõbusa lesega“, vaid „Poollõbusa lesega“. Võib-olla on tema eelmine pankurist abikaasa kõigi teadmata veel elus?

* Agu Lüüdik, Eesti opereti arengujooni ja tuleviku­suundi. – Teater, september 1936, lk 205.