Probleem on olemas ja seda on lahatud ka näitusega. Välja on pandud seitsme algaja kunstiteadlase portreed ning omal moel sümptomaatiline on ka tõsiasi, et näeme ainult noori naisterahvaid. Where have all the young men gone? Meenuvad Priit Pulleritsu kaebused, et auditooriumisse sisenedes vaatavad lektorile vastu vaid naistudengid. Minu KTI stuudiumi ongi saatnud pidev tüdrukutekooli tunne. Ja kui mõni mees ka kunstiajaloo erialale satub, valib ta tõenäoliselt arhitektuuriajaloosuuna või jätab kooli pooleli (seda näitab statistika). Mu jutust jääb õhku eriti halvamaiguline märksõnade paar „passiivsus” ja „naiselikkus”, kuid ju peituvad põhjused pigem noorte kirjutajate ebakindluses, ah-mis-nüüd-mina-tundes, mille vastu aitab ainult kogemuse lisandumine. „Futura, future” on näitus, kus lisaks konkreetsele probleemipüstitusele analüüsitakse fotot kui meediumi ning portreed kui ajaloolist žanri. Kunstnikud on alati hiilgavate valitsejate ja õhetavate daamide kõrval ka kriitikuid ja metseene kujutanud ning miks mitte teha seda aastal 2009, kuivõrd (foto)portreed võib eeskätt ajastudokumendiks pidada.
Portreteerimisel on omad reeglid ning nendega on tudengid ka (näituse kuraatori) Tanja Muravskaja õppeaine raames tutvunud. Kunstnike ja kriitikute dialoog võiks alata, ent galeriis näeme kunstnike portreede asemel valget seina, tühjust, mida markeerivad kunstnike nimesildid. Ühelt poolt on see taktikaline võte pööramaks tähelepanu teoreetikutele, kes tavaliselt niiöelda madalat profiili hoiavad, ent ka eneseiroonia, ühtaegu vihje nii kunstniku jumalikule žestile kui noore kunstniku teatavale eikeegi-olemise tundele. Kontseptuaalsel tasandil arusaadav, ent kui pidada silmas näitusekujunduse põhimõtteid, tuleb tunnistada, et galeriiruum on jäänud veidralt pooltühjaks. Näitusest rääkides tuleks peatuda kuraatori isikul. Tanja Muravskaja Artishoki aastanäituseks loodud video „Kivi-paber-käärid” teema on samuti kunstnike ja kriitikute suhe ning Muravskajast kui psühholoogilise portree viljelejast ärme parem räägigi (näitus „Lucky Losers”).
Kuivõrd portreefoto võiks väljendada midagi inimese olemuse kohta, peaks olema aus ja halastamatu, siis selles valguses mõistan ma ka, miks ma Tanja Muravskaja näitusel eksponeeritud oma portree peale pikka nägu tegin. Nimelt, ja minnes lõpetuseks isiklikumaks, on mul pildil seljas Harvardi pusa, kuigi alma mater’iks on mul endiselt kunstiakadeemia. Pusast hakkab hargnema hoopiski mingi teine tähenduste võrgustik, American dream & Ivy League … Aga õiget portreed ei saa teha, keel põses.
