Eestlastel on vedanud, et meil pole ühtki nii mõjuvõimsat lobigruppi, kui seda on NRA (Ameerika Rahvuslik Relvaassotsiatsioon) USAs. Neid poliitikuid, kes püüdnud Ameerika relvaseadusi muuta, on ikka olnud, ja sama ootuspäraselt on nad ka alati taanduma sunnitud. Õigus relva hoida ja kanda on põhiõigus, mis vormistati Ühendriikide põhiseaduse teise lisana juba 1791. aastal.
See tänavu 15. detsembril 225aastaseks saav seadus püsib ka vaatamata sellele, et ainuüksi eelmisel aastal tappis Ameerikas politsei 1134 inimest. Neist üle poole oli mustanahalisi, kellest omakorda neljandik tapmise ajal relvastamata. 2016. aastal on kolmapäevase seisuga USAs politsei tapnud juba 581 inimest.*
Need on hirmuäratavad arvud, eriti seetõttu, et surmalasu teinud politseinikest satub uurimise alla vähem kui kümnendik ja süüdi mõistetakse vaid üksikud.
Selline seis pole aga sugugi vabandus 7. juulil Dallases toimunule, kui snaiper tappis viis ja haavas veel üheksat politseinikku. Kättemaks ei aita kuidagi kaasa relvaseaduste karmistamisele ega politseinike suhtumise muutmisele. Kahjuks valis snaiper oma tapatööks Black Lives Matteri (e.k iga mustanahalise elu loeb) rahumeelse meeleavalduse, radikaliseerides nii olulise algatuse vastu selle kavatsusi.
Kardetavasti märgib Dallase tulistamine ka uue etapi algust politseinike ja kodanikuaktivistide vastasseisus, mida saab nimetada vaid ühe sõnaga – sõda. See tähendab ka ohvrite lisandumist mõlemal poolel, aga kui palju täpselt peab neid olema, et ka NRA järeleandmisi tegema hakkaks, ei oska keegi arvata. Ilmselt lõpmatult.
* Politsei poolt tapetute arvestust peab Briti ajaleht Guardian koondnimetuse „The Counted“ (e.k kokku loetud) all.
