Amsterdami rahvusvaheline dokumentaalfilmide festival IDFA, 8. – 19. XI 2023.
Publiku reaktsiooni filmidele mõjutas novembri „oavars“, kust Amsterdami taeva kohal lõpmatult vihma kallas. Filmiseanssidel oli mul raske mõista, kas valatakse pisaraid või luristatakse nohust nina. Nuuksumised ja naerupahvakud kinnitasid seejärel, et asi polnud nohus.
IDFA mainekust tõestavad arvud: üle 300 000 külastaja ning üle 300 filmi. Seal ei kehtinud Werner Herzogi ütlus, et filmikunst ei kuulu akadeemikutele, vaid kirjaoskamatutele. 1988. aastal avapaugu saanud IDFA ei kuulunud tänavu kummalegi. Festival on alati olnud oma avameelsusega poliitiliselt angažeeritud, kuid ikkagi tekitas varasematest aastatest rohkem furoori.
Festivali asutaja ja kuni 2017. aastani kolm kümnendit peakorraldajana tegutsenud hollandlanna Ally Derks on öelnud, et filmiprogrammi koostamisel peetakse silmas nii kohalikku kui ka globaalset tasandit ning sealne valik peab tekitama arutelu.
Hoolimata sellest, et 1980ndate lõpus andis Derksile korraldusliku algimpulsi küsimus „kus on dokimaailma Cannes?“, on ta viidanud, et IDFA pole mõni punase vaiba festival ning ka praeguse peakorraldaja Orwa Nyrabia jutust on läbi käinud, et IDFA on suur ja sõbralik globaalne küla. Seevastu on ta kritiseerinud filmipopulismi, kus aetakse loomingulise ja värske kunsti asemel taga vaatajahulka.
IDFA programm pakatab sõdadest, inimõiguste rikkumisest, ebavõrdsusest ja sõnavabadusest. Leidub ka mittepoliitilisi „kunst kunsti pärast“ linateoseid, kuid nagu spordivõistlustelgi, meelde jäävad medalistid.
Meelemuutus
Tänavuse IDFA teemaks oli meelemuutus, a change of mind, mis kutsus üles vaatajaid läbi elama armastust, rõõmu, viha ja konflikte. Pigem elati läbi viimast, sest „meelemuutus“ kaldus kollektiivile suunatud algtähendusest kõrvale. See vajus süürlasest peakorraldaja Nyrabia ja IDFA meeskonna õlgadele, kes eeldatavasti vaevu sõba silmale said.
Juba enne festivali algust olid paljud Palestiina filmitegijad pahased, et miks IDFA Iisraeli-Hamasi sõjale sama tugevalt ei reageerinud kui Ukraina sõjale. Teatavasti oli filmiprogramm koostatud ammu enne sõda. Nii Derks kui ka Nyrabia on aastakümneid filmi kaudu inimõiguste eest seisnud. Nyrabia on ka ise Süüria võimudele jalgu jäänud, kui Süüria sõjaväeluure ta 2012. aastal Damaskuse lennujaamas kolmeks nädalaks vahi alla võttis.
IDFA avanoodiks saigi intsident 8. novembri avatseremoonial, kui lavale tormas kolm aktivisti sildiga „Jõest mereni, Palestiina saab vabaks“. Festivalijuht Orwa Nyrabia plaksutas kaasa. Selle lööklause lisatähenduste üle on vaieldud aastakümneid. Juutide arvates on loosung antisemiitlik, seega ärritusid filmitegijad nii Iisraelis kui ka USAs, kus festivalimeeskonda süüdistati Iisraeli hävitamisele üleskutsuva idee toetamises. Nyrabia püüdis poliitilist tulekahju kustutada ning avaldas vabandava pressiteate, kus lisas, et plaksutas loosungit nägemata, lihtsalt austusest sõnavabaduse vastu. Pressiteates võttis Nyrabia seisukoha, et IDFA sellist loosungit ei toeta.
Tulekahju aga kasvas, sest nüüd hakkasid pahandama palestiinlased. Palestiina Filmi Instituut kutsus omakorda üles režissööre filme IDFA-lt eemaldama ning peagi oligi festival 18 filmi võrra vaesem. Peakontori ees korraldati Palestiina toetuseks protestiüritus, kus kritiseeriti ka IDFA vaikimist sõja algusest peale relvarahu sõlmimise küsimuses. Üle 700 inimese kirjutas tagatipuks alla petitsioonile, kuna nad ei olnud rahul ei IDFA ega Nyrabia käitumisega esimese protesti puhul.
Autorid ja tagakiusatud
Jõudes kõmu juurest festivali sisuni, siis ei olnud IDFA-l näha üheülbalisi telereportaaže, vaid eelistati originaalset autorikäekirja ning üksikisiku võitlusest lähtuvaid emotsionaalseid lugusid. Uutele tänapäeva ja möödaniku mõtestamise viisidele valgust heites löödi kõikuma kehtivate diskursuste kaardimajad.
Siin said sõna kõik maailma tagakiusatud. Omanimelises filmis „Gerlach“1 peab seitsmendat kohtulahingut suurkorporatsioonidega oma viimase põllumaa eest elujaatav vanatoi, kes nimetab end Hollandi viimaseks farmeriks. „Kuninganna Genas“2 näeme aga Venemaa väikelinnast pärit Genat, kes kogeb repressiivses ühiskonnas performance’itega poliitilist aktivismi harrastades nii verbaalset kui füüsilist vägivalda. See oli ainus film, mis mõjus mulle Z-põlvkonna jaoks konstrueerituna. Sünopsises oli lisaks LGBTQ+ teemadele ka peagi hakkava Ukraina sõja vastu protestimine, kuid Gena muretses rohkem ühismeedia jälgijaskonna kui oma rahva saatuse pärast.
IDFA rahvusvahelise võistlusprogrammi parima doki auhinna pälvis armeenia režissööri Šogakat Vardanjani film „1489“, mis on veidi erandlik, kuna filmi eelarve on minimaalne ning see on üles võetud mobiiltelefoniga. Pealkiri viitab režissööri 20aastase venna nime asendavale arvule. Noormees oli lõpetamas kohustuslikku sõjaväeteenistust, ent jäi 2020. aastal puhkenud Armeenia-Aserbaidžaani sõjas kadunuks. Tema õde jäädvustab telefonikaameraga oma perekonda, kes noormeest otsib. Õõvastavale kurbusele krutib lisapinget juurde tõik, et poole aasta pärast leitakse poisi luud. Nende tuvastamiseks kulub veel omakorda poolteist aastat, mille jooksul jätkub sügavalt isiklike ja rusuvate hetkede jäädvustamine. Armeenia peaministri pakutud rahalist toetust režissöör vastu ei võtnud. Talle on olulisem filmi mõju samasuguse saatusega inimestele.
Eestit esindas programmis „Best of Fests“ „Savusanna sõsarad“3, mille üle oli mul siiras heameel. Ürgne ja katartiline minevikutaagast puhastumine tundub dokina apoliitiline. Seepeale meenutasin muigelsui, et ka Sõpruse kino esilinastusele järgnenud vestlusel hõikas režissöör, käsi püsti ja rusikasse pigistatult: „Savvusanna pole ainult film, Savvusanna on liikumine!“
Tõepoolest – ta jätkas näidetega eestlaste telefonikõnedest, kuidas ka teised on oma väikese kogukonnaga nüüd saunas sügavamatel teemadel rääkima hakanud ja lähedasemaks saanud. Kas see siis mitte ei tõesta filmi poliitilisust ehk kogukondade elu parandavat mõju?
1 „Gerlach“, Aliona van der Horst, Luuk Bouwman, 2023.
2 „Queendom“, Agnija Galdanova, 2023.
3 „Savvusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.