Keskerakonna näol on tegemist läänelikku poliitikakultuuri õigupoolest sobimatu isikukesksusega, kus kõige tähtsam on personaalne lojaalsus ning allumine põhineb usul juhi väljavalitusse ja eksimatusse. Alluvad ei hakka otseses ja kaudses mõttes „Gaddafit tegema” mitte türanni ranguse ja julmuse pärast, vaid ikka tema nõrkuse hetkel, kui tekivad kahtlused juhi jumaliku päritolu või tugevuse suhtes. Võimu legitiimsus tuleb ülaltpoolt, kõige kõrgemalt ülemuselt ja nii hierarhia allaotsa välja. Kui keskusest saabuks signaal praeguse juhi sobimatuse kohta muukeelse elanikkonna esindajana, algaks kohe ka selle partei toetajate temast eemaldumise protsess. Seni, kuni niisugust signaali pole tulnud, tuleb näidata ennast vankumatu, tugeva ja enesekindlana. Muu pole tähtis. Võimu praktiline teostamine toetub hüvede jaotamisele ja sõltlastele, keda Max Weber on nimetanud „varatuteks ja ühiskondliku auta kihtideks”. Ta paigutas selle poliitilise kultuuri mudeli alla kõik patriarhaalse ja patrimoniaalse domineerimise, sultanliku despotismi ja bürokraatliku riigikorralduse vormid.* Loosungid, mida sobib igal võimalikul juhul kasutada (nt „Me võidame niikuinii!”, „Meie päralt on tulevik!”, „Meiega on tõde!”, „Tehtud!”) ongi selles kontekstis ainult vormivõtted, mida on väga keeruline ratsionaalselt vaidlustada. Samasuguse isikliku lojaalsuse mudeli järgi töötas NLKP, kus partei tippüritustel ettekantavad aklamatsioonid ja kestvad kiiduavaldused, vahelehüüded saalist („Õige”, „Surm reeturitele!”) pidid demonstreerima vankumatut lojaalsust tippjuhtkonnale. Üritus, mille eest pikas perspektiivis justkui võideldi, oli aga ise üks hämaravõitu ja udune ettevõtmine.

Teisel juhul ehk väärtuskeskse erakondliku kultuuri puhul ühendab see mõttekaaslasi, kes leiavad, et mingite ideede teostamiseks on mõttekas koonduda. Seal ei peeta juhte üliinimesteks, eriliselt valgustatuteks, vaid neilt oodatakse, et nad lisaks ühiste eesmärkide formuleerimisele suudaksid käituda kooskõlas enda deklareeritavate ja propageeritavate väärtustega. Selle lojaalsuse mudeli esitatud nõuete kohta võib öelda: „Pole tarvis kõndida mööda vett, piisab, kui oled normaalne”. Normaalne olla tähendab tegelikkuses küllalt paljut lääneliku kultuuri juurde kuuluvat ning sõnade ja tegude lahknemine, valetamine ning vassimine on suured eksimused, mitte aktsepteeritav „sõjakavalus”. Ei kehti ka arusaam, et pärast pahategusid saab juht alati andeks ja heateod kustutavad varasemad eksimused. Pigem kehtib reegel, et „mis on lubatud härjale, pole lubatud Jupiterile”. Poliitilise juhi, riigimehe au seisneb vastutuses, millest ta ei saa keelduda seda endalt kuhugi ära veeretades (nt lohakatele, küündimatutele alluvatele). Rootsi minister, kes võib-olla kogemata ostis valitsuse krediitkaardiga sukkpüksipaari, pidi tagasi astuma, sest kaotas usalduse. Saksa minister, kes tabati oma doktoritöös plagieerimiselt, loobus samuti oma töökohast. Kui koduparteid oleksid neid kaitsma asunud, järgnenuks vältimatud küsimused juhtkonna ja erakondade tõsiseltvõetavuse kohta, mistõttu tagasiastumine oli vältimatu.

Siit saab võtme IRLis toimuva lahtiseletamiseks. Partei juhtkonna esimene reaktsioon oli vastata elamislubadega kauplemise süüdistustele kindla seisukoha mittevõtmisega. Järgnev taktika on tähendanud kontrolli all taganemist: loobumist mõningatest positsioonidest koos organiseeritud kaitselahingutega, kui kasutada militaarset terminoloogiat. Kuid suuri eksimusi pole tegelikult tunnistatud, tegemist oleks justkui pigem vaenajate loodud meediamulliga, reeglite vastu eksinud on endiselt „võitluskaaslased” ja arupärijad „ühtsuse lõhestajad”. Siiani on olnud tegemist tüüpilise isikukeskse, klientelistlikus stiilis reageerimisega, mis on Keskerakonna puhul andnud häid tulemusi ja lubanud võidelda edukalt nii välisvaenlaste kui ka „siseõõnestajatega”. Hinnates taktika valikut ülalöeldud kontekstis, peaks aga esmalt küsima: millist tüüpi partei ikkagi on IRL? Kui IRL on Keskerakonnaga sama tüüpi, s.t isikukeskse hierarhiaga erakond, siis tuleb kaitsta oma positsioone ja seniseid liidreid viimse hingetõmbeni. Kui aga selline määratlus IRLi kui terviku puhul või vähemalt suure osa liikmete ja valijate ootuste puhul ei kehti, ootavad seda parteid veel ees „tõelised triibulised”.

Põhjuseks on, et väärtusekesksuse puhul tähendab liidrite väärtuste järgimise küsimärgi alla seadmine ülimat väljakutset, sest mentaalne (imagoloogiline) rünnak on nõnda sihitud kogu kuvandi ja identiteedi alustele. Küsimus jõuab välja ideaalide ja eetilisuse olemasolu või puudumiseni, rahvuslikesse ja konservatiivsetesse väärtustesse kui ülimuslikesse uskumise või nende mitteusaldusväärsuseni. Siin ei aita enam kõlavad loosungid, demagoogia ja üldsõnaline hukkamõist, sest oma lojaalsust deklareeritud väärtustele tuleb nüüd tõestada tegudega – just tegude läbi need ju löögi alla sattusid. Enesepuhastus võib tähendada ka aedniku moodi „plekiliste õunte hoolikat korvist väljanoppimist”, mis on kahtlemata valus toiming. Kui seda mitte teha, levib kahtlustuste taak üha edasi, erakonna reitingu kõver suundub allapoole ega olegi leida muud rohtu, mis valijate toetuse kaotsiminekut suudaks peatada. Selline on IRLi tänane tõehetk ja valikukoht nii erakonna siseelu korraldamisel kui ka enda positsioneerimisel Eesti poliitilises spektris.

* M. Weber, Poliitika kui elukutse ja kutsusmus. TLU