Kristjan Jagomägi. Rahvuslik avio-ornamentika, 2005. Ornamendi motiivide disanis on rakendatud kaasaaegsete reisilennukite tõepäraseid siluette.
See artikkel ei ole kirjutatud üheselt rahvuse ja rahvusluse kaitseks; õigupoolest ei usu nende ridade autor üldse rahvuslikku essentsialismi. On raske, kui mitte võimatu objektiivselt näidata, et rahvus(lus) on hea ja tingimata vajalik ning praegune denatsionaliseerimine halb. Siinkirjutajat häirib lihtsalt praeguste protsesside hiiliv totaalsus, sajandite vältel kujunenud rahvuskehandi jaoks eluvajalike valikute avalik mahavaikimine. Mõte inimese hoogustuvast taandamisest identiteedi ning grupikuuluvuseta funktsiooniks meenutab järjest vähem paranoiliste humanistide kirjutatud ulmeromaane ning üha rohkem ühineva Euroopa tänast päeva.
Poolteist sajandit tagasi ärganud eestlaste rahvuslik liikumine nägi algusest peale oma kõrgeima eesmärgina rahvusriigi loomist. Kui see utoopilisena tundunud soov täitus möödunud aastasaja teise kümnendi lõpupoolel, näis eestlaste poliitiline, majanduslik ning kultuuriline enesemääramine olevat igaveseks meie eneste kätes. 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist võib aga tõdeda, et praeguse põlvkonna vajadus sotsiaalsete ja julgeolekualaste garantiide järele on lühikese aja jooksul kujunemas eestlaste rahvuskehandile laastavamaks kui kogu vahepealne okupatsiooniperiood. Ehkki paljud rahvuslikult meelestatud eestlased oleksid vajadusel ilmselt ikka veel valmis minema esiisade eeskujul vabadussõtta, ei mõisteta sealjuures, et XXI sajandi Euroopas koloniseeritakse riike ning rahvaid mitte mõõga ja tule, vaid ideede toel. Väärtuskoodide vaikse väljavahetamisega võib luua uusi inimesi ning sootsiume.
Venestamise asemel teadvustamatueuroopastamine
Ühineva Euroopa mustast minevikust, antifašistlikust paranoiast ning ultraliberaalsest rahvastikupoliitikast aetud uue eetika hiiliv totalitaarsus töötab eestlaste puhul efektiivselt vastu rahvuslikule enesesäilitusinstinktile. Senise avaliku venestamine asemel toimub nüüd inimeste hiiliv euroopastamine; sedapuhku vabatahtlik, ent teadvustamatu. Õigupoolest astuti esimesed selged sammud eestlaste vastleitud rahvusliku identiteedi murendamiseks saja aasta eest. Tollase haritlaspõlvkonna nägemuses ei piisanud eestlaste rahvusliku kuvandi toestamiseks võrdluses kultuurilise Teisega üksnes negatiivsest identiteedist, s.o teadmisest, et me ei ole sakslased või venelased.
Nii otsiti enestele ka positiivset eeskuju ja “tsiviliseeritumaid” sugulasi. Eestlaste rahvuslik alaväärsuskompleks leidis verbaalse väljundi ja näilise pääsetee Noor-Eesti manifestis. Sellest ajast kuni tänaseni kõlavad meie ajalooõpikuis ja alateadvuses ebamäärase sisu, ent selgete praktiliste tagajärgedega üleskutsed: “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” ning “Enam kultuuri, enam euroopalist kultuuri!” Prantsusemeelne Johannes Semper nimetas Noor-Eesti aega 1915. aastal tagasivaates sõnaselgelt “lahtirahvustamise ajajärguks”, lisades, et “on tarvis igal silmapilgul end lahti koorida rahvuslikust kõntsast, nii pea kui see takistuseks saab kõrgemate, üleüldsinisilmsete väärtuste loomisel”. Viimaste all peab Semper silmas eelkõige kunstisaavutusi, mille kultiveerimisel ta Noor-Eesti juhtivat rolli ja loomingulist pärandit revolutsioonilisteks nimetab, öeldes: “Need on esimesed vaod, mis Euroopa sahaga küntud”.
Noor-Eesti lennukad üleskutsed vaimsele euroopastumisele langesid otsekui sümboolselt samasse aega, mil suri Jakob Hurt – mees, kes võitles kogu elu eestlaste kultuurilise ümberrahvustamise vastu ning arvas surres end olevat võitja. Olgugi, et Hurt kippus etnilist ja kultuurilist ümberrahvustamist omavahel samastama, on esimene jäänud vastupidiselt teisele kuni viimase ajani toimumata.
Kui 1991. aastal sai teoks Eesti Vabariigi taasasutamine, olid rahvuslikud prioriteedid veel enesestmõistetavalt päevakorral, ent 14 aastat hiljem Euroopa Liitu astudes enam mitte. Sajand varem esteetilistel põhjustel alanud enese vabatahtlik kultuuriline koloniseerimine sai sedapuhku tugeva tõuke hoopis majanduslikest ja poliitilistest kaalutlustest. Eestlased astusid Euroopa Liitu kui tarbijad ning kaitsealused, kes on unustanud, kust nad tulevad ja kuhu lähevad. Euroopa Liidu ühtsus põhineb justkui eetilis-kultuurilistel printsiipidel, olgugi et need on senini selgelt sõnastamata. Seda rahvaste kolhoosi hoiavad koos eelkõige majanduslikud ning julgeolekualased kaalutlused. Viimaste aastakümnete tendentsid osutavad Euroopa suurriikide immigratsiooni- ning tööjõupoliitika näitel, et kui majandus räägib, olgu kõik muu vait, sealhulgas ka põliselanike rahvustunne.
Majanduslike mõõdupuude alusel elav massiühiskond ei vaja liigseid ühisnimetajaid ning neist põhjustatud ohtlikku separatismi, mida inimeste uinumast keelduv rahvustunne võib kõigi vahenditega sisemise harmoonia poole püüdlevas kombinaatsootsiumis põhjustada. See on Ameerika Ühendriikide kui mugavalt identiteeditu majandusliku koosluse mudel, kus sisuliselt puudub nii privilegeeritud rahvus kui rahvuskultuur. Kapitalistliku liberaaldemokraatia sünnitatud uue eetika kiiluvees käib Euroopas juba pikemat aega vaikselt rahvuste ja rahvusriikide hääbumine. XIX sajandi alguses käivitunud protsessid jõuavad lõpule, ring on täis saanud: üleeuroopalise rahvusrenessansi kunagised ideaalid kuhtuvad vanadussurmas. Vähemalt Õhtumaadel liigutakse pikkade sammudega tagasi Paabeli torni eelsesse aega.
Majanduslikud põhjused tõrjuvad ajaloo näitelaval religiooni ja rahvustunde mängust peaaegu täiesti välja ning inimestel tuleb hakata otsast harjuma teisenenud arusaamadega inimõigustest ja demokraatiast. Ühes viimastega muudavad paratamatult oma sisu ka kodakondsuse ning rahvuse mõiste. Selles osas pakub Euroopa, mille majanduslikus ja kultuurilises mõjusfääris me juba pikemat aega parasiteerime, meile vanemliku protektsiooni kõrval ka kodanikuõpetuse tunde, tahame me seda või mitte.
Uue Euroopa väärtuskoodeks, mis moodustab libeda segu majanduslikust liberalismist ja kristlikust kosmopolitismist, sunnib laieneva Euroopa Liidu uutele liikmesmaadele majandusliku ja poliitilise integratsiooni kõrval samaaegselt peale ka kultuurilise ning rahvusliku lõimumise. Paljude rahvusriikide, sealhulgas Eesti jaoks, tähendab see pikas perspektiivis ühe konkreetse tulemina ka kohustuslikku kakskeelsust.
Kuna kristlike juurtega uushumanism ei salli natsionalismi ning sellest johtuvat separatismi, leiab rahvusvaheliste direktiivide ja meedia kaudu inimeste alateadvusse raiutavate käsulaudade toel vaikselt aset nii üksikindiviidide kui tervete rahvuste etniline tasalülitamine. Viimased 15 aastat toimub Eestis põliselanike senise ümberrahvustamise asemel nende märkamatu denatsionaliseerimine. Meist ei taheta teha enam sakslasi või venelasi, vaid eurooplasi – rahvuslikus, kultuurilises ja religioosses mõttes umbisikulisi kosmopoliite, kelle ajaloost johtuvad identiteediprobleemid ja etnilise sisuga kinniskujutelmad ei põhjusta meeleavaldusi, sõdu või tööseisakuid.
XIX sajandil kulgesid inimese individuaalne ja rahvuslik vabanemine käsikäes, üksteist toetavalt. Nüüd on teine hakanud esimesele selgelt jalgu jääma. Nii üksikkodaniku kui inimgrupi vabaduste ja kohustuste hierarhias seisavad majanduslikud huvid selgelt eespool rahvuslikke. Sellest tulenevalt pole enam ühtegi privilegeeritut, ka mitte oma esiisade maal või koduse hoovi peal. Suvalisele sisserändajale seadusega määratud privileegid ei erine enam suurt millegi poolest põliselanike omadest. Varsti ei tohi kutsumata külalisi enam “diskrimineerida” ka rahvuskeele nõudega. Kõnealune arusaam inimõigustest ja demokraatiast peab ajaloolise õiguse mõistet muinasaegselt naiivseks ning ilukirjanduslikuks.
Kaasaeg va
jab rahvuslikus mõttes kompleksivabu inimesi ning tegeleb nende sünnitamise ja kasvatamisega. Kosmopolitism ja integratsioon ei ole tänases Euroopas vastavalt printsiibi ja praktikana enam soovituslikud, vaid peaaegu normatiivsed. Rahvusluse ideaal tundub etniliselt seguneva maailma perspektiivist provintsliku kapriisina ning rahvustunde avaldused peaksid ideaalis nüüd ja edaspidi piirduma eelkõige olümpiamängude ja Eurovisiooniga (olgugi et sinu riiki esindavad seal sageli hoopis teisest rassist inimesed).
Rahvuslik idealism pole XXI sajandil enam poliitiliselt korrektne
Muulaste ja välisvaatlejate silmis on eestlaste tõupuhtuse ideaal karjuvas vastuolus ajastu valitsevate väärtuskoodidega. Rahvuslik idealism pole XXI sajandil enam poliitiliselt korrektne. Õigupoolest lõhnavad meie etnilise tõupuhtuse kapriisid isegi kriminaalselt (siit ka korduvad hoiatused ja manitsused üha suureneva kodumaa kõrgeimast kantslist). Eesti ühiskond kõnnib õhukesel piiril rahvusromantilise natsionalismi ning üleeuroopaliselt hukka mõistetud natsismi vahel, mida uues Euroopas omavahel üha rohkem samastama kiputakse. Suure osa idanaabrite silmis on need olnud üks ja seesama viimased pool sajandit.
Rahvuse mõiste on alati olnud pisut tinglik, nüüd aga kaotab see veel viimasegi sisu. Uues Euroopas on rahvus üha rohkem võrdsustatud kodakondsusega. Kodanikuks kõlbavad aga pärast mõneaastast katseaega kõik, kes tööd jõuavad teha ning näiliselt makse maksavad. Ka rahvusriigina loodud Eesti Vabariigist on saamas puhtalt majanduslik kooslus.
Kui veel lähiminevikus oldi ennekõike rahvuslased ning alles seejärel poliitilised liberaalid, siis nüüd on see suhe pöördunud vastupidiseks. Eesti kontekstis on eriti tähenduslik Isamaaliidu kui senise rahvuspartei hiljutine ühinemine hoopis liberaalsemaid väärtusi populariseeriva Res Publicaga.
Rahvust ning etnilist identiteeti puudutavate väärtuskoodide murdumine toob kaasa kasvava lõhe praeguste ning tulevaste põlvkondade vahel. Homsete inimeste jaoks saab rahvus olema anakronism ja relikt, nagu traadiga telefon või vanaema neiupõlvenimi. Senine ajalugu tuleb kardetavasti juba paari inimpõlve pärast mõistetavuse huvides täielikult ringi kirjutada. Geenipõlvkonna silmis muutuvad arusaamatuks või koguni päris mõttetuks meie esiisade võitlused Jüriööst kuni teletorni kaitsmiseni. Tõepoolest, mille nimel tõmmeldi? Euroopa, kuhu me nii pimesi oleme püüelnud, palub meilt vaikimisi lisaks poliitilisele kuulekusele ning emotsionaalsele leplikkusele ka unustust.
Tuha all hiiliv fanatism
Tuleviku perspektiivist vaadelduna provotseerib uue väärtuskoodi jätkuv võidukäik hilinenud fanatismi, sünnitades ajaloolise tajuga homsetes inimestes Herderi poolt kirjeldatud antiagressiivse rahvusluse asemel sõjakat ning soovimatut rahvusfundamentalismi. Just sellest leerist tulevad kastreeritud rahvusteadvusega ühtse Euroopa homsed sisevaenlased, diversandid ja “terroristid”, kes hakkavad kõigi poliitiliselt “korrektse” mõtlemisega inimeste nördimuseks rikkuma ajaloolise unustuse hinnaga saavutatud paradiisirahu.
Või on rahvus pelgalt üks juhuslikke atribuute, mis liberaalse kapitalismi pöördumatus evolutsioonis teel ajaloo väidetava lõpu poole mingil hetkel reelt lihtsalt maha pudeneb, ilma et keegi hiljem tema puudumist märkaks või leinama jääks? Tänaseks oleme igatahes jõudmas olukorda, kus mõlemat korraga enam hästi ei saa: ole kas korralik (ehk tolerantne ning rahvusšovinistlike meeleoludeta) eurooplane või rahvusliku eneseteadvusega eestlane. Milline võiks olla kompromiss nende kahe üksteist üha enam välistava võimaluse vahel? Millised on alternatiivid, või kas neid üldse (enam) ongi?
Lähiaegade selgeimaks lakmuspaberiks osutatud protsesside efektiivsuse kohta Eestis on Tõnismäel tänase päevani seisev pronkssõdur. See on euroopaliku uuseetika võit põliselanike rahvusliku eneseuhkuse üle, näilise kodurahu eelistamine ajaloolisele identiteedile. Iga päevaga, mil pronkssõdur veel oma kohal troonib, anname käest sümboolset kapitali ning õigusi, mille taastamine osutub hiljem ilmselt võimatuks. Eesti valitsuse jaoks on kätte jõudmas viimane aeg poliitiliselt “ebakorrektseteks” sõnadeks ja tegudeks. Nende kestev viibimine osutab üheselt, et rahvusriigi ideaalidest on hakatud lõplikult loobuma.
