Vaevalt tunnevad poliitikudki valelikust poliittehnoloogiast südames rõõmu. Samas ei söanda nad pahelisi nippe kasutamata jätta, sest sel juhul võtab konkurent „turu” üle. Lohutuseks kõlbab mõnelegi mõte, et kurja vastu saabki vaid kurjaga. Teoorias oleks mõeldav poliitilise kultuuri kokkulepe, praktikas aga piieldaks üksteist kahtlustavalt altkulmu: keegi veaks kedagi kindlasti alt, kas või noppides leppe eest plusspunktid endale. Ja kui lepe tekikski, siis kes kindlustab, et leppest ka kinni peetakse. Mõjus garant saaks olla vaid rahvas, aga … Niisiis tagasi rahva umbusaldamise juures. On siis kogu „süü” tõesti valija õlul ja valitud viivad ellu meie endi tahet, käitudes just nii, s.t nii halvasti, nagu meie käituda laseme? Kas demokraatlikus ühiskonnas polegi nn eliidil teistest suuremat vastutust?
Kui sellele küsimusele vastata, et pole tõesti, poliitik on kõigest rahva tahte vormivalaja, kirjanik kirjutab ja filmilooja näitab just seda, mis meelelahutuse ostjale meeldib, toimetatud kvaliteetajakirjanduse asendab aga autorita infopritse ja sellesse tulebki umbusuga suhtuda, siis küsigem: kas tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas on stiilne ja moraalne võimu kasutamine ehk kõrge poliitiline kultuur üleüldse võimalik? Korralikust dressuurist kultuursuseks ei piisa. Juba Kant eristas tsiviliseeritust ja kultuuri: kultuur eeldab sisemist hoiakut, seda, et taotletakse teadlikult häid eesmärke. Kasvatus ja kombed võivad aga olla kõigest välised. Just selle tõttu ei saa poliitilist kultuuri seadusega kuigivõrd parandada. Kui ei ole sisemist sundust käituda hästi, siis välise jõuga, näiteks seadusega, saab käitumist mõjutada sedavõrd, kuivõrd teod ja tegematajätmised on üheselt mõõdetavad. Parteile antud raha ja hüvede varjamine on näiteks väga raskesti tõendatav.
Seadus järelikult ei aita, sest karistada saab vaid tegelikult tehtud ja tõendatud teo eest. Eesti käekäiku mõjutavate otsuste üksmeelt otsiv läbiarutamine, selmet rusikaga lauale lajatada, on aga vastuolus Eesti ühiskonnas valitsevate väärtustega. Arutlus, mõistuslik analüüs ja teiste huvidega arvestamine on meil pigem nõrkuse märk. Kuldreegel „ära tee teisele seda, mida ei taha, et sinule tehtaks” või sellest veelgi nõudlikum „tee teisele seda, mida tahad, et sinule tehtaks” tegudes toetust ei leia. Võib uskuda või mitte, aga uuringud näitavad, et koostöö, usaldus ja püüe ligimest mõista pole Eestis kuigi kõrges hinnas. Esikohal on ainelised väärtused ja iseenda huvid. Kui isiklik heaolu kindel, saab hakata heaks. Nõnda tundub, et erakondi, kes pakuvad palju ja kohe, laidetakse tihtipeale vaid sõnades. Ise võimu ja hüvede juurde sattudes – demokraatlikus riigis on see teadagi võimalik – liisitakse võimaluse tekkides auto, millest aastaid unistatud (teised ju ka, ja kuniks elu!), hääletatakse nagu kästud (teised ju ka, mis see üks hääl ikka muudab) jne. Demokraatia kipubki olevikku ja argist soosima. Parem varblane pihus kui tuvi katusel, eks ole.
Aastasadadeks mõeldud teoseid, paleesid ja väljakuid, parke ja aedu loovad need, kel jaksu mõelda tänasest ja homsest kaugemale. Need aga, kel vaja tulemust kohe, tassivad tänavale potipuud või istutavad papleid, tellivad kalleid keerulisi rajatisi soss-seppadelt ja teevad vigadest kubisevaid seadusi. See kõik ei tähenda, et demokraatia kui selline välistab poliitilise kultuuri või et Eesti on teiste riikide kõrval vilets. Üldsegi mitte.
Monarhia ja aristokraatia – Aristotelese meelest parimad valitsemisvormid – kipuvad praktikas korrumpeeruma. Demokraatia on kindlam valik, sest valitsemise suunad ja viisid on muudetavad, valitsejad vahetatavad. Paraku nõuab demokraatia rahvalt palju ja valituilt veel rohkem: mõistust, elegantsi ja hetkeihade mahasurumist, pakkumata ise selleks soodsat pinnast.