Kirjanike Liidu pealik Tiit Aleksejev on ühes intervjuus1 kostnud vastuseks küsimusele, kas liidu juhtimise kõrvalt kirjutamiseks aega ka jääb: „Enamik eesti autoreid kirjutab nagunii muude asjade kõrvalt. Öeldakse, et kirjanik ongi see, kes mõtleb millegi muu peale.“ Mind on alati võlunud kirjanikud, kes eelkõige on midagi muud, ja alles seejärel – kui tahes professionaalsed – kirjanikud. Muu-tegemine, muumine, loob kujundeid, mis varem pole saanudki kirjanduses esineda.
Miski muu. Sellekevadisel „HeadReadil“ käis külas ajukirurg Henry Marsh, kes kirjeldas võimsa metafüüsilise kogemusena olukorda, mil avatud koljuga patsient lebas tema operatsioonilaual ning silmitses kaamera vahendusel ekraanilt omaenese nägemiskeskust. Nägemiskeskus vaatas iseennast. Selliste kujundite peale tulevad väga harva autorid, kes ainult ja ainult maailmakirjandust tudeerinud on. Sellised kujundid otsekui polegi võimalikud, nad on nii kujundlikud, et kirjandusteoses muutuvad pea ebausutavaks.
Mõne kuu eest piiritlesin oma aias tulevase maja asukohta toigaste ja nende vahele tõmmatud punaste lõngadega. Muidugi ei viitsinud keegi neid hiljem üles kiskuda ja nüüd niites takerdun pidevalt lõnga, takerdun nähtamatusse majja, tema koridori, magamistuppa ja tualetti, maja labürinti. Siunan ennast, et oleks võinud ju sinist lõnga kasutada, mingitki muud värvi – saaksin sellest luuletuse kirjutada, kuid niimoodi, ausalt punast lõnga tunnistades, ei usu mind keegi. Aususe nimel hakka valetama!
Keegi muu. Enn Põldroos on minu meelest alati olnud pigem kunstnik. Tema näitustel, käesolevalgi, olen käinud õhinaga, romaanid ja jutud on alati minu juurde ise tulnud, sattunud, vilksamisi ellu pugenud nagu puru kinganinna. Kooliaegne sõber elas rahumeeli oma poissmehekorteris kuni abiellus, ja tema kööki ilmus suur silt „Napoleoni nimel, peske käed puhtaks!“. Viis aastat hiljem leidsin selle palve Põldroosi raamatust „Öö rüütel“.2 Põldroos on väga hea näide kirjanikust, kes eelkõige on midagi muud – ma küll ei julge ütelda, millest ta mõtleb, pole minu asi – ja n-ö alles pärast tööpäeva lõppu kirjanik.
Ausalt tunnistades pole mind Põldroosi süžeed kunagi eriti huvitanud – asju juhtub, minnakse ja tullakse, kuid loo kulg ise on alati täiendanud seda, mis on Põldroosi ajukirurgia ehk siis tema muu-see, nimelt kirjeldused. Loominguid läbivaid see’sid on muidugi veel, kuid mulle on silma jäänud Põldroosi kivid. Tema kivid on alati kaalutud – tähenduses läbi-kaalutud, uuritud, vaadeldud, ning samaaegselt tähenduses ilma-kaaluta, nagu kosmoses. Kuulame mõnda sellist kivi.
Kivi. „Kivi on akumuleerinud raamatute soojust. Kas olete märganud raamatuid ümbritseva õhu liikumatust? Võttes raamatu riiulist, tuleb kamakas seda õhku kaasa, see kleepub varrukatele ning katab sind õhukese ühtlase kilega. Helid läbivad seda kihti ebaühtlaselt, võimenduvad madalad toonid, lõhnad kaotavad tähenduse, sõrmeotste kapillaarid ergastuvad. Nüüd on kivi pakitud sellesse õhku, ta ei puudutagi tegelikult peopesa, tema sametine raskus on vahendatud sõnade fluidumist ning tuleneb pigem aastamiljonitest, mida ta on veetnud teadmata peidupaikades. Õõtsutan kätt, et tabada kivi kaalu, kuid ei vaevu sõnastama saadud kogemust raskusühikuteks. Kergitan ennast pisut ja asetan kivi tagasi oma kohale.“3
Kogu romaani „Joonik kivi“ alguse kivikirjeldust pole mõistlik tsiteerida, loetagu seda ise. Oma elu elavaid kive kohtame mujalgi, näiteks „Öö rüütlis“: „Aednikul oli kastidest kokkuklopsitud kuur, selles aken, aknalaual kolm lapikut kivi. Need oli ta nooruses toonud sillerdava mere äärest. Kivid vihkasid aednikku, sest ta oli nad asetanud aknalauale vales järjekorras.“4 Aga kuulame „Absaloni“ kivi: „Peos hoidis ta oma kivi. See oli pikalt lebanud madratsi all, seletamatu aukartus oli Absaloni takistanud seda kätte võtmast ja kainelt ning tundevabalt uurimast. [—] Kivi oli tema vastu huvi tundnud ja mis seal salata, Absaloni haaras mõnus edevus. Kivi tähelepanu võis olla kaalukam kui nii mõnegi liigikaaslase huvi.“5 Jällegi on meil tegemist kiviga, millel (või kellel) on oma teadvus, või igatahes omajagu teadvust. Vähemalt „Absalonis“ on Põldroosi kivi niivõrd keskne, et loobume otsemaid pikemast analüüsist, mida käesolev žanr ei võimalda ega vajagi. Mõnevõrra teadvuslik on kivi ka „Mehes narrimütsiga“: „Need vanad kivid polnud veel endale teadvustanud, et nad on mälestusmärk ja vaatamisväärsus. Nad lihtsalt täitsid oma kohust.“6
Jätame siin välja toomata kõik näiliselt juhuslikud kivised adjektiivid, aga lugeja võib mind usaldada, neid jagub. Põldroosi ahjud on alati kiviahjud, sillutised kivisillutised, kintsud on kivised ja „joovastav jook võtab maha viimsegi kivilauba“7.
Kivine idee. „Circletown“ on ideeromaan. Nagu raamatu lähtepunkt meile sedastab, on inimkond väga erinevate asjade uskumisega kaasnenud devalvatsiooni käigus kaotanud usu üleüldse, nii heasse kui kurja, kuni kurigi ennast ei usu.8 Tegemist on millalgi tulevikus Euroopas aset leidva klassikalise utoopia-düstoopia looga; inimestel on küll (vanaaegsed, kalvinistlikud) eesnimed, kuid peamine eristus toimub siiski 12-koodi järgi. Peategelane Bartholomeus 375, hüüdnimega viiekene, on hilisteismeline noormees, keda paelub ümmargust linna ümbritseva müüri tagune Kõnnumaa. Sealgi on linnad, kuid hüljatud, ning põgusate seikluste järel satub 375 ühte niisugusesse, sealsesse raamatukokku, kus veedab terve aasta lugedes. Lõpuks rändab Bart Santiago de Compostelasse, kus ka midagi ei juhtu, ning, sealt lahkunud, juhtub Bartiga loo finaalis midagi olulist. Jäägu see miski lugeja avastada.
Miks ma rõhutan millegi mittejuhtumist? Eriti ju Santiago de Compostelas peaks juhtuma? Tõepoolest, katedraal „ehitab ennast ise üles“, kuid Põldroos mainib seda justkui möödaminnes. Romaani tegelased, äsja oleme saanud nendega tuttavaks, hukkuvad või lahkuvad loost peaaegu kohe ning möödaminnes. Barti koer ilmub möödaminnes, eraldub karjast, saadab Barti; autoril oleks nagu ükstakama oma tegelastest, nad on üheplaanilised, kirjeldusteta, isegi lugejat narrivalt kirjeldusteta: „ema on OK. Ka isal pole viga“.9 Mõistagi kuuleme siin autori jutustuses Barti enese häält, s.t suhtuja, et ema OK on, on Bart, mitte Põldroos, kuid ärritust see ei vähenda.
Kohe kui romaanis midagi juhtuma hakkab, see lõppeb. Suure kirjandusliku potentsiaaliga on stseen, milles koer märkab jões kalu ning asub neid püüdma. Mõne lausega on teema ammendatud, ja ma julgen kinnitada, et kuigi koeri on Põldroosi loomingus vähe, on tema silm koeri märkama tundlik. Mitte asjatult ei pälvi Fjodor Rešetnikovi maali „Опять двойка“ koera kujutamine Põldroosilt hinnangut „briljantne“.10 Suure potentsiaaliga on ka stseen, milles Bart näeb esimest korda päris tuld, lõket – loetagu seda ise, mõtiskledes, kas antud leiu oleks saanud pikemalt ja kirglikumalt lahti kirjutada.
Iseenesest vastab „Circletown“ ideeromaani tunnustele: tegevus ei peagi olema kiire ning tihe, kirjeldused ei pea ega tohigi olla lõputud, ent vähemalt antud puhul ei kanna tekst ideed välja. Kuna peategelane suuremat ei arene, siis ei aita tema sisse näha ka romaani teises pooles toodud lugemisnimekiri (lk 82–84). Barti loetud teosed mõjuvad autori enese lugemisvara demonstreerimisena, eriti kuna Barti otsustes nad ei kajastu, siis on lugejal vähe teadmisest, et ta on „Tamango“ läbi töötanud. Tegelase töö iseendaga raamatukogus mõjub isegi (võimalikule) soovile vastupidiselt: avardumist esitlevale tekstiosale – lapsed, lugege raamatuid! – järgneb Barti endisele samalaadne edasitoimimine. Kui lugemine sellise resignatsiooni esile kutsub – kõrvutage Santiago de Compostela stseeniga – siis tuleks tuleviku utoopiates just keskenduda lugemisvara kättesaadavusele, lugemine otse sunniviisiliseks teha.
Sõna. Lõpetuseks üks tähelepanek, mis on siinkirjutajat häirinud väga paljude tulevikku käsitlevate düstoopiate või utoopiate puhul. Kuidas kõlavad sõnad „hologrammgeneraator“, „propagandaskribent“, „kvaasiholograaf“ ja „isefikseeruva sihikuga nukleaarpüstol“ (lk 42, 46, 60, 62)? Aga „auto“, „mobla“ või „geps“? Tulevikumaailmu käsitlevad autorid on küllalt sageli oma sõnaloomest ja näilisest nutikusest, nagu oleks nad ise hologrammgeneraatori äsja EeSchema’s valmis joonistanud, niivõrd vaimustuses, et unustavad – niisugune terminoloogia tekitab võõritusefekti, vastupidiselt soovitud „lugeja maailma sisse juhatamisele“. Kui miski on sadu aastaid kasutuses olnud, või ainult kümneidki, siis on paratamatult tekkinud hüüdnimed. Kõrvukriipiva anakronismina, veiderdamisena mõjuks kirjeldada kedagi oma „elektromagnetilist kommunikatsiooniaparaati“ taskust võtmas. Võetakse ikka telo või mobla.
Soovitus. Enn Põldroosi maailm pole aher, seal on palju avastada. Esmalugejale soovitaksin aga „Circletowni“ asemel alustada tema „Absaloni“ või „Joonik kiviga“. „Circletown“ on ebaõnnestunud teos Põldroosi paljude õnnestumiste seas.
1 Pille-Riin Larm, Kirjanik on see, kes mõtleb millegi muu peale. – Sirp 13. V 2016.
2 Enn Põldroos, Öö rüütel. EKSA, 2002, lk 96.
3 Enn Põldroos, Joonik kivi. EKSA, 2003, lk 7-8.
4 Joonik kivi, lk 115.
5 Enn Põldroos, Absalon. Kunst, 2011, lk 67-68.
6 Enn Põldroos, Mees narrimütsiga. EKSA, 2013, lk 166.
7 Enn Põldroos, Silm veresoonega. E. Põldroos, 2006, lk 156.
8 Silm veresoonega, lk 3.
9 Silm veresoonega, lk 17.
10 Mees narrimütsiga, lk 279: „Fjodor Rešetnikovi maal „Jälle kaks!“ kujutas viletsa hinde saanud koolipoisi koju jõudmist ja seda, millise psühholoogiliselt erineva suhtumisega võtavad teda vastu pereliikmed – kuni koerani välja (peab tunnistama, et see on esitatud briljantselt!).“