Kunagi aastaid tagasi meil oli sõpradega ütlemine, et mida lääne poole minna, seda paremaks läheb – et läänerannik on hea, aga kui juba saarele saab, siis on ikka väga hästi. Praam, kadakad, teistsugune  õhk, valgus, rütm jne. Kuidas Pöide kirik –  Saaremaaga ei ole erilist seost – minu kohaks täpselt sai, ma ei ole kindel, aga korraga oli ta meile tihe peatuskoht. Lihtne arhitektuur, massiivne vorm, ees vertikaalselt vooklev pragu üle fassaadi, puuduv tornikiiver. Tõeline kindlus, nagu Saaremaale omane. Aastate jooksul on saadud Pöide maalinnas telkida ja kiriku pastoraadis elada, päevasel ajal pastoraadi keldrist mulda välja kühveldada (oli selline töölaager), kiriku tornis kõõluda, mööda kiriku juurde viivat munakiviteed jalgrattaga sõita, kiriku seintelt vetikaid uurida ja lähedal paiknevas Koigi rabas ujuda. Et Pöide polnud ainult meie koht, vaid ka teistele märgiline, sai selgeks, kui Dagö pani Pöide 2006. aastal laulu sisse, see algab ridadega:  

„Ma liigun laevale, ma lähen jälle Pöide 

et teada saada, mis taas saanud seal“ 

Ja see oli väga eriline äratundmine. Täpselt nii ongi: igal saarele minekul tuleb ikka Pöidelt läbi põigata ja koht üle vaadata, sest seal ikka toimetatakse ja elu edeneb. Mõned aastad tagasi leiti laest omapärane maaling – naivistlik naeratav mehenägu. Sobib sinna suurepäraselt. Ometi loodan, et seda liiga üles ei vuntsita, sest see vetikaid täis sein on omamoodi armas. Parematel päevadel on kõrval pastoraadis kohvik ja kiriku uks kutsuvalt pärani lahti.