Aga Põhuteatri programmi üks suuremaid väärtusi on minu meelest see, et afišil  seisavad kõrvuti kohalikud ja külalised. Seda ei juhtu Eesti festivalidel üldsegi tihti või vähemalt ei esitata seda nii. Nüüd on siis teisiti. Iseenesest näitab see, et kunagist aastatetagust võlusõna „seal” ei ole enam olemas. Müür on ka meie peas viimaks langenud. Ütlus „käisin Euroopas” on muutunud absurdiks. Nii ongi vennad Kaljujärved kõrvuti Samuel Finziga, Nero Urke „Ird, K.-s” kõrvuti Nature Theater of Oklahomaga, Ray  Lee kõrvuti Chalice’iga, Smedsi „Kirsiaed” etendub videoülekande vahendusel simultaanselt Viinis ja Tallinnas – ning see kõik kokku ongi Euroopa teater. Euroopa teatrisse ei pea spetsiaalselt minema, see on siinsamas, praegusel juhul Tallinnas Skoone bastionil. Noh, kas alati just vaid kitsalt teater, kuid etenduskunst kindlasti. Aga nagu alguses öeldud, Põhuteater on rohkem kui teater. Olete ju märganud,  kuidas viimasel ajal nii eravestlustes kui ka kõiksugu väljaannetes arutletakse teemal „avalik ruum”, kusjuures ei arutle mitte ainult arhitektuurispetsialistid. Ei, paljudki kalevid on Berliinist, Barcelonast, Amsterdamist ja Kopenhaagenist koju jõudnud ning toonud kaasa sõnumi, et tänavad pole lihtsalt kõndimiseks, vaid argipraktikate realiseerimiseks. Ja et mõnu keset linna perekonna või sõpradega roheluses külili  visata ei asenda miski ning et see tegelikult ongi kodanikuühiskond ja kultuur. Põhuteater on selle suundumuse kehastus. Jah, Skoone bastionil on valitud õhtutel tüüned etendused, aga lisaks sellele on seal veel piknikud, mänguväljakud, linnulaulukuulamised, raamatukogu, pinksi- ja malelauad ning mõnigi muu üllatus. Ja inimesed liiguvad lähemale merele, sest sealt puude vahelt see ju paistabki. Laupäeval alustav 

Põhuteater on Tallinna kui kultuuripealinna kese, tunnetuslik keskpunkt meile kõigile, siit Eestist ja siit Euroopast. Üks E puha. Paistab ju päike kõigi peale, nagu öeldakse.