Loomulikult mängiski Young enamasti akordsaadet ja hoidis meetrumit, esiplaanil aga uhkeldas Hofseth oma kuulamapanevas virtuoossuses ning vaheldus tööjaotuses sai tulla vaid muusikaliste elementide vähenemise arvelt. Kitarrisoolode ajaks tõmbuski  saksofon hoopis tagasi, mõne koha peal võttis aga üle bassipartii – viimane oli isegi päris hea lahendus, mida oleks võinud rohkem kasutada ja edasi arendada. Kuivõrd Young pruukis läbivalt elektrikitarri, oleks siin justkui peitunud mõni lisavõimalus, ent peale vaevuaimatava overdrive’i ja õhulise delay-efekti ei soovinud kitarrist oma naturaalset, džässile iseloomulikku kumedat kõla rohkem „ära rikkuda”. Tõsi, Young reguleeris ka kitarri helivaljust pedaaliga, mis lähendas instrumendi kõla sobival kombel saksofoni omale ja lisas mõneti vaheldusrikkust. Samas muutis aga selline „ujumine” üldpildi ebakonkreetsemaks.       

Mulle jäigi helipildis puudu määratletusest. Mõni klahvpill ja kitarr oleksid koos ära täitnud nii rütmi- kui harmooniafunktsiooni, löökriistad aga oleksid vabastanud kitarri rütmilistest ja tempohoidmisega seotud kohustustest ning vokaal andnuks kammerlikule kõlale inimlikuma näo. Kuid selline hõre instrumentatsioon, samuti rohked kiirendusedaeglustused tekitasid pigem mulje vabast sisedialoogist tandemi ühisteadvuses kui ladusast kommunikatsiooniaktist. Vahest oli asi ka selles, et enamik muusikalisest materjalist kandis „korras nagu Norras” karge heakõlalisuse pitserit: turvaline, rahulik, ilus euroopalik muusika, millel pole kehalisuse ja rütmilise kaasakiskuvusega enam palju pistmist ning mida väiksemale  koosseisule seades on ehk raske millestki „kinni haarata”. Esines küll ka mõningaid kõrvalepõikeid – enim tuli esile Youngi lugu „Cartoons”, mille konkreetsus mõjus äärmiselt värskendavalt ja elujõuliselt. Siiski kõlas seegi plaadil koos trummide, bassipartii ja eri heliefektidega märksa mõjuvamalt. Muide, tegemist on looga Youngi üsnagi seikluslikult albumilt „Glow”, mis sarnaneb Hofsethi helikatsetustega ilmselt rohkem kui rafineeritud  produktsioon tema viimasest ECMi perioodist. Teisalt pakkus lakooniline esitus toitu kujutlusvõimele; sealsamas oli põnev jälgida muusikute, eriti Youngi, ennastunustavaid pingutusi lugude kooshoidmiseks. Paiguti „kõlas” suurem osa loo faktuurist (eriti nt Mancini pala „Moon River” või Jobimi loo „Picture in Black and White” puhul) imaginaarsel kujul kuulajate-esitajate peas ning kuuldavale pääsesid ainult stiliseeritud kontuurid.     

Järgmisel hetkel aga ilmusid muusikalised elemendid taas pildile – justkui kadunuks kuu hetkeks pilvede taha, et siis jälle välja ilmuda.  Samuti pääsesid napi koosseisu tõttu mitmed detailid eriliselt esile, näiteks Hofsethi mäng mikrofoni tundlikkuse ja eri nurkadega, millega ta muutis heli ruumilist aspekti ning tämbrit; tänu helivõimendusele saavutati ka väga suur dünaamiline ulatus – paiguti jäi saksofoni vaevuaimatavast kahinast kõrvulukustava kriiskeni vaid silmapilk. Ning viimaks, kontsert oli üsna lühike – veidi alla tunni aja – ning ka mõjus lühidana, mis on ju iseenesest  hea märk.