Trine Dyrholm pälvis maailma tähelepanu 1990ndate lõpus Thomas Vinterbergi legendaarses „Perekonnapeos“¹, kuid on teinud mõned oma säravamad rollid lähiaastatel sellistes filmides nagu „Nico, 1988“ ja „Ärtuemand“². Tihedad on olnud ka taani kuulsaima näitlejatari sidemed Eestiga: siin filmiti nii tema „Erna on sõjas“ kui ka peatselt linastuv „Sünnipäevatüdruk“³. Sel aastal juhtis Dyrholm Pimedate Ööde filmifestivali žüriid.

Kuidas PÖFFi žüriid juhtida oli?

Suurepärane! Mul oli väga tore, mulle meeldisid festival ja ka võimalus vaadata kolm filmi päevas. Seda on küll päris palju – emotsioonid täidavad teise poole päevast –, aga see inspireerib.

Kas võitjaid oli keeruline valida?

Meil oli küll elav arutelu, aga paljudes asjades olime sama meelt. Kui on jagada rohkem kui üks auhind, on mänguruumi.

PÖFFi-sugusel on raske meelitada ligi Cannes’i või Veneetsia festivali tasemel filme. Mõnel aastal on seetõttu võistlusprogrammi ebaühtlust kritiseeritud. Kuidas üldine tase teile tundus?

Igal festivalil, kus ma käinud olen, leidub mitmesuguse tasemega filme. Maitse on nii erinev, et ühele meeldivad ühed, teisele teised. Tean väga hästi, kui raske on üldse filmi finantseerida, veelgi enam head filmi teha. Austan tohutult kõiki lavastajaid, kes sellega hakkama saavad. Kui vaadata palju filme, on paratamatu, et kõik ei liiguta ühtmoodi, kõik ei kõneta samamoodi.

Mida teie ise filmist otsite?

Ma otsin ennekõike originaalset häält. See võib tähendada erinevaid asju. Raske on sõnadesse panna, mis on hea film, aga tunnen selle alati ära. Mulle meeldib, kui pakutakse midagi, mis mind liigutab – olgu see siis vorm, kaameratöö või teema. Muidugi tahan näha head lugu ja selle loo teostust, kusjuures näitlemist ma nii üksipulgi ei jälgigi. Kui mulle kui näitlejale tullakse ütlema ennekõike seda, et sa olid suurepärane, siis eelistaksin hoopis, kui öeldaks, et film oli suurepärane. Kõik osad peavad kokku sobima ja üksteist toetama. Ja see kokkusobivus moodustabki filmi hääle.

Mida siin nähtud filmid teile filmikunsti hetkeseisu kohta ütlevad? Palju on olnud juttu kinode hääbumisest ja voogedastuse pealetungist. Kas tunnete filmi tuleviku pärast muret?

Oli muinasjutte, oli poliitikat, oli lihtsaid isiklikke lugusid – üldistada on väga keeruline. Ma arvan, et kunsti pärast on alati muretsetud. Kunst vajab ka raha ja filmid vajavad seda päris palju, nii et kui ei suudeta oma filmi rahastada, on väga keeruline midagi teha. Ja seejärel tuleb leida ka viis need filmid publikuni viia.

Ma olen ise mänginud ka sarjades, aga ennekõike võitlen kino ja filmi kui kunsti eest. Mulle ei meeldi kasutada selliseid termineid nagu „arthouse“, sest filmikunst on filmikunst ja hea film on hea film, aga loomulikult on suurte stuudiofilmide ja iseseisva autorifilmi vahel suur lõhe. Olen olnud seotud ka mitmete projektidega, mis pole raha saanud. Minu põhimõte on jääda lojaalseks neile ideedele, mille valin, oma nimi nende külge kinnitada, et suurendada nende võimalusi ka raha saada.

Nii palju on häid filmitegijaid ja andekaid inimesi. Voogedastuse tõttu räägitakse kunsti asemel sisust ja kõike on lihtsalt meeletult palju. Ometi me vajame kinosid ja ma armastan kinos käia, olgu üksinda, laste, partneri, sõprade, žüriiga. Jagamine on siiski väga oluline: jagatud kogemus, üheskoos teise maailma minek, raskesti sõnastatavate nähtuste kirjeldamine, eksistentsiaalsete küsimuste, probleemide, üksinduse jagamine. Kino on kohana äärmiselt oluline. Kultuur, seksuaalsus, sugu, elu ja surm – see kõik on inimkogemus, mida film ja kunst laiemalt aitavad kirjeldada. Elu võib olla raske, aga muret jagades hakkab kergem.

Ameerikas lõppes just näitlejate streik. Kas praegu on näitlejana keeruline aeg?

Streik oli väga vajalik ja mul on hea meel, et koos vastu peeti. Paljudel näitlejatel pole võimalusi, paljudel näitlejatel ja filmitegijatel läheb kehvasti. Mul on tuttavaid näitlejaid, kes on väga head, aga ei leia sobivat tööd: ei leia sobivaid rolle, jäävad neist napilt ilma. Küsimus pole ainult parim olemises, vaid õnne peab ka olema.

Mul on olnud privileeg alustada väga noorelt lauljana ja sattuda filmidesse juba enne teatrikooli minekut. Olen olnud kogu aeg väga teadlik oma teekonnast, ambitsioonidest ja sihtidest. Olen öelnud paljudele asjadele ei, kuna need pole sobinud. Olen püüdnud leida võimaluse osaleda projektides, millesse ma usun. Miski ei taga garanteeritult edu: mõned õnnestuvad, mõned mitte. Filmitegijad ise usuvad alati oma projektidesse, aga see, kuidas läheb, sõltub väga paljudest teguritest. Tuletan seda endale alati meelde, kui mõnda filmi vaatan.

Mul on olnud rõõm töötada väga lahkete ja pühendunud inimestega. Mida vanemaks saan, seda olulisemaks pean lahkust. Ma ei ole ambitsioonikas klassikalises mõttes ega vali projekte mingi tagamõttega, et järgmise asjani jõuda. Valin need, mida ma tõesti tahan teha, ja kui see viib millegi järgmiseni, siis on tore. Mulle meeldib inimestega kohtuda, neid tundma õppida, suhelda. Olen mänginud paljudes filmides, kus mind on kaasatud väga varakult, lubatud anda oma panus karakterite ja loo loomisesse, mitte olla lihtsalt nimi paberil.

Seega, Oscar pole siht?

See oleks ka tore! (Naerab.) Ei, ma ei sihi auhindu. Mul oli väga ilus hetk, kui sain Berliinis Hõbekaru⁴ Meryl Streepilt, kelle suur austaja ma olen. Loomulikult on tunnustus oluline, aga minu unistus selles äris on pigem töötada hea materjaliga, iseendale arendavaid sihte seada.

Hollywoodis öeldi varem, et üle 40aastastele naistele ei ole häid rolle. Õnneks on säärast toksilist maskuliinsust on üha vähem. Euroopa filmitööstus küll erineb USA omast, aga kas tunnete, et pakutavad rollid on ajas kuidagi muutunud?

Muutuvad ikka. Ma arvan, et vananemist kardetakse endiselt. Õnneks saavad ka noored naised praegu rohkem tööd, kui minu põlvkonna omad varem said – positiivne muutus on toimumas. Ma olen töötanud palju naislavastajatega ja kasvasin üles koos kahega neist, Pernille Fischer Christenseni ja Anette K. Oleseniga, olen kummagagi teinud vist neli filmi. Nad on mind palju kaasanud ja nii on sündinud tugevad rollid. Küsimus pole ainult selles, mis on paberil, näitleja peaks võtma vastutuse ja esitama küsimusi. Muidu oleme vastamisi kitsaste käsitlustega, sealhulgas teemal, milline on naine. Õnneks olen kohanud palju lavastajaid, keda on huvitanud kaugemale minna.

Kui sain 50, olin üllatunud, et kaks kolmandikku filmidest mu CVs on naislavastajate tehtud. See ja nende huvi tegelaste vastu on mänginud väga suurt rolli minu arengus, mulle on jäetud palju ruumi. Kahjuks pole see sugugi tavapärane.

Mu partner meenutab mulle vahel, et kui sain 40, muretsesin, et ei saa enam tööd. Ma ei ole kunagi nii palju tööd teinud kui praegu, pole kunagi nii palju põnevaid filme teha saanud. Taas, tean, kui privilegeeritud ma olen, aga see on ka miski, mille nimel olen ise võidelnud: seadnud kahtluse alla rollid, tegelaskujud, reeglid, naistegelaste traditsioonilise käsitluse.

Kas filmitööstuse ootused naistele ja meestele erinevad endiselt palju? Naislavastajad on ju jätkuvalt karjuvas vähemuses.

Neid kasvab üha rohkem peale. Filmi­tegemiseks on vaja palju raha, see tööstus on tohutu masinavärk. Oleme olnud kinni kitsas raamis, milline peab lavastaja olema: range, jõuline jne. Lavastada saab aga mitmel viisil, väga erineva vaatega. Sama lugu on juhtimisega: ollakse harjunud nägema mehi juhtidena, aga juhtida saab mitut moodi. Asi on viisis, kuidas me võimu näeme, mida tugevusena käsitleme. Mulle ei meeldi pidevalt soost rääkida, sest võiksime juba edasi liikuda, aga paraku tuleb seda endiselt teha. Kui kasvasin ise naislavastajatega, nägin ekraanil peamiselt ikkagi meesnäitlejaid. Kui oli kaks-kolm naistegelast, tundus juba, et ohoo, palju! See on muutumas.

Küsimus on eeskujudes, eks.

Just! Ja selles, kuidas me üldse sugu, maskuliinsust, feminiinsust kogeme, kui kitsalt või laialt neid mõtestame. See võib olla klišee, aga näiteks purjus naistegelast on kombeks pidada haletsusväärseks, aga meest mitte. Selliseid traditsioone tulekski muuta.

Keeruline on mitte Mads Mikkelsenile mõelda.

Jaa! Kujuta ette „Viimast ringi“⁵ naissoost peategelastega! Tahaksin väga seda filmi näha.

Inglisekeelse variandi asemel on siin hoopis parem uusversioon peidus!

Kui me tegime „Ärtuemandat“, mõtlesin, et kui peaosas oleks olnud vanem mees alaealise tüdrukuga, oleks see mõjunud väga vastikult. Kuna tegemist on vanema naise ja noore poisiga, olid vaatajad segaduses, mida mõelda ja kuidas suhestuda, sest sellist dünaamikat pole nähtud.

Olete maininud mitmel korral filmide rahastamist. Eesti filmidel on raske rahvusvahelisse filmiringlusse jõuda. Taani on küll rikas riik, aga mitte suur ega suure tööstusega maa. Taani filme ja näitlejaid tuntakse sellegipoolest üle maailma. Mida on teistel riikidel teilt õppida?

Palju läheb tagasi Dogma liikumiseni, mis oli väga mõjukas. Jõuti suurtele festivalidele ja maailm hakkas näitlejate nagu Mads Mikkelseni ja Ulrich Thomseni vastu huvi tundma. Mängisime kõik koos ka teatris, improviseerisime palju, meil oli väga tugev koostöökultuur. Näitlejaid kutsutakse üldse palju loomingulisse protsessi panustama. Kuigi lavastaja on autor, huvitutakse koostööst näitlejatega.

Muidugi ei saa mööda riigi rahastusest. Palju on usaldatud noort talenti, investeeritud noortesse lavastajatesse. Kui praktikat pole, on väga raske heaks lavastajaks kujuneda. Ja kõiki filme ei rahastata ainult Taanist – koostöö tähendab ka koostööd teiste riikidega. Produtsendid kombineerivad rahastust Rootsi, Saksamaa ja teiste riikidega. Olen filminud palju teistes riikides, ka siin, Eestis: „Erna on sõjas“ puhul Tartus ja nüüd „Sünnipäevatüdrukut“ Tallinnas. Need on küll taani lavastajate filmid, aga tehtud ikkagi koostöös mitme riigi ja paljude tegijatega.

Püüdsin Dogma mainimist vältida, kuna vist ei ole teil olnud ühtki intervjuud, kus selle kohta ei küsitaks.

Jaa, mina samuti! Hüppasin sellest kiirelt üle, aga Dogma tähendas loomulikult väga paljut. Sellest ajast peale on lihtsalt ka väga palju muud juhtunud.

Milline on teie kogemus Eesti filmitööstusega?

Tegemist on väga noore tööstusega – palju noori ja andekaid inimesi, igas osakonnas. Olen kogenud palju uudishimu, inimesed liiguvad kiiresti ega keskendu ainult oma kitsale osale, vaid tahavad kogu aeg õppida. Näiteks Heli Jürisson, kes töötas „Sünnipäevatüdruku“ taustanäitlejatega, on täiesti imeline. Mul ei ole üheski filmis olnud nii suurepäraseid taustanäitlejaid: kõigil oli oma roll, aga osati improviseerida. Ja Greta Vartsist, kellega töötasime koos filmiga „Erna on sõjas“, on saanud minu väga-väga hea sõber – ja ta kolis just Taani. Mõistan enda arvates siinseid inimesi hästi!

Lõpetuseks: millist nõu annate praegusel keerulisel ajal selles hullumeelses tööstuses tööd alustavatele näitlejatele?

Leia endale loomingulised partnerid, inimesed, kellega koos kasvada ja ühine keel luua, ja vastastikku üksteiselt õppida. Tasub otsida üles ka need, kellel on rohkem kogemusi, et sellest õppida ja oma tee leida.

Paljud asjad pole lõbusad: see on raske töö, karm äri, võib olla väga üksildane, emotsionaalselt kurnav. Tuleb leida head sõbrad, kes aitavad toimuvat peegeldada. Ütlen alati noortele, et küsige – mitte tööd, vaid hankige loomingulisi sidemeid, huvituge inimestest. Ärge oodake, et teile pakutakse tööd, vaid mõelge, mida saaks koos luua. Ise püüan alati leida üles lavastaja nägemuse ja küsin siis, kas mina saan aidata seda edasi viia või kas mina olen üldse õige inimene seda tegema.

Mõnikord tuleb ka lihtsalt ellu jääda, nii et ka raha pärast mõne rolli vastuvõtmine on osa sellest kõigest, nagu iga töö puhul, aga lõppude lõpuks on tegemist kunstivormiga. Kuigi muu osas võib vaevelda, on peamine mitte loominguliselt vaevelda. Ja see sõltub suuresti inimestest, kellega koos töötada.

1 „Festen“, Thomas Vinterberg, 1998.

2 „Nico, 1988“, Susanna Nicchiarelli, 2017; „Dronningen“, May el-Toukhy, 2019.

3 „Erna i krig“, Henrik Ruben Genz, 2020; „Birthday Girl“, Michael Noer, 2023.

4 Parima näitlejanna Hõbekaru rolli eest filmis „Kommuun“/„Kollektivet“, Thomas Vinterberg, 2016.

5 „Druk“, Thomas Vinterberg, 2020.