„Kedagi ei aeta taga, kui ta ei põgene,” öeldakse näidendi tekstis. See seab suure kahtluse alla eesti kultusfilmimuusika ühe fundamentaalsema väite. Vaba laps ei saa põgeneda. Sel juhul ta pole enam vaba. Ja müügiagent pole vaba mitte ainult andeks antava mugandumissoovi,  vaid kogu oma elustrateegia tõttu, mis pole lähemal vaatlusel vampiiride omast humaansem: selleks, et Tabasco kastet müüa, peab leiduma mitte inimesi, vaid kliente. Lavastaja Tamur Tohver on sisuliselt ühekordsesse vabatruppi leidnud (ja seal edukalt tööle pannud) väärt ja ilmekad näitlejad, ei koos ega eraldi ole trupile vähimatki ette heita. Üsna mitu rolli väärib isegi pikemat aplausi. Esiteks Elisabet Tamm nõiana (Dracula tütar),  kes suudab väga jõuliselt ja veenvalt ühtaegu õudust sisendada ja koomiline olla. Teiseks Janek Joost vampiiride teenrina – müügimehe seisukohalt ainsa võimaliku toena, mis siiski alati eest libiseb. Koos Tammega on nad tore paar, balansseerides sarkasmi, demagoogia ja tavaloogika mõttesügavas kolmnurgas. Vähemal määral liitub nendega ka nõia sabaga poeg (Mihkel Kabel).     

Ka Argo Aadli (müügiagent), kelle kanda jääb lavastuse ideelis-moraalne põhiraskus, on usutav oma muutumises enesekindlast agendist kokkuvarisenud inimrusuks. Väljapoole ta peaaegu ei mängi, toimuv jääb peamiselt sisekaemuseks. Mõnevõrra rohkem afektiivsust lavastuse teises pooles oleks ehk kasuks tulnud, see-eest esimene pool oli suurepärane. Peeter Jakobi vana krahvina on mõjuv, ainsana pakub ta ka väliste maneeride poolest vampiirlikku õudust – ehkki  sordiini all. Kui ta agendile ette heidab „Mida iganes ma teen, sulle ikka ei meeldi!”, võib seda tõlgendada ju otseselt, sest meeldivat on vampiiride tegevuses tõesti vähe. Aga võib ka tõlgendada kui vaimse piinamise eriti rafineeritud varianti. Kummalisel kombel on Dracula sealjuures lavastuse koomilisim tegelane, eriti kõrva(de) lutsutamise eksperdina. Kogu ansambel tegutseb mõtestatult, kollektiivselt ja, mis peamine, elavalt. Hetkekski ei  tekkinud tunnet, et lugu põhineb ju muinasjutul – kusjuures ilma vampiirimütoloogia traditsioonita eestlasele üsna tobedal jutul. Vahest ainult meie ühest paremast naiskoomikust Kadri Adamsonist on kahju, et ta roll piirdub peamiselt kriiskamisega. (Tõsi, see tuli tal hästi välja.) Aga mis teha, kui autor on jätnud näidendi kahest naisosast teise nii väheütlevaks. 

Seevastu lavastuse formaalseid aspekte  võib kritiseerida küll. Esiteks on lava liiga avar ja suur osa sellest jääb tühjaks, sest ka rekvisiite on minimaalselt. Usutavasti saaks „Draculat” mängida harilikus teatrisaalis isegi eeslaval, eesriiet tõstmata. (Samas saalis mängitud VATteatri „Misantroobis” lahendati olukord mäletatavasti sellega, et markeeriti kriidiringiga keset põrandat teine, väiksem „lava”.) Ma saan aru, et auditooriumi suur tühi otsasein otse kutsus sinna mingit videoinstallatsiooni paigutama, aga selle sisuline vajadus jäi arusaamatuks. Abstraktne (aga värviline) optiline muster oleks vahepalana efektsemgi olnud. (Vähemalt poleks pretendeerinud mingi iseseisva narratiivi moodustamisele). Tõsi on muidugi ka see, et Polygonteatri senise põhimängupaiga, tühja elektrijaamaga võrreldes on Kumu saal vägagi intiimne ja kammerlik mängupaik.         

Üldiselt on lavastuse intelligentne, minimalistlik vampiirikäsitlus aga teretulnud vaheldus muusikali- ja vabaõhu-Draculate lapsiksentimentaalsesse ritta. Betsuyaku tekst on plastiline, lööv, väga selge – peaaegu et kolmemõõtmeline, selles on lisaks näivale absurdile ja varjatud eetilisele programmile veel mitu  hoovust. Näiteks nostalgiline vaade nüüdisajast – kus Tabasco kastme müügimeestel on nii palju, vampiiridel aga nii vähe tööd – aega, mil kõik oli hoopis teisiti, rohi rohelisem ja veri punasem.